Jälle vaidlevad. Ega üks eestlane ei saa veel oma isu täis, kui teine eestlane veel elus on.

oli see üks loll seadus mille Laar ja Hänni välja mõtlesid.Seda tehti läbimõtlematult,sest kui poleks nendes majades või korterites keegi 50 aastat elanud,oleks seal järel ainult varemed.Riigil tuleks tõepoolest neile sundüürnikele oma kulul korterid ehitada ja kiiremas korras,sest miks peavad nemad olema kannatajad et aitasid säilitada teiste jaoks elamist,milledest pooled kuuluvad väliseestlastele,kes ei tulegi siia muuks kui ainult jahtima seda varandusenatukest,mida vahendajad haldavad.Sundüürnikud võidelge oma õiguste eest,kolige kasvõi Toompeale seniks kuni saate omale normaalsed eluasemed.

Vaatasin hiljuti ETV-st saadet Arafatist ja A. Rannamäe saateid Iisraelist Gaza sektorist. Kõlama jäi mõte, et iga normaalne ja loomulikult käituv inimene kui teda riikliku poliitilise otsuse alusel kodust välja aetakse, hakkab võitlema. Oma kodu, seega oma laste perekonna, elu ja tuleviku nimel. see on inimese eksistentsi ja au küsimus. Ajakirjanikud väitsid , et kurvalt paradoksalsel moel ei pööranud Lääne euroopa ka sellele palestiinlaste kodudest välja ajamise probleemile mingit tähelepanu seni - kuni Münncheni olümpiamängudel leidis aset maailma vapustanud terrorismiakt. Alles siis teadvustas Lääs enesele et tegemist on tähelepanuväärse ebaõiglusega mida tuleb lahendada teisel ja hoopis keerulisemal moel. Kedagi ei tohi poliitilise suva alusel kodust ilma jätta või oma kodust välja ajada ilma et ülekohus tekitaks sotsiaalseid pingeid. Nüüd, kus Israel üritab okupeeritud gaza sektorist ümber asustada sinna asustatud uusasukaid, ei tule kellelegi mõttesegi, et need , okupeeritud alade uusasukad võiksid/peaksid oma kodudest lahkuma ja mujale Israeli ümber asuma lihtsalt niisama. Ei! Neile ehitatakse ühiskonna poolt Israelis uued elamud ja nad saavad Israeli riigilt kopsaka kompensatsiooni. Ja ikkagi ei taha ka need inimesed oma kodudest lahkuda vaid peavad seda ebaõiglaseks. Tasuks nüüd mõelda ja võrrelda seda Eesti Omandireformis toimuvaga

Samal teemal veel hea artikkel PM 15.12 Jaak Sotterilt ja päris kena kommentaar selleski lehes pr. Ebba Räätsalt.

tundus 90-ndate algul omandireformiseadus ebaõnnestunud, sest see oleks pidanud piirduma palju väiksema pärijateringiga, kui ta lõpuks sai. Aga nüüd, kuuldes seda nuttu ja hala mullegi tuttavate inimeste suust, kes on juba 10 aastat oma "sundüürnuiku korterit" kenasti üürinud mõnele välismaalasele, hankinud omale uue korteri ja auto, aga vigisevad edasi - hakkan kalduma arvamusele, et oleks tulnud käituda veelgi jõhkramalt. Kes tahab end tänappäeval veel nimetada sundüürnikuks - näidaku oma kasutamata EVP-d ette! Kui neid ei ole, siis - kasti lüüa ja asi ants!

Maikuu suur Toomepuu, uhke ja õisi täis! jne.

