Kuidas Albaanias praegusel aastaajal ka on?

Ja mida tahab kommunist R.Parve selle looga ütelda? Et vana Parve ja U.Laht said rohkem inimesi arreteerida ja mõrvata tänu Tiefi valitsusele? Mitte nõukogude okupatsioonile mõistagi.

Mind on juba tülgastuseni tüüdanud jutt mingist Tiefi "valitsusest", mida tegelikult üldse olemas pole olnud. Tõelisel valitsusel peab olema mingisugunegi kontroll teatud territooriumi üle, kuid Tiefil oli võimalus "valitseda" vaid ühe öö Haapsalu lähedal palvemajas ja tõdeda, et lubatud paati Rootsist ei tulnudki. Muidugi, ei olnud võimalik lasta Rootsi juurde veel üks pretsedent Eesti kullale,niisiis teatati:paadimootor ei läinud käima. Tiefi valitsuse tühisust tõestab ka nõukogude organite poolt Tiefile määratud 10 aastat, mis tollases žargoonis tähendas;karistus mitte millegi eest.

Tiefi valitsust ei tunnustanud ükski riik. Kui aastal 1945 loodi USA- s ÜRO, peeti Eesti kuulumist NLiidu koosseisu õigusepäraseks. Vaikitakse ka sellest, kelle poole tollal pagulastegelased pöördusid ja mida neile vastati.

http://kultuur.elu.ee/ke477_pitka.htm Sakslased kasutasid eesti rahvuslaste vastu Haapsalus oma liitlasi - vlassovlasi.

Rahva ja spetsialisti arusaamad ja lootused ei ühti sageli. Kui mina 1990-tel kortereid ja maad kokku ostsin võttis ainult üks mu tuttav sundüürnik minu nõu kuulda (ja on täna miljonär), kuid enamus neist ei ostnud endale midagi, kartes kaotada oma teoreetilist eelist saada tasuta korteriomanikuks. See lootus on neile kõige armsam ja turvalisem, täpselt nagu 1944 aastal lootis enamus rahvast naiivselt lääneliitlaste rüütellikkuse peale. Ja mina olen tagantjärele tark nagu iga mälestustekirjutaja.

Kuidas Eesti punakütt August Kork Krimmis märatses Vene valgete vastu nii Sakslaste poolel olevad Vlassovlased Haapsalus Eesti valgete vastu jõudu kasutasid Suur Saksamaa reetmise eest.

Tagantjärele tark olla ja arvustada on kerge. Ning ühe mehe memuaarid ei lükka teise seisukohta ümber. Öpikul on oma seisukoht, Vahtrel enda oma. Öpik kirjutas mälestusi, Vahtre ajalooalast artiklit.

Estnische SS Legion 3. Freiwilligen Estnische SS-Brigade, 20. Estnische SS Freiwilligen Division, 20. Waffen-Grenadier Division der SS (estnische nr. 1) Leegioni moodustamine Tallinna vabastamise aastapäeval 28. augustil 1942, teatas Eesti kindralkomissar SA-Obergruppenführer Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgema juhtkonna poolt on antud luba moodustada Waffen-SSi alluvuses Eesti Leegion. Mehi värvati algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi tulema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist (igas neli kompaniid) ja raskegranaadiheitja- ja tankitõrjekompaniist. Leegioni asujate esimene koondamine toimus Pihkvas. Leegioni väljaõpe toimus Poolas Krakowi lähedal asuvas Debica väljaõppelaagris (SS-Truppenübungplatze “Heidelager”). Esimesteks olid Idarindelt saabunud vabatahtlikud ning väljaõpetamata noored Eestist. Eesti Leegion pidi tulema vabatahtlik. Esimesena saabusid kohale 13. oktoobril 1942 113 idapataljoni meest leitnant Paul Maitla juhtimisel.

Komunistid olge ettevaatlikud!!

