kulla kurtja! Kahjuks paljud kes eraldasid sots. riikide reise olid ametühingud, kellele eraldati kui tublide firmadele ja paljudel firmade juhtidel ja a/ü juhtidel oli ükskõik kas oled komsomol, kommunist, peaasi, et reisi sai tubli inimene tööl, kes seda vääris. Tavaliselt ei olnud grupis ühtki kgb poolt saadetud nuhki, sellel ei olnud mingit mõtet, mis ikka nuhid teises sots. riigis, kui see on nii kui nii NSVLiidu mõju all ja seal midagi erilist teada saada ja oodata ei ole. Kui mõnel õnnestus saada kap. riiki, siis pidid kogu aeg kogu seltskonnaga koos liikuma, lihtsalt muud võimalust eriti ei olnud. Mõned julgemad lihtsalt läksid oma teed ja mis tagajärjed olid, teame kõik. Need inimesed olid riigivaenlased, kellel ei olnud tagasiteed (kui otseselt ei olnud kgb või luure teenistuses), väga karmilt suhtuti ka nendesse kes selle tuusiku välja andsid. Tean mõnda juhtumit. Õnn, et praegu on võimalik sõita Euroopas kuhu tahad ja saada ka mujale maailma viisasid. Keegi ei passi ega kahtlusta. Ole ainult ise inimene.
Kahjuks oled sina liiga kitsarinnaline ja milleski aru ei saa, ainult oskad süüdistada.

Kulla Ilona! Firmade ja a/ü juhtidel polnud mitte sugugi ükskõik, missuguse poliitilise potentsiaaliga (usaldusväärsusega) oli isik, kellel võimaldati välisreis. Igasugused ekstsessid välismaale sõitjatega kahjustasid otseselt ülikute huve ja karjäärivõimalusi. Seda, kas turismigrupis oli "valvas silm ja kõrv", üldjuhul ei teata, kui just mõni koputaja ise purjuspäi ei kuulutanud oma eriülesandeid. See, kas keegi pidi teiste järele valvama, polegi kõige koledam - tegemist oli ajastu ellu kuuluva rutiiniga. Hull oli see, kui niisugune inimene oli loll ja agar, kes püüdis oma "eriülesannet" täita erilise usinusega, lootes uutele sõiduvõimalustele - juba kapmaadesse.

Sotsialistliku psühholoogia kujunemist soodustab elu ise, mis tõendab sotsialistliku korra ja meie nõukoguliku elulaadi üleolekut. Töölisklassi õpetuse lipu all saavutatud eluliselt tähtsate võitude tulemusena kinnistuvad inimteadvuses niisugused sotsialistliku psühholoogia ja moraali elemendid nagu kollektivism, humanism, solidaarsus ja internatsionalism. Selline on nõukogude inimese psühholoogia kujunemise keerulise protsessi objektiivne külg.

Kodanlik ideoloogia püüab sotsialismi saavutusi moonutatult tõlgendada, nende mõju summutada. Võitlus kodanliku ideoloogia vastu aitab luua tingimusi, et töötajad omandaksid mitte ainult marksistliku-leninliku ideoloogia, vaid ka sotsialistliku psühholoogia.

Esiteks ei saa jätta arvesse võtmata Läänes vallapäästetud psühholoogilist sõda sotsialismimaade, eeskätt Nõukogude Liidu ja sealhulgas Eesti NSV vastu ning püüdeid mõjutada meie inimeste mõistust ja südant.
Kodanlikku ideoloogiat iseloomustavad praegu hoolikalt maskeeritud katsed pookida nõukogude inimestele külge oma elulaadi, individualismi, eraomanduslikke instinkte, natsionalismi ja religioosseid meeleolusid.

Sotsialismivastased jõud püüavad ära kasutada neid poliitiliselt ebakindlaid elemente nõukogude ühiskonnas, kes on nakatatud kas eraomaniku psühholoogiast või apoliitilistest meeleoludest. Tegu on deformeerunud isiksustega, kellel materjaalse heaolu jahtimise kõrval pole välja kujunenud vajadust kõrge vaimase kultuuri järele. Kultuurituse ja moraalse alaarengu baasil võivad maad võtta väikekodanlik moraal ja psühholoogia, mis omakorda loovad soodsa pinnase kodanliku elulaadi elementide sisseimbumiseks.