Toetan täiega Risto Tanneri poolt kirjutatud kommentaari! Lisaks veel, et mis kollastesse kaartidesse ja EVP-desse puutub siis teab rahvas rääkida et "teadlik element" kes ise seda reformi läbi viis ja nö. "pumba" juures oli oskas ka sellest kollasest papist Omandireformi Hocus-pocusega ja mustlase moodi puru silma ajamisega oma taskusse raha papiks moondada. Üleüldse tasuks kunagi tulevikus - siis kui meie ühiskond tervikuna eetilisemaks ja õiguskuulekamaks muutub, hakata muude iseseisvumisaja "majandusimede" kõrval uurima ka asjaolu miks praktiliselt mitte ükski Omandireformi väljatöötamise juures olnud perekond sellesinase Omandireformi läbi ei kannatanud ega lootusetuks sundüürnikuks ei muutunud. Miks tavatses hilisema hästi informeeritud reformiministri, perekond sooritada tollal rahva hulgas kollaseks papiks peetud paberitega tähelepanuväärseid ja hiljem suurt tulu toonud tehinguid ? Miks paljude asjaga seotud isikute majanduslik olukord paranes õhku ahmiva paneva kiirusega just sellel ajal, samas kus riik ei ole suutnud tänaseni kanda enesele omandireformiga võetud vastutust ja hoida seaduses ettenähtud kujul ära uue ülekohtu tekkimist ning asendada sundüürnikele esialgselt seaduses ettenähtud kujul nende kodu samas asumis samaväärse pinnaga!? Ma väga loodan, et tulevikus Eesti ühiskond siiski muutub eetilisemaks sõnapidajalikumaks, ausamaks jne. ning vaatab terva pilguga üle ka kõik sellised küsimused.

Mõningad "omanikud" ja laarlased/kelamlased loodavad, et nüüd see sundüürnike lugu vajub lõpuks unustusehõlma. 94.aastal "tagastati" minu "omanikule" tema valdused.Koheselt teadustas ta minu perekonnale, et kolme kuu pärast olgu plats puhas.Lapsed olid sel hetkel 12-13 aastased.Nüüd on nad täisjõus EW kodanikud, aga neid 10 aastat tagasi valatud pisaraid nad unustanud ei ole. Värisege ülekohtu sigitajad.Vastutsest te ei pääse!

See võrdlus Palestiinaga tundub päris hea, ise polegi selle peale tulnud. Küsimus ei ole sundüürnikes, vaid riigi lojaalsetes kodanikes, kes maksid oma valitsusele makse selle eest, et seesama valitsus nad paljaks kooris. Elame põhjamaal ja tuhanded perekonnad aeti sunniviisil kodudest välja. Minu laps oli näiteks kahe aastane. Kõige hullemad "poliitikud" on need isamaalased, kes väidavad tõsimeeli, et see 2aastane laps küüditas 1941. aastal teisi eestlasi. Tegelikult on vastupidi - isamaalased küüditasid 1993-2004 tohutul hulgal kodueestlasi ja erastasid vene migrantidele miljardite ulatuses vara - Lasnaäed, õismäed jm. kollase vanapaberi eest. Nüüd ütlevad, et võtke laenu, tahtsime venelastele ja väliseestlastele korterid kinkida!!! Isamaa tuli võimule Lääne rahadega, need tõmbasid oma nutsu välja ja nüüd ülejäänud eesti maksumaksjad peavad tühjakstõmmatud eesti kodanikele kortereid hakkama ehitama. Aga millegipärast ehitatakse Saku suurhalle, Lilleküla jalgpalli staadionit ja Kunstimuuseumi. Enne peaks kodanikel ikka kodu olema, ja siis õnnelikud riigikodanikud ehitavad staadione ja muuseume.

Kuulge kodabikud ärge ajage pead ja perset sassi!!!!!