Seega astuti sõtta liitlasriikide Kanada, Prantsusmaa, USA, NLiidu ja Inglismaa vastu, millel olid mõistagi peale kaotatud sõda omad tagajärjed.

Teine maailmasõda oli 20. sajandi suurim inimsoo draama. Peatselt lähenevat konflikti lubas aastaid varem ennustada kahe vastandliku totalitaarse rezhiimi tugevnemine ning demokraatlike jõudude lõhenemine-nõrgenemine Euroopas. Nõukogude Venemaa alustas ulatuslikku relvastumiskampaaniat 1920.-30.-date aastate vahetusel, Saksamaa 1930.-date aastate alguses. Praktiliselt olid teada ka mõlema poole ambitsioonikad ekspansionistlikud tulevikuplaanid. Nende täitmisele pööramine oli vaid aja küsimus. Hoolimata õhus tihenevast elektrist ei suutnud demokraatlikud lääneriigid oma valikuid langetada. Üritati nii Saksamaa agressiooni itta suunata, kui Nõukogude Venemaaga manipuleerida - mõlemad ebaõnnestusid täielikult. Selle jõuetu avantüüri finaaliks oli kogu maailmale (ja tegelikult ka osapooltele endile) ootamatu vastandlike maailmavaadetega diktatuuride omavaheline lähenemine. See jättis äärmiselt ebakindlasse olukorda ja Isoleeris Läänemaailmast Ida- ja Kirde-Euroopa neutraalsed riigid, mis osutusid nüüd praktiliselt kahe tule vahele jäänuiks. 1938. ja 1939. aasta jooksul jagasid kaks äsjast vihavaenlast avalike ja salajaste kokkulepetega endale huvi pakkuvad alad. Muu maailma jõuetus oli vaid tajutav. Sõda kokkulepete elluviimiseks võis alata. Eesti Vabariigi okupeerimine ja Vene-Saksa sõja algus Alanud sõda suurendas veelgi erapooletu Ida-Euroopa abitust. Eesti isoleeritus muust maailmast ja soov maad ja rahvast säästa, sundis valitsuse langetama otsust Vene sõjaväebaaside riigi territooriumile paigutamisega nõustumiseks. Moskvast peale surutud järjestikused uued nõudmised olid määratud lõppema Eesti Vabariigi kukutamisega ja Nõukogude Liiduga sunniviisilise liitmisega. Selleks jõuga läbi viidud võltsitud valimised ja referendumid olid vaid formaalsusteks. Ootamatult jubeda välgusähvatusena tumedast taevast tabas eestlasi aga alanud seninägematu repressioonide ja tagakiusamiste laine, mis kulmineerus 1941. aasta 14. juunil aset leidnud massilise deporteerimise - küüditamisega. See tekitas Eestis juba enne Vene-Saksa sõja algust spontaanse, kuid organiseeritud vastupanuliikumise. Kahe okupatsiooniaastaga olid nõukogude "viljastavad" tingimused tekitanud rahva seas sellise maailmavaatelise pöörde, et 22. juunil 1941 alanud Saksamaa agressiooni Nõukogude Liidu vastu võeti enamasti ainuvõimaliku pääsemislootusena õuduste unenäost. Saksa okupatsioon, eestlased sakslaste teenistuses Pärast sõja algust alustasid metsadesse peitunud vastupanuliikujad - "metsavennad" ulatuslikku ja organiseeritud relvastatud võitlust nõukogudelastega. Saksa üksuste Eesti territooriumile jõudes, osutasid metsavennad neile lahingutegevuses igakülgset abi. Sakslasi endid tervitati Eestis vabastajatena. Loodeti saada tagasi isegi iseseisvus. Sakslaste tõrjuv suhtumine aga jahutas puhkenud kired peatselt. See ei vähendanud siiski paljude eestlaste soovi võidelda itta tõrjutud nõukogudelaste vastu, tasudes nii massiliselt tapetud ja deporteeritud sugulaste eest. Algul ei olnud sakslased sellega nõus, kuid 1941. aasta talvised tagasilöögid andsid tõuke positiivse otsuse langetamisele. Eesti vabatahtlikest hakati formeeritma pataljonisuurusi julgestusüksusi, mis pidid kaitsma Saksa armee tagalaid partisanide tegevuse eest. Varsti aga olid sakslased tänu oma suurenevatele kaotustele sunnitud neid väeosi järjest kasutama ka rindesõjas. Esialgu olid suhted Eesti ja Saksa sõdurite vahel võrdlemisi probleemsed, kuid peale Eesti üksuste eeskujulikke lahingusaavutusi kriitilistel rindelõikudel hakkasid sakslased pikkamisi leebuma ja eestlasi hindama. Alates 1942. aastast tunnistati eestlased Waffen-SS´i relvastuse ja väljaõppe väärilisteks. Asutati Eesti SS-Leegion, mis hiljem kasvatati Diviisiks. Moodustati ka maakaitseorganisatsioon "Omakaitse" ja noorteorganisatsioon "Eesti Noored". 