Eesmärk on luua igas ettevõttes ja asutuses niisugune kõlbeline ja psühholoogiline õhkkond, mis aitaks kujundada sotsialistlikule elulaadile omaseid kõrgest klassiteadvusest ja poliitilisest kultuurist ning internatsionalismi, kollektivismi, seltsimehelikkuse ja nõudlikkuse vaimust kantud inimestevahelisi suhteid.
Sellises kollektiivis osatakse vastu seista klassivaenlase ideoloogilistele diversioonidele, reaalset sotsialismi laimavatele rünnakutele, olla abiks niisugustele inimestele, keda ähvardab oht sattuda kodanliku propaganda mõju alla.

Niisuguseid tootmiskollektiive, kus reageeritakse võitlevalt vaenuliku ideoloogia igale ilmingule ja seatakse kindlad tõkked Läänest imbuva kodanliku maailmavaate mõjudele, on mõistagi meie vabariigis. Laiemalt ja sihikindlamalt on vaja tutvustada nende kogemusi klassikasvatuse korraldamisel.

Klassikasvatus tänapäeval - see on ka püha mälestus neist, kes andsid oma elu, vabastades 40 aastat tagasi Eesti saksa fashistlikest röövvallutajatest, see on ka tänu suurele vene rahvale, kõigile vennasrahvastele nende omakasupüüdmatu abi eest rahvamajanduse sõjajärgsel taastamisel ja Eesti muutmisel kõrgesti arenenud tööstusvabariigiks. Meie vabariigi elanike klassikasvatuse peasisuks tänapäeva oludes on sotsialismi eeliste viimine tema teadvusse, tema patriootiline ja internatsionalistlik kasvatamine ning Nõukogude rahvaste vahelise sõpruse tugevdamine.

Aastal 1971 astus Ansip ELKNÜ-sse. Ta valiti Tartu V Keskkooli komsomolikomiteesse.

Õpingute ajal Tartu Ülikoolis valiti Ansip 1974 keemiaosakonna komsomolibüroo liikmeks ja ülikooli komsomolikomitee liikmeks, 1975 hiljem ülikooli komsomolikomitee organisatsioonilise töö sektori juhatajaks, 1977 keemiaosakonna komsomoli­büroo sekretäriks.

Ta oli EÜE Leevaku rühma komissar, Väimela rühma komissar ja Vigala rühma komandör ning EÕM-i Tartu piirkonna komissar ja Tartu piirkonna komandör.

Aastal 1978 astus ta EKP-sse.

Aastal 1979 valiti ta ülikooli töötajana keemia osakonna parteibüroo sekretäri asetäitjaks organisatsioonilise töö alal.

Ajateenistuse ajal oli ta väeosa komsomolikomitee ja parteibüroo liige.

Aastal 1983 valiti ta Tartu Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi parteibüroo sekretäri asetäitjaks organisatsioonilise töö alal. Samuti oli ta instituudi rahvakontrolligrupi esimehe asetäitja.

Aastal 1984 oli ta EÜE Veszprémi rühma komandör.

Aastast 1985 oli ta palgaline parteifunktsionäär. Ta asus tööle EKP Tartu Rajoonikomitee tööstus- ja transpordiosakonna instruktorina. Samuti oli ta kultuuritöötajate ametiühingu Tartu rajoonikomitee esimehe asetäitja, Karskusühingu EKP Tartu Rajoonikomitee algorganisatsiooni esimees ja Tartu rajooni seltsimehelike kohtute ühiskondliku nõukogu liige. Aastatel 1987–1989 oli ta EKP Tartu Rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhataja.

25. novembril 1988 valis EKP Tartu rajooni kommunistide konverents, kus ta valiti rajoonikomitee liikmeks. Samal päeval toimus rajoonikomitee pleenum, kus oli esitatud tema kandidatuur rajoonikomitee II sekretäri (ideoloogiasekretäri) ametikohale. Tema kandidatuur ei läinud läbi, sest teda peeti vanameelseks.

