Neli kuningat

Kraavi Sass,      06. september 2006


Garaasi parlamendil võttis Vello esimesena sõna. Et rahvas tahab kolme presidenti. Kaks tükki joba valiti sama seltskonna poolt pea sama arvu häältega. Üks sai ühe hääle vähem ja siis uuriti, et kesse sedeli rikkus. Kuulati mitut üle. Ei selgunud midagi. Keskajal piinati, ja asi tuli kohe välja. Nüüd on äpu värk, vaenlane jääbki välja selgitamata.
Ei jää – vaenlane on Keskerakond. Esimest korda mitte üksi, vaid koos Rahvaliiduga. Ja nemad tahavad Rüütlit, ja vast saavad ka valitud. Siis on juba kolm kuningat olemas. Aga Eestil on olnud juba neli kuningat. Neil ei läinud küll Paides hästi, aga siis olid ajad teised. Nüüd ei saa peris elu kallale minna.
Kes see neljas siis oleks? – imestas Vello. Kas kolmega ei ole kõik seltskonnad esindatud?
Ei ole! – seletas Rein. Isamaalaste Laar oleks neljas ja väga soliidne kuningas. Tema juba kaks korda oli ja jättis sügava jälje. Me saime rubladest, raudteedest, laevadest ja põllumajandusest lahti. Raha paigutati õigesti ja läks õigete meeste kätte, mitte ei jagatud mõttetult penskaritele nagu nüüd.
Allesjäänud põllumajandus on kõigil nigu pomm jalus. Vaadake Leedut vai
Poolat. Meie oleme neist kõvasti ees. Ja kas see, et Ilves jättis kaitsetollid kehtestamata, ei arendanud meie piima- ja lihatööstust? Odav liha tuli mürinal sisse ja põllumehed ei saanud tootmiselt midagi välja pressida Või tuli Uus- Meremaalt. Vanamutid hävitasid oma lehmad ära ja on tänulikud – poes on piima küll, mis mõtet on rügada. Paar miljardit, mis riik kahju sai, ei ole võrreldavad kahjuga, mis oleks olnud maaletoojatega – rikaste riikidega – tülli minnes. Euroopa Liitu saamine oleks ära jäänud.
Äärepäält poleks me Natossegi saanud, jätkas Rein, sest elektrijaamade müük rikuti Laaril ära. Eesti saatusega ei tohi mängida ja targad teod nigu juulilepped tuli sõlmida, sest Tartu rahu oli aegunud ja seda maad nagunii tagasi ei saa. Minu poeg on maaletooja ja küsib: millest meil ilma põllumajanduseta nüüd puudus on?
Loll oled vai?! – imestasin mina. Põllumajanduse hävitamine oli kasulik?! Me sööme võõrast leiba, rukist Eestis enam ei kasvatata. Kui näituseks ida suunas sõdida tahame, peab Putinilt leivajahu küsima. Et, kallis seltsimees, saada gaasi, jahu ja diiselkütust, meil endal ei ole, aga me valmistume sinuga sõdima. Ja juulilepetega jäeti mitu diviisi muulasi siia.
Vjenemaal ezigi palju jama terroristidega. Kerikud ja majad põlevad ning üks jama Kavkazijas mudkui kjaib, sekkus Sergei. A se minu kodukandi, Setumaa Venele ära kinkija joba ütles, et Eestil on kombeks üks prezident korraga. Nii et nelja kuningaga midagi vjalja ei tule, mehed, unistage päälegi. Üks valitzeb, tõised sõimavad.
Nojah, lõpuks jääb ike üksainus. Ja see peab kõva närviga olema, ütlesin mina.
Sellega parlamendi jutt seekord lõppes.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)