On ju teada , et enne Omandireformi käivitumist külastas eestit just meie Omandireformi plaanide´ga tutvumiseks grupp saksa eksperte. Pärast meie kurikuulsa ORAS.ega tutvumist olla nad heatahtlikult soovitanud meie asjaomastel sellisest reformist loobuda. Põhjusel, et kuidas ka ei üritaks seda "Ajaloolise õigluse ja järjepidevuse" viigilehega katta ei saaks sellist reformi teha ilma ühe kodanikegrupi põhiseaduslikke õigusi rikkumata (millele ei saa olla õigusriigis õigustust)ning põhjusel, et riik ei jõuaks seda kanda. Lahendamatu segadus tekkiks ka nn. ajaloolisest järjepidevusest johtuva restitutsiooni valikulise rakendumisega. Sakslased väitsid et niisugune Omandireform hakkab andma tagasilööke ja lõputuid omandivaidlusi ning kahjutasunõudeid veel kümnete aastate ja mitme inimpõlve jooksul. Ebaõiglusest ei sünni õiglust! Meie tublid omandireformaatorid ei pööranud tookord saksa asjatundjate jutule teps mitte rohkem tähelepanu kui seni on pööranud tugeva sotsiaalse- ning õigustundega, sundüürnike probleemidest kõnelevate kodanike jutule. Ja olemegi tänases olukorras. Riik tahaks väga kangesti Omandireformi lõpetatuks tunnistada. Tuhanded inimesed on aga otseselt Omandireformist tulenevalt riigi omavoli tõttu ilma OMA KODUTA!Sajad kohtuasjad veerevad aastaid mööda kohtumaju ja hävitavad kodanike vaimset tervist olukorras ´kus 87% kodanikest kannatab niigi stressi ja depressiooni all. Riik teatab aga sinisilmselt - et Omandireform ei ole põhjustanud mingit ülekohut! Oma kodudes sundüürnikena kannatanud ja kodudest välja suitsetatud sundüürnike perede lapsed on aga tasapisi jõudmas täisikka ., mõned neist on saanud isegi juristideks ning kuuldavastivalmistavad vaiksel moelette eesti Riigi vastu kahjunõudeid oma vanemate perekondadele Omandireformiga põhjustatud moraalsete kannatuste (põhjuslikud abielulahutused, alkoholism ,perevägivald, haigestumised) suhtes. Kohtuveskid lükatakse uuesti käima , ja sellel ei tulegi võib-olla lõppu. Kui rikkad kinnisvarafirmad kaotavad kord asja vastu huvi, muutuvad sedamaid riigile tülikaks ka nn. õigusjärgsed omanikud,(need kes nendest veel järgi on). Need alustavad siis kindlasti taas omapoolsete hagidega "ajaloolise õiguse järjekordse taastamise" eest. Ja nii hakkab see naeruväärne ja piinav ,"Maailma parim" omandireform maailma naerualusena ja Eesti maksumaksja arvel vist igavesti kestma!

Viimane kommentaar väga arusaaja, mitu lähemat inimpõlve hooleta, et üksteise vastu vimma pidada. Isegi täna hommikul Vikerraadios Margus Saare vestlussaates Riina Vändre - see kes kodutud puhtaks pesi -tunnistas ,et tema oli ka Viljandis sundüürnik ja tema isa sisuliselt suri sellesse alandusse, et ta ei suutnud perele paremat tulevikku pakkuda kui et ema pidi omaniku õue hakkama pühkima. Üürnike lapsed saavad suureks ja nad ei karda midagi ja maksavad kindlasti "õigluse kehtestajatele" ehk uue ülekohtu tekitajatele kätte.