Oma viimase lausega nullid ja ju oma eelneva kirjutise eesmärgi: tahad näidata Ansipit karjäärikommunistina. Seda ta ju ei olnud, sest teda ei peetud eriti usaldusväärseks.

Ega ta põle tänagi eriti usaldusväärne.

magnusele soovitan süüvida asjasse ja siis rääkida, ei ole vaja ajada udu!

Ei ole mõtet kirjutada Savisaarest enne iseseisvumist, sest me team seda niigi kes ta oli siis ja mis suunal tegutseb ta praegu. Seda on ilmkalt nähe praeguses Tallinna volikogus ja linnavalitsuses, samuti kust tulevad kohalikel ja riigikogu valimistel keskerakonna hääled. Küsisin kunagi keskerakondlaste vaagija-ambuja käest, kui Savisaar oleks olnud valitav kodu maakonnas Lääne-Virumaal või Lõuna-Eestis, kas ta oleks saanud nii palju hääli, sellepeale oli suur vaikus.
Nagu ütles telekas "tuntud poliitik" ühest Vene erakonnast, et venelastele on vajalik inimest, kes oleks neile diktaatoriks, juhiks ja õpetajaks, keda nad saaksid jumaldada, austada ja kummardada. Selleks on kujunenud Savisaar ja tema lakeid Vene rahvusest nt. Boroditš, Kõlvart ... On nad midagi teinud Eesti riigi, Tallinna heaks, on nad hakkama saanud oma tööga või elvad-töötavad Eesti riigi ja rahva vastu, on kurjategijad.
Mis puutub Asipi komsomolis olekut (Savisaar on olnud samuti), siis enamus noori olid tollel perioodil komsomolis ja sel ajal oli see kombeks, paljud noored said sealt elu ja töökogemusi, organiseerimis võimet ja lähte elus läbilöömiseks heas mõtes. Kui teha maha inimesi selle järgi kes olid okupatsiooni ajal oktoobrilapsed, pioneerid, komsomolis, siis oleks üheksa kümnest musta märgiga. See ei ole mingi kuritegu.
Kas oleks olnud parem kui partei tööl oleks olnud muust rahvusest seltsimehed, mis oleks saanud sel juhul Eesti rahvusest, majandusest ja üldse elust. Hea näide on juba see, mis sai Eestist peale Johhanes Käbinit, kui EKP esimeseks sekretäriks sai Karl Vaino (Girill Voinov).
vaagija-ambuja süüdistas mõnda aega tagasi Andrus Ansipit selles, et ta isa oli küüditaja ja üldse rahva vaenlane. Vaevalt oleks Ansipit valitud sel juhul komsomoli ja partei tööle, nii palju oli meie partei juhtidel ikkagi oimu ja mõistust, kartes tõsiste tagajärgede pärast. Imelik on ka see, et kus isa küüditamisega toimetas, kohalikud ei tea midagi!!! Kas sel juhul Savisaare töötamine plaaniosakondades ei heida varju tema parteis olemistele, nendele ametikohtadele saamisele jne. Kumb ametikoht oli olulisem töökoha saamisel, kas töötamine EKP instruktorina, org.osakonna juhatajana või linna-rajooni või riigi plaanikomitees. Tahaks väga teada.
Kuidas suhtuda Rüütlisse ja Vainosse. Üks oli EKP põllumajandus, teine ideoloogia sekretär. Mõlemal on väga suur roll Eesti riigi taasiseseisvumisel. Mina loen mõlemais väga olulisteks iseseisvumise protsessis.
Enne kui kedagi süüdistada. üles lugeda kus ja kellena töötanud, nii Ansip kui Savisaar, tuleb mõelda, mida tegid, missugune oli aeg ja mis oli saavutused nii heas kui halvas.