1943. aastal hakati eestlasi aga Saksa armeesse võtma juba mobilisatsiooni korras. Ebavõrdsete valikuvõimaluste abil võeti SS-i järjest rohkem "sunniviisilisi vabatahtlikke". Ees seisnud lahingutes see lahinguvõimele ja moraalile aga sellegipoolest ei mõjunud. Lootusetu võitlus ja lõpp Kulminatsiooniks oli lahingutegevuse kandumine Eesti piiridele 1944. aasta algul. Rahvale meenusid uuesti luupainajana nõukogude võimu kuriteod. Uus sakslaste mobilisatsioon tõi kokku sellisel hulgal kutsealuseid, et nende relvastamine ja varustamine osutusid Saksa armeele probleemiks. Oma osa mobilisatsiooni oodatust palju paremal õnnestumisel oli ka ametliku põrandaaluse J. Uluotsa rahvusliku valitsuse toetaval läkitusel. Kohale saabusid ka vahepeal sõjast väljunud Soome armees teeninud vabatahtlikud. Eestlaste kangelaslikud lahingud oma maa pinnal ei muutnud sõja loogilist käiku ega vähendanud tehniliselt ja isikkoosseisuliselt tugevas ülekaalus oleva Punaarmee löögijõudu. Osalised ise hakkasid seda võitlust nimetama ka Teiseks vabadussõjaks. Suur oli eestlaste pahameel ja pettumus, kui Hitler, kellest küll kunagi eriti heal arvamusel ei oldud, otsustas Eesti ala loovutada. Punaarmee Eesti ala vallutamisel evakueerusid paljud eestlastest sõjaväelased Saksamaale, kus nad ümber formeeriti ja SS-diviisna uuesti sõja viimastesse lahingutesse saadeti. Paljud lootsid, et sõjaõnn pöördub või õnnestub jätkata võitlust kommunismi vastu koos lääneliitlastega ja nad saavad kodumaa vabastada. See osutus farsiks. Peale sõja lõppu õnnestus osadel lääneliitlaste juurde jõuda ja Euroopas või kaugemal uut elu alustada, suur osa aga langes kohalike tsehhide ja venelaste meelevalla alla. Pikkadel Siberi sunnitööaastatel jätsid paljud oma tervise või elu. Ka kodumaale tagasi jõudnutele tehti elus ja töös veel pikka aega takistusi. Ühiskonnas jäid nad allasurututeks peaaegu okupatsiooniaja lõpuni. Veidi kergem oli läände jõudnute saatus. Peale alusetu umbusalduse vaibumist õnnestus paljudel leida endale elu- ja töökoht ning osaleda ühiskonnaelus võrdselt kohalikega. Kokkuvõtteks Erinevate Saksa üksuste teenistusest käis sõja jooksul läbi kokku umbes 70 000 eestlast (umbes 5% tolleaegsest rahvaarvust), neist 50 000 mobiliseerituna. Võitlustes jättis oma elu kuni 20 000. Eestlased ei võidelnud sõjas ühegi suurriigi poliitika või ambitsioonide eest. Oma võitlusega lootsid nad kaasa aidata oma maa iseseisvuse taastamisele. Sakslastelt saadud võimalusele ei eksisteerinud kogu sõja jooksul ühtegi võimalikku reaalset alternatiivi. Tagantjärele oleme saanud hinnata selle võitluse ette läbikukkunuks. Meil puudub aga igavesti võimalus kogeda tolleaegseid olukordi ja tundeid, mis sundisid nii paljusid eestlasi otsustama võõra vormi kasuks ja sageli jätma ka kõige kallima, mis ühel inimesel anda - oma elu. Eestlaste natsismis süüdistamisel on samavõrd alust, kui seda panna süüks ükskõik, millisele sakslaste poolt okupeeritud rahvale (näiteks venelased). Iga rahva seast võime leida parima otsimise tulemusena mõne "musta lamba". Seeläbi ei ole õiglane süüdistada veel aga ülejäänuid. Tänapäeval on meie kohuseks hoida mälestust inimestest, kes kunagi oma südames meie heaks kõik on andnud. Tutvugem nende poolt korda saadetuga, nende võimaluste, probleemide ja tegevusega. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta!