Eesti lähiajaloost. Ehk tasub meelde tuletada mõne targa juristi seisukohti. (Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse normatiivne kontseptsioon. 8. mai 1991 ülemnõukogu istung. ORAS-i esimene lugemine). Ettekanne vabariigi justiitsministrilt Jüri Raidlalt. Alljärgnevalt sõna-sõnaline tsiteering stenorgammist: „Lugupeetud eesistuja, austatud Ülemnõukogu liikmed. Esitan ettekande omandireformi aluste normatiivse kontseptsiooni kohta kolmes plokis: esimene osa- teesid reformi kohta, teine- kontseptsiooni üldiseloomustus ja kolmas, kui ajalimiit kannatab – kahe erineva kontseptsiooni juriidiline võrdlus. I. Omandireformi õige ja täpne ning teoreetiliselt põhjendatud nimetus on kahtlemata omandisuhete reform: muudetakse reformi käigus ju ikka suhteid, mitte aga vara-asju ja esemeid iseendid. II. Omandireform on ühiskondlike suhete kogu ümberkorralduse kompleksi südamik. Mõistagi on see majanduse vundamendiks. Sellisena haarab omandireform kogu ühiskonda, puudutab praktiliselt iga üksikisiku ja üksiksubjektide koosluse erinevaid huve. Kuivõrd see on nii, siis on omandireformi üheks keerulisemaks momendiks sotsialsete konfliktide minimiseerimine ja leevendamine. OMANDIREFORM JA LOOMULIKULT KA MAAREFORM EI PEA EESTI ÜHISKONDA MITTE PIKI JA PÕIGITI LÕHKI AJAMA; VAID PEAB OLEMA SUUNATUD OLEMASOLEVATE JA TEKKIVATE LÕHEDE ÜLETAMISELE. III. Omandireform on komplekssne nähtus, mille üle otsustamiseks on vaja probleemi analüüsida väga paljudest aspektidest. Otsustuse langetamine eeldab vähemalt järgmiste analüüside tegemist: 1) poliitiline; 2) finantsmajanduslik; 3)õiguslik; 4)eetiline; 5) ajalooline ja 6) sotsiaalpsühholoogiline. Lõplikult jaatava seisukoha omandireformi aluste ja maaseaduse suhtes saab anda vaid pärast seda, kui seaduseelnõule on võimalik teha vähemalt rahuldav hinnag vähemalt kõigist neist kuuest aspektist lähtudes. SOTSIAALSET KRIISI SÜVENDAVAT OMANDIREFORMI LÄBI VIIA OLEKS LUBAMATU. Vajaduse korral peaks Ülemnõukogu kaaluma isegi rahvahääletuse korraldamist. Teise paragrahvi teises lõikes sisaldub minu poolt (J. Raidla-toim) eelnevalt korduvalt rõhutatud sotsiaalse turvalisuse järgimise nõue. Tsiteerin (J. Raidla-toim): Omandireformi käigus vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikue seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Ei rohkem ega vähem! Omandireform on määrava tähtsusega Eesti Vabriigi olevikule ja tulevikule. Professor Jüri Uluots, kommenteerides 1939.aastal valminud Eesti Vabariigi tsiviilseadustiku projekti, manitses nii poliitikuid kui juriste kainele otusele, mida ei saa teha mitte johtuvalt hetkehuvidest, vaid arvestusest, et nõnda kardinaalsed seadused tehakse olevatele ja tulevastele põlvedele. Seadusandluse loogika kohaselt saab omandireformi põhiküsimusi otsustada vaid parlament või rahvas vahetu demokraatia, st referendumi teel. Eesti Vabariigi valitusel puudub taoline otsustusõigus.“