Olen olnud oktoobrilaps plastmassist viisnurk rinnas, sest tol ajal veel märki ei olnud, hiljem 3 või 4 klassis astusime pioneerideks pea terve klass. Ei saanud need kellel õpimine korras ei olnud. Tol ajal leidus neid, põhjuseks kodune raske olukord, vanemate haridustase jne. Keskkoolis said meist enamuses kommunistlikud noored. kes ei astunud, neil ei olnud maailma vaadedelt erinevad meist. Astusid enamus . See kõik kooli aeg oli põnev aeg. Sai organiseeritud põnevaid üritusi, olla laagrites. Tol ajal veel ei olnud EÕM-i. See kõik aitas kaasa tulevases elus tööl ja ühiskondlikus elus. Ülikooli aeg olid paljud endised "vabadusvõitlejad" ja kgb orbiidis olijad komsomolis. ülikoolis sai kogunetud õhtuti ja rääkida Eesti Vabariigist, sõjast, küüditamisest. Osalesid ka mõned õppejõud. lugesime keelatud raamatuid ja artiklisid, vaidlesime, otsisime tõde. Me ei lugenud ennast mingitest vabadusvõitlejateks.
See kõik andis tulevaseks eluks laia silmaringi, teadmisi mitmest keelatud vallast, organiseerimist võimet, inimestega head läbisaamist ja suhtlemis võimet.
Need kõik olid tolle aja märgid, mis põhjustas riigi kord. Kõik tahtsime vaba Eestit, aga sel ajal me veel ei osanud seda unistada ja mõelda. Aeg oli selline. Oli paljudel raske, aga me olime õnnelikud.

Paljud kes olid tol ajal pioneerid, komsomolis ja parteis, ei taha sellest rääkida, nagu oleks see kuritegu. kahju muidugi. On olla tavaline või ideeline. Enamus 95% olid tavalised.
Kui ei oleks olnud eestlaste hulgas nii palju komsomolis ja parteis, mis oleks saanud sel juhul meist kõigist. Olete mõelnud seda.
Tuletage meelde mida ütles kunagi riigikogu spiiker Ülo Nugis ja sellega peab olema nõus.

To Edgar…
Huvitav oleks teada, mida taotled nende nõukaaegsete väljaütlemistega siin juba 1001. korda? Kas ta pidanuks juba siis vastu rinda endale taguma, et nõuame eesti vabariiki, ja kohe! Nagu tegi seda Velliste lauluväljakul Laulva Revolutsiooni aegu? Pilli lõhki ajada ei tohi – vene väed olid ju veel sees. Et mitte ühepoolseks jääda, pane siia Savisaare kõnede kõrvale ka tollased Ansipi, komsomolide Endre-Laari, Gräzini, Rüütli, Väljase ja Kelami südamlikud sõnavõtud ja avaldused – palun mind vastu võtta…
Kalju Einilt küsiks, et kas Ansip parteis ei olnudki? Samuti veel kummalisem on väita, et Ansipi või Kelami tulihingeline soov saada karjäärikommunistiks ei olegi mitte mdagi – oh te süütud lapsukesed…

...Teise osa inimeste nostalgia püüab samuti ajalugu tagasi pöörata 1939-ndasse, veel parem 1938. aastasse. Neile on iseloomulik see, et nad ei näe vormi taga sisu. SOOVITAKSE IGAL JUHUL TAASTADA RIIKLIK ISESEISVUS, mõistmata, et rahvaste enesemääramisel on väga erinevaid vorme.

Rahvarinde eesmärgiks on saavutada uus sisu, mis väljendub vabariigi suveräänsuses. IME-s, humanismis ja demokraatias. Mismoodi me seda aga teoks teeme, sõltub konkreetsetest oludest, ja need on määratud poliitiliste realiteetidega.

See teist liiki nostalgia on südamelähedane ka mõnele eesti noortegrupile, kes ei usu, et suveräänsust on võimalik realiseerida teisiti kui iseseisva riigina, kes ei usu, et ületsentraliseeritud LIITRIIGIST VÕIB SAADA SUVERÄÄNSETE RIIKIDE LIIT.

Teiseks tuleb silmas pidada, et Rahvarinne luuakse perestroika toetuseks. Kuna perestroika teele asus esimesena Partei, siis järelikult on Rahvarinne loodud ka Partei toetuseks. Arvan, et praktilises tegevuses kujuneb Rahvarinde üheks põhiülesandeks kõigi jõududega aidata kaasa NLKP XIX Parteikongressi otsuste kiiremale elluviimisele Eesti NSV-s.