Loe Etkar!

See on ajalugu punased!!! SS-Standartenführer Alfons Vilhelm Robert Rebane Sündinud: 24. juuni 1908; Valga Eesti Surnud: 8. märts 1976; Augsburg Saksamaa (LV) Autasud Kaitseliidu II klassi Valgerist Aizsargs´i (Läti Kaitseliidu) Teeneterist Ritterkreutz des Eisernen Kreuzes mit Eichenlaub (Raudristi Rüütlirist tammelehtedega) Ritterkreutz des Eisernen Kreutzes (Raudristi Rüütlirist) 1939 Eisernes Kreutz I Klasse (I klassi Raudrist) 1939 Eisernes Kreutz II Klasse (II klassi Raudrist) Infanterie-Sturmabzeichen in Silber (hõbedane Jalaväe Rünnakumärk) Nahkampfspange I Stufe (Bronze) (I astme Lähivõitluspannal - pronks) Medaille "Winterschlach im Osten 1941/42" (Talvelahingud idas 1941/42 ehk Idamedal) Auastmed Nooremleitnant -1929 Leitnant - 24.02.1933 Oberleutnant - 09.1941 Hauptmann - 01.01.1942 Major / SS-Sturmbannführer - 06.1943 SS-Obersturmbannführer - 1.08.1944 SS-Standartenführer - 03.1945 standartenführer Alfons Rebane Eluloost Alfons Vilhelm Robert Rebane (tuntud, kui Alfons Rebane) sündis Valgas 24. juunil 1908.a klaverivalmistaja esimese lapsena. Tema vanaema oli lätlane. 1911.a suri tema ema, Helene, tuberkuloosi. Seejärel abiellus isa ema õe, Olgaga. Alfons alustas kooliteed Valgas, kuid 1920.a kolis perekond Narva, kus Alfons asus õppima Narva Vene Gümnaasiumi. Legendid räägivad, et juba siis oli ta armastanud väga omatehtud sõduritega sõjamänge mängida. Alfons lõpetas gümnaasiumi 1926.a ja asus sama aasta septembrist õppima Sõjakooli. 1929.a lõpetas Rebane Sõjakooli I järgu diplomiga jalaväe erialal ja ülendati nooremleitnandiks. Esimeseks teenistuskohaks sai Soomusrongirügement Tapal. 1931.a abiellus Rebane Agnia Soometsaga, kellega tal sündis ainuke laps Tiiu, kes aga suri varakult. 1933.a ülendati Rebane leitnandiks. 1935.a viidi ltn Rebane üle Kaitseliidu Sakala Malevasse instruktoriks. Tema elukohaks sai Antsla. Siin oli tema peamisi ülesandeid laskealase tegevuse ja võistluste korraldamine. Ka ta ise oli eeskujulik laskur. 1937.a avati ltn Rebase eestvedamisel Viljandis lasketiir. Kaitseliidus teenis Rebane välja ka oma esimesed aumärgid. 1939.a sügisel viidi ta üle KL Lääne Malevasse Lihula komandandiks, kus tema ülesandeks sai suhtlemine ja side pidamine Eestisse saadetud Punaarmee üksustega. Teenistuse kõrvalt andis Rebane ka Lihula Reaalkoolis riigikaitseõpetust. Peale Kaitseliidu likvideerimist 1940.a juunis, viidi ltn Rebane 1. augustist 1940 üle Tallinnasse Auto-Tankirügementi kergetankirühma ülemaks. 