Eesti lähiajaloost. Tasub meelde tuletada asjatundjate seisukohti. ORAS-i ekspert Mihkel Oviiri sõnavõtt Ülemnõukogus 8. mail 1991 ORAS-i esimesel lugemisel. Alljärgnev tekst on tsiteeritud stenogrammist. „ Lugupeetud eesistuja, lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Kaks päeva tagasi toimus siin omandi -ja maareformi komisjoni istung, kus ma tõin esile mõningaid probleeme ja kahtlusi seoses selle õigusliku alusega, mille järgi oli kogu meie maa-ja omandireform üles ehitatud. Ja ma pean vajalikuks neid kahtlusi jagada teiega, sest minu arvates on nad küllalt olulised. Nagu te teate, on kahe Saksa riigi ühinemise aluseks tema ühinemisleping. Ühinemislepingus oli öeldud, et põhimõtteliselt tagastatakse võõrandtud vara endistele omanikele ja nende pärijatele. See oli esimene õiguslik dokument. Teine õiguslik dokument oli rahvale kuuluva vara privatiseerimise ja reorganiseerise seadus 1990 aasta 17. juunist. Kolmas, meie tänasele konkreetsele situatsioonile väga tähelepanuväärne seadus oli omandiküsimuste reguleerimise kohta. See seadus tõi välja rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtte, et need tagastamise ja kompenseerimise küsimused ei kehti võõrandmiste suhtes, mis toimus vastavalt okupatsiooni õigustele või okupatsioonivõimude otsusele. Selle taga olid suured, endiste Saksa Demokratlik Vabariigi territooriumil asunud varad, näiteks haaras see 1/3 kogu Saksa Demokratliku Vabariigi maavaldustest. Mis sai edasi? Vastavalt demokraatliku riigi institutsioonidele on olemas kolm realset võimu: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Terve rida isikuid (endised omanikud –toim.), kes leidsid, et see seadus puudutab ja piirab nende arvates neil olevaid õigusi, mis puudutab omandisuhete järjepidevuse probleemi, pöördusid Saksamaa Kõrgemasse Konstitutsioonikohtusse. Kõrgem konstitutsioonikohus arutas ja langetas 25. aprillil (1991-toim) otsuse. Otsuses öeldi, et Saksa seadus omandiküsimuste reguleerimise kohta on täies vastavuses rahvusvahelise õigusprintsiipidega ja see punkt, mis näeb ette, et okupatsiooni ajal toimunud okupatsioonireêiimi poolt antud omandi võõrandamine ükskõik mis vormis, ei kuulu muutmisele. Seetõttu kohus jättis selle seadusesätte endiseks. Kohus lähtus rahvusvaheliselt tunnustatud õigusprintsiipidest, mille kohaselt okupatsioonivõimude poolt või otsusel toimepandud sundvõõrandusi tuleb vaadelda kehtivatena peale okupatsiooni lõppu. Kohtu seisukoht oli, et kõne all olevad võõrandamised (natsionaliseerimine, vara võõrandamine endistelt omanikelt-toim) olid algusest peale suunatud ühiskondlike suhete muutmisele ja sotsialistliku korra kehtestamisele, kuid ei kuulu vaatamata sellel muutmisele, sest see tuleneb rahvusvaheliselt tunnustatud üldpõhimõtetest. Saksamaa konstitutsioonikohtu otsus on 62 lehekülge pikk. Igaüks, kes tunneb huvi, võib antud seadusega tutvuda ja ma (M. Oviir-toim) olen valmis selle seaduse temale andma. Me pöördusime selles küsimuses ka teiste tuttavate välisekspertide poole, kellega me oleme erinevatel tasanditel kohtunud. Mängisime nendele ette selle stsenaariumi vastavalt meie kõrgemate riigivõimuorganite otsustele, mis seda asja võikid mõjustada, ja nemad (rahvusvahelised eksperdid) olid sellel seisukohal, et antud situatsioonis kehtivad meie suhtes täielikult rahvusvahelised aktsepteeritavad õigusnormid. Nii nagu väliseksperdid minu arvates tervameelselt märkisid, on see kehtiv kultuurriikide suhtes, kes loevad enda kohustuseks aktsepteerida rahvusvahelist õigust (see tähendanuks vara mitte tagastamist ). Lubage mul lõpuks teile ette lugeda ühe väliseksperdi lühike arvamus, mis otseselt puudutab ka neid probleeme, mis me siin arutame. Seal öeldakse nii: kui vabariigid, mõeldud on siin eelkõige Balti vabariike, ei ole kehtestanud mehhanismi, et nende siseriiklik õigus oleks kooskõlas rahvusvaheliste standarditega, siis nad ei ole selles suhtes andnud kohtutele mingit võimu. Neil on kavas luua konstitutsioonikohtud. Kuid ilmselt kulub poliitikutel selleks veel omajagu aega. Poliitikutele on praegune seis mugav (ülemnõukogu liikmed-toim), sest nad võivad kehtestada iga seaduse, mida nad peavad vajalikuks, ilma kohtupoolse kontrollita. Kuid see on väga lühinägelik seisukoht. Minu (Oviir-toim) ettepanek oleks, et see seadus, millest me täna räägime, omandisuhete seadus (ORAS), mis puudutab paratamatult igaühte meie hulgast, ei oleks lühinägelik seadus.“ Lisaks ainet mõtisklemiseks: Põhiseaduse alusel on Eesti Vabariik rahvusvahelise õiguse subjekt alates aastast 1992. Põhitagastamine läks lahti aastatel 1993. Nõukogude väed lahkusid Eestist 1994.a. sügisel.