Nii Eesti NSV-s elavatel eestlastel kui ka venelastel on ühine eesmärk: ühiskonna majandusliku ja sotsiaalse elu kardinaalne uuendamine demokraatlikul alusel, kusjuures taas peame tunnistama perifeeria mahajäämust ja saamatust võrreldes Moskva ja Leningradiga.

Uutmise vallas on meil vene rahvuselt veel nii mõndagi õppida. Eesti NSV-s elavatel rahvustel on ka ühine liider, kelle tegevusprogramm ühendab ja äratab nõukogude rahvaid sotsialismi täiustamisele ning moonutuste kõrvaldamisele, sealhulgas ka rahvussuhetes. M. Gorbatsovi tegevusprogrammi populaarsus rajaneb selle vastavusel rahvaste ajalooliselt väljakujunenud huvidele.

Lõpuks. Olen siin kui KOMMUNIST ja saan väljendada vaid ühe kommunisti suhtumist. Kuivõrd vastuvõetav on see EKP Keskomitee pleenumile, eeskätt aga partei avalikkusele ja avalikkusele üldse, seda peavad muidugi teised ütlema...

vvagija kulla kgb-lane! loe tähelepanelikult mis kirjutasid kalju Ein ja Uno UIbo! see järel ja ära küsi nende härrade käest lolle küsimusi. parem vasta eelpool sinult küsitud küsimustele ja näita oma tarkust, kui sul on seda ja elu kogemust, nagu kogu aeg tahad välja näidata. teavad ka teised midagi ja on elus isegi rohkem kogenud kui sina oma kodumaa reetlikusega. Kui lugeda ja uskuda, mis sinu välja ütlemised sisaldavad üks päev ühtmood ja teine päev teistmoodi, siis on arvata kes sa tegelikult inimesena oled. Vaagija mõtle ja siis ütle, muidu me ei mõista sind. Siin kirjutab keegi mida ütles kunagi tipp kommunist Savisaar. Võiks vaagija öelda mida on öelnud Ansip kunagi komsomoli ja partei tööl olles! Se oleks ju vastukaal, muidu lobiseme nii sama. Kertest ja üliõpilastest pole vaja kirjutada, sellest on kirjutatud ja olin ise seal tollel päeval. Üks koer ei teinud seal midagi, nii et ...

vaagija-ambuja! Mida arvad sellest, see lause on sul kindlasti märkmetes olemas, mida ütles riigikogu ees Ülo Nugis ja see jääb paljudele meelde kui õigesti öeldud lause ja pneb paljusid mõtlema elust okupatsiooni ajal, mis oleks võinud saada Eestist ja eestlastest eelkõige. Võid siin avalikult öelda selle lause kui aumees tahad olla. sellest on ka varem siin kirjutatud ja iseloomustab Nugist kui suurt aumeest.
Veel seda tahan öelda, et iga tehase, firma, k0olhoos ja sovhoosi juhid ja tippspetsalistid kes olid parteis või komsomolis olid tipp kommunistid ja mis tõi Eestile ses suhtes head ja mis halba.
annanvaagijal-ambujal nüüd näidata oma teadmisi ja arvamusi.

vaagija ei saa aru, et üks asi on olla EKPs ja teha seal karjääri, teine asi on olla EKPs, ajada suust välja purupunast ila ja selle toel karjääri teha. Viimast tegi sinu isake Edgar.

Kas Savisaar valetas, kui ütles, et ei taotle Eesti täielikku iseseisvust? Valetada ei ole ju ilus? Või võib ikkagi teatud olukorras valetamine olla õigustatud? Oot, seda ütles ju hiljuti Aaviksoo, aga sellle peale jooksid kari keskerkaondlasi kohe amokki ja tõstsid kisa;)