25. oktoobril saadeti ta erru. Seejärel töötas Rebane Lasnamäel ehitustöölisena kuni 1941.a maini, mil läks Virumaale metsavennaks. Paar kuud hiljem alanud Suvesõjas sai ta üheks metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris. Juuli lõpul organiseeris Rebane Loobu metsavaheteel Punaarmee kolonnile eduka varitsuse. Peale Virumaa vallutamist sakslaste poolt 1941.a suve lõpuks, sai Alfons Rebane 11. augustil kohapeal formeeritava Virumaa Omakaitse ülemaks. Juba 1. septebril astus ta aga Saksa Armee teenistusse. Ta määrati Rakveres formeeritava Sicherungsgruppe 184 15. kompanii ülemaks. Ilmselt omistati talle ka Saksa auaste Oberleutnant. Talveks viidi kompanii Gatshina´sse, kus teostati väljaõpet. Seejärel oli suusakompaniiks saanud kompanii võitluses partisanidega eri teenistuskohtades Põhjarinde tagalas. Pepino´s või Kertsevo´s oli üksusel partisanidega ka suuremaid kokkupõrkeid. 01.01.1942 ülendati Rebane Hauptmanniks. Talvel suunati Rebane oma kompaniiga aga Volhovi rindele venelaste rünnakut riivistama, mis ka õnnestus. Seoses sekeldustega sakslastega formeeriti 6 Eesti julgestusüksust ümber 3-ks idapataljoniks. 1942.a suvel määrati Rebane Idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658. idapataljoni ülemaks. Veebruaris 1943 viidi pataljon Volhovi rindele. Märtsis osales ta oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Juunis 1943 ülendati Rebane majoriks. 1944.a jaanuaris alanud Punaarmee eduka suurpealetungi ajal jätsid sakslased tema pataljoni Volhovi-Novgorodi piirkonnas taandumist katma. Hoolimata lahingute raskusest õnnestus Rebasel tekitada eriti Surkovos ja Vaskovos vaenlasele suuri kaotusi, päästa palju Saksa väeosi ümberpiiramisest ja tuua ka oma pataljon lahingutest välja. Nende lahingute eest autasustati teda esimese eestlasena Raudristi Rüütliristiga. Peale raskeid lahinguid Venemaal, toodi pataljon Eestisse ja liideti vastu isikkoosseisu tahtmist formeeritava 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiga. Märtsi algul osales Rebane veel oma pataljoniga võitlustes Krivasoos, kust murdis välja piiramisrõngast. Ta ise komandeeriti märtsis piirikaitserügementide taktikaliseks nõuandjaks, mais aga määrati õppebrigaadi "Nord" Eesti ohvitseride kooli juurde. Juunikuus 1944 sai Rebasest 47. SS-vabatahtlike rügemendi 2. pataljoni ülem. Pataljoniga taandus ta üsna edukalt Narva jõelt Tannenbergi liinile Sinimägedes. Suve lõpul suunati Rebane koos pataljoni ja formeeritud omanimelise võitlusgrupiga Lõuna-Eestisse. Punaarmee rünnaku tulemusena septembris jäi Rebane koos oma võitlusgrupiga Emajõe ääres piiramisrõngasse, kuid suutis sellest välja murda. 