Veel Edasist, Postimehest ja Jaak Kaljost

Mõned entusiastlikud teabekaevurid väitvat, et väga vaevane või peaaegu võimatu olevat Postimehe netiarhiivist kätte leida selle Jaagu punaokkalisi mõtteüllitisi. Nad arvavat, et võib-olla on tegemist e-lehenduses ette võetud „segasuste korrastamisega", mida oskurid võivad teha sama kergesti kui koitõrjet, ainult väikese erinevusega - „ärakaotatud" lugu jääbki kadunuks, kui teda just paberkandjamäest välja ei kaevata, kuid koiliblikas võib teid taas vihale ajada.

Kes aga otsib, see ikka leiab kah. Isegi teistele näitamiseks.

Üks teabekütt avastas arvamusplatsil Postimehe vastutava väljaandja Mart Kadastiku portree koos Jaak Kaljo otsesõnalise kinnitusega: „Ei ma pole koputamas käind ega juudaseeklit taskus näind!" (Ehk ongi jutt jumalaõige - täpselt just nende sõnade pealt?)

Aga tõe ja vale paljastamise koha pealt pakub jaakkaljonduslikku mõlgutusainet Postimehes 3. novembril 2007 ilmunud enesepaljastuslik juhtkiri „Mart Kadastik: rääkige ära!":

Rääkige ausalt ära, mida halba te Vene ajal tegite! Tõde aitab vabastada pingetest nii rääkijaid kui ka ühiskonda, kinnitavad avameelsusele üleskutsujad.

Olgu peale. Otsustategi ära rääkida. Üht-teist ju mäletate. Midagi, mis painab ja mida on põhjust täna häbeneda.

Aga kas see on ikka tõde, mida publik ootab? Kollektiivse aju reaktsioon on ette teada: vingerdab, raisk, kuradi kommar, kagebiit ja pederast! Südamepuistaja leiab end sipelgapesast, kus nauditakse ühishukkamist. Loomulikult ei tunne ükski sipelgas end timukana. Anonüümsus on jõud.

Olgu peale. Sipelgad ei tee ilma. Äkki vajavad teie tõeversiooni akadeemilised ajaloolased? Nad on hädas tähtsamategi tõdede tõesuse tõestamisega (Konstantin Pätsi juhtum). Poliitikud? Nende ajalooinnustus on alati olnud silmakirjalik - mineviku abil loodetakse klaarida oleviku arveid.

«Rääkida õigust sellele, kes sulle ainult valetab, on kuritegu enese vastu.» Sovetiaja striptiisi nõuavad ka need, kes uuemal ajal läbisegi prostituute ja narkootikume tarvitavad. Kõigepealt rääkigu ise, enne mälukaotust, oma lood ära.

Pihtida võiksid ka lugupeetud ärimehed, kes on offshooride, ümbrikupalkade ja erastamisdiilidega Eesti riiki nõrgestanud. Pole vaja karta, et avameelsus vangi viiks. Enamik tegusid on kas aegunud või kooskõlas kehtinud kehvade seadustega.

Ent keegi ei räägi. Kes tahakski rääkida lojaalsuse murdumisest. Vene ajal kaotasid paljud, kellelt nüüd oodatakse ülestunnistust, usu oma riigi ideesse. Iseseisvuse ajal on paljud hüljanud reaalse Eesti riigi, tuues ta ohvriks oma ahnusele. Kumb murdumine on tulevikule ohtlikum: eilne või tänane?

«Mittemüüdavad on enamasti need, keda kunagi pole tahetud ära osta.»

Elu ei ole must-valge. Ei olnud siis ega ole nüüd. Kas see, kes pääses Vene sõjaväest altkäemaksu abil, on petis või aus vabadusvõitleja? Kas temast vähem või rohkem kõlbeline on see inimene, kes läks punaväkke ning sattus tankiga Prahasse, labidaga Thbilisisse või koertega Tartusse? Tallinna miilitsapataljonis, mis käis tartlasi hirmutamas, teenis 1988. aastal aega mõnigi tuntud eestlane. Nad vaikivad, ja teevad ilmselt õigesti. Ühiskond on valmis kuulma, aga mitte kuulama.

«Pole mõtet paluda ei andeksandmist ega karistust - mõlemad saabuvad kas ise või ei saabugi.»

(Kaldkirjas esitatud mõtted on Arvo Valtoni aforismivalimikust «Tagasi tulevikku», 1985, hind 30 kopikat.)

Ajakiri Kultuur ja Elu on Ühenduse Res Publica avalduse kaudu andnud teada, et „ajalehe „Edasi" KGB paskvillide kirjutaja Jaak Kaljo on meie suurima kvaliteetlehe peatoimetaja", mida ajakirja toimetaja on täpsustanud - „siinkohal on mõeldud ilmselt Mart Kadastikku ja „Postimeest"".

Vaieldamatult on Jaak Kaljo dissidentide kiusamise kõrval tegelnud ka rahvavalgustamisega, sest mõningad hämarolud nõudsid klaarimist. Üks näiteke: 29. märtsil 1991 ilmus talt „Eesti Ekspressis" väike, kuid andmetihe kirjutis „Luuraja olla on uhke ja hää", mis pakub lugejaile äratundmisrõõmu - ära on toodud Rootsis Nõukogude saatkonnas tegutsenud KGB eestlastest ohvitseride nimed ja teenistusvalves oleku ajad.

Kumb ikka oli tollal parem: kas elada edasi õndsas teadmatuses või siiski lugeda seda, mida Jaak Kaljo tohtis või tahtis, julges või riskeeris laiadele rahvahulkadele serveerida tänu oma legaalpositsioonile meedias? Omas ajas oli sellisel tõeavanemisel kõva väärtus. Sestap tasub enne selle üle mõelda: kas mõista või hukka mõista?

KESKNÄDAL

Jaga |