Vaagija, sa vihjad juba teab-mitmendat korda Ansipi (ja seekord ka Laari) okupatsiooniaegsetele väljaütlemistele, kõnedele, kirjutistele. Too ometi ÜKS näidegi. ÜKS konkreetne. Rohkem pole vajagi :P

muidugi ilves on end wikileaksi paljastustega ja üldse, täis teinud eestit klatsides oma maitselagedalt riietuva eidega rahvusvaheliselt,kuid - miks te oma savisaart presidendiks ei pane? saaks korra majja! ikka võim loeb väga - kui ilves maha võetakse,on sotsidel kiire minek... ja teil võim teha,mis vajalik. kas julgete estooniaga oma kaupu vedanud (tuuma)relvaärikad avalikustada? sellega seoses toimus üksjagu mõrvu maa pealgi,ning hulk kurjategijaid ootaks karistust.tapeti isegi seda uurinud sõjaväelane aal ning laimati lehtedes veel pärast tapmist...teil on väga kõrge mikihiirtest (luure)vastujõud lisaks kohalikele, vene mafiale,kui avalikult eesti meremehi julgetakse veel oma kuritegude varjamise nimel lollideks nimetada!
leidke oma etsile ilus ,maitsekalt riietuv daam ja pange ta ruttu presidendiks!rahvas ootab seda!
e - "valimistega" võiks te riigikogus tõstatada probleemi,et uurida ja jama lõpetada ning valimistulemused üldse tühistada?
kas teile ei tundu,et reff on eesti riigis õigusemõistmise oma räpaste kätega täiesti välistanud ning asja tuleks lausa rahvusvahelislt üles võtta,nagu venemaa üro -s miks mitte otsida rahvusvahelisi organisatsioone ja avalikku tähelepanu,teha koostööd teiste riikidega,mitte ainult venemaaga või sommidega,et eesti probleeme kui mitte lausa lahendada,siis avalikustada? muidu teevad siia tuumajaamagi ja varsti meil siin enam miskit pole!- käib kõva kärakas.

lollidemaa kodanik! Loe läbi mis sa kirjutasid, saad ise ka aru millest, mina ja eesti keelt oskajad küll ei saa aru millest räägid, millele vihjad ja mis toimub, ehk tõlgid eesti keelte.

Vaadake, inimesed, riigikodanikud, on midagi, mille üle oma riigi puhul ei ilguta ja üks neist asjust on presideniinstitutsioon. President võib meeldida või mitte, aga ta on President ja sellega on kõik öeldud. President on valitav ametikoht ja enamuse tahet tuleb austada.
Arnold Rüütel ei olnud minu president, aga ma ei lubanud endale iial tema suunas mingeid halvustavaid kommentaare (sama kehtib Ingrid Rüütli kohta). Ta oli Eesti Vabariigi President. Lennart Meri ei olnud algul minu president, hiljem sai selleks ja temagi puhul ei ole ma kunagi lubanud endale ühtegi halvustavat kommentaari (sama kehtib Helle Meri kohta).
Ilves on minu president. Lootsin juba siis, kui ta välisministriks tuli, et temast saab kord president. Saigi.
Presidendi abikaasa ei ole samuti see objekt, mille üle ilkuda. Ja kui silmas pidada Evelin Ilvest, siis ärge vaadake vaid seda, mida temast kirjutab ajakirjandus ja millise pildi meile presidendiprouast loob, vaid vaadake ja uurige ka ise, millega ta tegeleb. Evelin Ilves tegeleb väga õigete ja vajalike asjadega ja teeb seda täie pühendumisega. Ajakirjandus aga nopib üles mingeid üksikuid fakte ja esitab neid kontekstiväliselt. (Samamoodi kui tekitati Kadriorgia, mis minu kui lapsevanema ja vanavanemana meelest oli lihtsalt üks teismeliste protestiaktsioon).
Presidendiinstitutsiooni tuleb austada. Nagu ka riiki.
Seda tahan öelda.

“Samamoodi kui tekitati Kadriorgia, mis minu kui lapsevanema ja vanavanemana meelest oli lihtsalt üks teismeliste protestiaktsioon).”
…ja täiskasvanute lavastatud.

Vaagija, mis krdi lavastus? Sina mõtled ikka oma kesikuaju rikutusega.
Noored teid, mis tegid. Ajakirjandus sai haisu ninna ja tegi sellest oma loo.
Mingi krdi haigus on kesikutel igal pool vandenõud näha.