24. septembril ületas ta oma järele jäänud meestega Eesti-Läti piiri. Edasi koondati alles jäänud Eesti ükused Ülem-Sileesiasse Neuhammer´isse, kus Rebane määrati 46. relvagrenaderide SS-rügemendi ülemaks. Vahepeal ülendati ta ka SS-Obersturmbannführeriks. Jaanuaris suunati Eesti diviis rindele Oppelni alla. Märtsiks oli kogu kohapealne Saksa korpus jäänud piiramisrõngasse. Diviisil õnnestus piiramisrõngast välja murda. Väljamurdmise käigus sai surma aga diviisiülem brigf Augsberger, keda Rebane lühiajaliselt asendas. Peale piiramisrõngast väljatulekut pidi ta aga uuesti piiramisrõnga sisse tagasi minema, et tuua välja sinna sisse jäänud korpuse juhtkond, mis ka õnnestus. Selle eest esitas korpuse ülem kindral Koch-Erlach ostuf Rebase tammelehtedega Rüütliristi saamiseks. Märtsis ülendati ta SS-Standartenführeriks. Peale lahinguid koondati diviis Balkenheim´i täiendamisele. Aprillis oldi jälle rindel - Schönau rajoonis. 9. mail autasustati Rebast Raudristi Rüütlirisrtiga tammelehtedega. Peale sõja lõppu õnnestus staf Rebasel jõuda lääneliitlasteni ja end vangi anda. Läände oli õnnestunud jõuda ka tema perekonnal. 1947.a asus Rebane Saksamaalt Inglismaale, kus astus Briti luure teenistusse. Ta üritas toetada ja organiseerida vastupanuliikumist Eestis, kuid see ebaõnnestus, tänu KGB edukale tegevusele. Seetõttu tuli Rebasel 1960.a luuretöölt lahkuda. Ta töötas ühes tehases öövahina ja asus 1961.a ümber Saksamaale Augsburg´i, kus võeti Saksa luure teenistusse. 1965.a alustati Eesti NSV-s Rebase vastu tagaselja kriminaalasi, mis jäi avalikustamata, kuna ei suudetud tõestada mingeid sõjakuritegusid. 1975.a sai ta teada endale sõja viimasel päeval omistatud kõrgest autasust. Alfons Rebane suri Saksamaal Augsburg´is 8. märtsil 1976 kopsuvähki. Ärasaatmine toimus 12. märtsil Westfriedhof´i krematooriumis Augsburg´is. Kohal oli ka Saksamaa LV Bundeswehr´i Oberstleutnant, kes esindas kaitseminister H. Leber´it. 1999.a suvel maeti Alfons Rebane ümber Tallinna Metsakalmistule. Iseloomujooni Alfons Rebane oli väga austatud väejuht ja esmaklassiline strateeg. Oma sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel läbi murda 15 -st piiramisrõngast (kotist). Ta oli sõdurite seas väga lugupeetud, kuna suutis nad pea alati lahingutest välja tuua. Samal põhjusel pälvis ta ka sakslastest sõdurite austuse. Sõdurid pidasid Rebast sageli oma meheks. Tema käitumine ja ütlused sisendasid meestesse alati otsekui erilist jõudu. Sakslastega olid Rebase vahekorrad üldiselt üsna head ja ta hindas neid, kui sõjamehi. Pikka aega kandis ta vimma aga SS-i vastu, soostudes sellega lõpuks liituma ilmselt vaid tänu survele-manitsusele perekonna poolt. On teada, et ta ei pidanud lugu paberimajandusest ja muust bürokraatiast, ignoreerides sageli ülearuseina tunduvaid reegleid. Ta oli alati kainelt kaalutlev, rahulik ja julge. Hulljulgust pidas Rebane aga samaväärseks argusega. Teda peetakse üheks legendaarseimaks eestlasest väejuhiks ja parimaks eestlasest väejuhiks 2. maailmasõjas. Staf Rebane üks kahest välismaalasest, kes SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üldse kõrgeimaks sõjaliseks autasuks, mida ühele eestlasele kunagi omistatud.