Minu kirjutis võis Teile tunduda siinavaldatutega sarnane vaid pealiskaudsel lugemisel. Mina kirjeldasin asju nii nagu nad kahjuks on. Ma ei paku soovunelmaid tõe pähe ega tegele erakondliku demagoogiaga.Ma ei valeta, ei ihka kättemaksu ega himusta teisele kuuluvat vara. Soovitan küsimuse lahendust nõuda Riigikogult mitte mõnelt üksikult erakonnalt ja ammugi mitte kaaskannatajatelt.

Kalvinistlikel hollandlastel on kombeks öelda, meil ei ole probleeme, meil on probleemide erinevaid lahendusi. Sundüürnike probleemi lahenduseks vajalik varandus on Eesti riigil olemas kinnistamata riigimaa kujul. Eesti on alles nii pooleli, et selle vara väärtust ei ole kusagil registris kirjas. See loob mulje riigi vaesusest. Lisaks võimaldab see omandireformi teostavatel omavalitsustel seda maad pillavalt ja korruptiivselt laiali jagada. See veider olukord on inimeste loodud ja seega inimestel on võimalik seda ka muuta. Kui siiani talitati valesti, siis edaspidi võiks paremini. Vara on olemas, abivajajad samuti, puudu on vaid vastav seadus.

Austautud Jaan Sotter! Tänud vastuse eest Postimehes. Kahju, et Teie arvamus ilmus üksnes kinnisvara leheküljel. Loodan, et Raidla ja Oviiri esinemiste stenogrammid on teiesugusele arukale ja mõtlevale inimesele huvipakkuv lisalektüür, eriti see osa, mis puudutab rahvusvahelist õigust. No ei ole midagi teha, me saame asjast ühtmoodi aru, ja ka Teie pakutud lahendusteed on realistlikud ning inimkesksed. Üksikute süüdlaste otsimine tagantjärele ei lahenda probleemi. "Sõjas" haavatud ohvreid on liiga palju. Me võime peatada vennatapusõja, kui riigi poliitiline eliit seda soovib ja rahvateenritena väärikalt käitub. Teist lahendust ma ei näe.

Inimestele sealhulgas ka Riigikogu liikmetele, kes sundüüri küsimusega kunagi kokku puutunud ei ole, on seda väga raske selgitada. Seni on sundüürnikke serveeritud kui tavalisi vaeseid üürnikke ja võetud eeskuju ametiühingutelt, kes võitlevad väikesepalgaliste lihttööliste eest. See taktika on peletanud parempoolsetena näida soovivad poliitikud teemast eemale. Usun, et kui serveerida poliitikutele sundüürnikke kui jagamisel ära unustatuid, siis võib kaasatundjaid ja käeulatajaid leida nii vasakult kui paremalt. Ja äraunustatud nad tõepoolest on. Erinevalt enamusest teistest hädalistest ei ole nad oma õnnetuses ise absoluutselt süüdi. Kui tavaliste vaeste üürnuke teema on loomulikult sotsiaalne ja poliitiline, siis sundüürnike kaitse kampaania peaks olema rõhutatult apoliitiline. Eeldusel, et soovitakse olla edukas.

Lp Jaan Sotter, Ebba Rääts, aitäh! Tore lugeda tarku inimesi. Kuid pr Räätsale - 13 aasta taguste tarkuste lugemine ei aita tänases poliitilises ega seadusandlikus ruumis, kus ministrid üksteise järel deklareerivad pidulikult omandireformi lõpust. Ja hr Sotterile - Te olete ülimalt naiivne, kui Te arvate, et poliitilise reformi (=ORAS) võib lahendada poliitika väliste meeetoditega. Te peate ka oma unistatud riigimaa jagamiseks sundüürnikele tagama riigikogus sellekohase seaduse vastuvõtmiseks 51 häält, ja need peavad tulema erinevatest erakondadest. Ei jõuluvana ega päkapikud seda maad kellelegi jagama ei hakka. Praeguses riigikogu koosseisus võib olla vaid 3-4-5 liiget, kes absuluutselt kindlalt hääletaksid sundüürnike kompensatsioonimehhanismi poolt - need on Helle Kalda, Heimar Lenk, Marika Tuus (jah, meeldib teile või mitte, nad on keskerakondlased!) ning Jaak Allik (rahvaliit). Ülejäänute puhul ma mitte ühegi suhtes mürki ei võtaks. Niisiis, kust võtate veel 47 häält, et lahendada see sotsiaal-psühholoogiline, majanduslik, juriidiline, ajalooline ja lõpuks eelkõige poliitiline probleem? Miks jätkata tulutut unistamist, et seda on võimalik lahendada ilma erakondadeta? Ei maksa deus ex machinasse uskuda, kodanikud!