Peetrile: Nad TEAVAD seda. Ja teadmine suurendab süüd.

Pasa-Petsi monoloog!

http://www.kesknadal.ee/index.php?aid=6111 15. OKTOOBRI 1939. AASTA KOLMIKPAKT: NLiit sai Läänelt loa okupeerida Soome, Baltimaad, osa Rootsist ning Norrast Avalikkus teab imehästi, et 23. augustil sõlmiti Molotov-Ribbentropi pakt. Ometigi on olemas veel üks pakt, mille olemasolust avalikkus teada ei taha. Nimelt 15. oktoobril täitub 66 aastat päevast, mil Inglismaa, Prantsusmaa ja NLiit sõlmisid salajase koostööpakti, mille kohaselt seati ühiseks eesmärgiks vallutada Saksamaa. Nimetatud sobinguga andsid Inglismaa ja Prantsusmaa NLiidule õiguse okupeerida sellega piirnevad Soome ja Baltimaad, samuti Põhja-Rootsi ning Põhja-Norra. Moskvas sõlmitud ja rangelt salastatud pakt on tähtsaim Teise maailmasõja ajal sõlmitud Churchilli ja Stalini sõjaline sobing, mis on suletud inglaste arhiivi aastani 2017. Salajane pakt tuli ilmsiks 1932.–1949. aastal koostatud Soome marssali Carl Gustav Emil von Mannerheimi salajase kausta S-32 põhjal, mida kasutas Soome haridusnõunik, reservmajor Erkki Hautamäki tänavu ilmunud raamatus “Suomi myrskyn silmässä” (Soome tormi keerises), mis ilmus 2004. aastal ka rootsi keeles. Selle teose tõi Kesknädala toimetusse ajaloohuviline Ilmar Laherand ning tutvustas ootamatuid ja üllatavaid fakte sellest raamatust. Kuidas oskasite selle raamatu avastada? Raamatu saatis mulle augustikuus koos pühendusega selle autor Erkki Hautamäki, kes teab mind kui suurt ajaloohuvilist. Raamat on 342-leheküljeline ja pühendatud marssal Mannerheimi usaldusmehele Vilho Tahvanaisele. Kuidas tal õnnestus neil karmidel aegadel saada marssali usaldusmeheks? Aastal 1930 oli 17aastaneTahvanainen parvepoiss ja metsatööline, kellel õnnestus Soome-NLiidu piiril Ilomantsin Koitajõel haarata oma valdusse piiri ületavate kommunistidest agentide salajased paberid. Mees toimetas vaenlase luureandmed Joensuu sõjaväeringkonna ülema kätte. Vilho Tahvanaisest sai marssal Mannerheimi usaldusmees aastal 1932, mil ta suutis NLiidu piiril teistkordselt hankida salajased dokumendid. Oma saagiga jõudis mees president Svinhufvudi koju, kuhu saabus 9. augustil 1932. aastal ka kaitsenõukogu esimees kindral Mannerheim. Kui Mannerheim lahkus Tsaari-Venemaa armeest 1917. aastal, leppis ta oma mahajäänud sõprade-ohvitseridega kokku salajase info saamiseks Venemaalt. Agentide peitenimed olid Gregori, Irina ja Luci. Nii saigi alguse Mannerheimi salajane toimik S-32. Mil viisil õnnestus saada ärakirju delikaatse sisuga salatoimikust? Tahvenainen oli toimiku sisuga tuttav. Aastail 1945–1946 lubati tal oma äranägemise järgi teha tuleviku tarvis tähtsamatest dokumentidest ärakirju Mannerheimi kodus Helsingi Kaivopuistos ja viimati koos marssaliga taas tema kodus 17. – 23. jaanuaril 1950. aastal. Tähtsusetud toimikulehed põletati ahjus, major Lindeman sai korralduse viia osa dokumente Soome Rahvusarhiivi. Tahvenainen sai veel nädal aega kopeerida dokumente. 