Tänan teadlikku lugejat huvipakkuva mõtteavalduse eest. Olen tegelenud omandireformi teemaga täpselt kümme aastat. Olen püüdnud ka poliitilise erakonna kaudu protsessi mõjutada. Õige pea sain aru, et see on väheefektiivne tegevus. Põhjused jätan esialgu lahti kirjutamata. Seetõttu otsustasin minna sügavuti ja uurida, kes on need isikud, kes maailmas ainulaadse ORAS-i ette valmistasid ja seda tänini teostavad. Sisuliselt on tegemist raamatu materjaliga. Olen aktiivselt suhelnud ja töötanud erinevate Eesti poliitikutega, jälginud nende retoorikat ning tegelikku käitumist probleemi lahendamisel pikka aega. Olen läbi töötanud Eesti kongressi materjalid ja ülemnõukogu materjalid, sh Kama komisjoni dokumendid. Olen uurinud aastatel 1990-1991 valitsuse (Savisaar) rolli ORAS-i eelnõu ettevalmistamisel, tema tegevust Eesti kongressis jne. Raidla ja Oviiri tsiteerimine on vajalik selles mõttes, et Eestil on olnud võimalus lahendada probleem (ja on seda ka praegu) rahvusvahelise õiguse alusel. Aga seda pole ükski poliitik soovinud. Ega siis asjata aastal 1996 ei sündinud riigikogu tahtel ORAS-isse reservatsioon. Olen läbi töötanud ülemnõukogu õiguskomisjoni tegevuse, aga ka "mitmel kohal istujate" tegevuse (Liia Hänni, Marju Lauristin, Hillar Hallaste jt olid üheaegselt nii ülemnõukogu kui ka Eesti Kongressi liikmed. Mitmed tollased ülemnõukogu liikmed, kes ORAS-i (seaduse) vastuvõtmisel otseselt osalesid, on hilisemad kõrged kohtunikud. See on asjas päris huvitav aspekt. Olen läbi töötanud kõik olemasolevad arhiivid, selgitamaks välja, kui palju vara on ebaseaduslikult tagastatud nn libaomanikele ja kes olid need poliitikud ja eksperdid, kes riiki vaesustades otustasid, et näiteks 100 protsenti pankadele panditud varad tuleb ikkagi tagasi anda. Ja võlgadel varad ka. Kama komisjoni protokollides on ühe poliitiku põhjendus: " arhiivides puuduvad dokumenid, mis tõendaksid varal olnud võlgade suurust". See on teadlik vale. Arhiivides on pankade dokumendid säilinud. Olen selgitanud välja, miks korteriühingutele kuulunud varad on tagastatud üksikisikuele, kellele see vara pole iialgi kuulunud. Ja olen uurinud halduskohtute erinevaid kohtulahendeid ning arhiivide tegevust informatsioni väljastamisel. Kui kogutud materjali laiapõhjaliselt analüüsida, siis selgub tõde, miks täiesti süütud inimesed(nn sundüürnikud) peavad kinni maksma 1940-1955.a. natsionaliseerimisprotsessi käigus Eesti kodanikele tekitatud kahjud ja miks sündüürnike probleemid on tänaseni lahendamata. Ja see on päris ebameeldivalt üllatav tõde nii mõnegi isiku jaoks, kes arvab, et tema on asjas valge leht.