23. jaanuari õhtul 1950. aastal toimetati kolm pitseeritud dokumentide pakki president Paasikivile. Need paberid on ajaloole kadunud ja hiljem pole neist kuuldud. Ilmselgelt kartis Soome delikaatsete dokumentide avalikuks tulemist, sest poliitiline aeg oli selleks äärmiselt ebasobiv. Mannerheim palus Paasikivil esitada toimiku S-32 dokumendid 1947. aastal toimunud Pariisi rahukonverentsil Suurbritannia ja Prantsusmaa esindajatele, ent seda ei tehtudki. Kuidas ja millal sai Mannerheim aga teada NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa salasobingust? 15. oktoobril 1939. aastal sõlmiti Moskvas NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa sõjaline kokkulepe, poolteist kuud hiljem, 30. novembril järgnes juba Soome Talvesõda. Selle eesmärgiks polnud sugugi NLiidu riigipiiride nihutamine Leningradist kaugemale, vaid lääneriikidega sõlmitud kolmikpakt, mis nägi ette kogu Soome allutamist NLiidule ja Põhja-Norra ning Põhja-Rootsi anastamist. Paraku Soome kangelaslik vastupanu külmas ja pakaselises Talvesõjas nurjas sovettide plaanid. 12. novembri hommikul 1939. aastal oli Mannerheim suures hämmingus, kui luges Eestist Narva lähedalt toodud salaposti, milles teatati 15. oktoobril Moskvas sõlmitud NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa vahelisest sõjalisest koostööpaktist. Mannerheimi käsu kohaselt oli Vilho Tahvenainen sõitnud üle tormise Soome lahe kohtuma agent Gregoriga. Väidetavalt oli see eesti päritolu Vene polkovnik, kelle nime pole mainitud. Too andis üle kaks ümbrikku dokumentidega ja kaks filmirulli. Need polnud ainsad signaalid salasobingust? Sugugi mitte. Näiteks sai Stalini petlik sobing teatavaks ka Hitlerile, kes oli ju alles sõlminud MRP. See juhtus 9. veebruaril 1940. aastal, kui sakslased kontrollisid üht Vene lennukit. Nimelt saabus 8. veebruaril 1940. aastal Londonist saksa agendilt Berliini salajane kiirteade: Londoni lennuväljale maandus kahemootoriline riigi tundemärkideta lennuk, tüübilt tõenäoliselt NLiidust. Lennukit saabus vastu võtma mereminister Winston Churchill. Lennuväljal olid kehtestatud äärmiselt ranged turvanõuded. Kedagi lähedale ei lubatud. Lennuki meeskond jäi paigale. Külaline, kõrge auastmega ohvitser lahkus Churchilli autos. Lennuk sõitis kohe lahkumiseks stardirajale. Saksamaal tõusid õhku häireseisundis Luftwaffeni hävitajad. Kahemootoriline riigi tundemärkideta lennuk tabati mere kohal ja Saksa hävitajad sundisid tundmatu lennuki maanduma ühel Põhja-Saksamaa lennuväljal. Põhjenduseks oli riigi tunnuste puudumine lennukil. Järgneva 3–4 tunni jooksul kontrolliti äärmise põhjalikkusega nii lennukit kui selle meeskonda. Leitud dokumendid fotografeeriti ja seejärel lubati lennukil lendu jätkata. Marssal Mannerheim võttis järgmisel päeval vastu Saksa kulleri, Hitleri usaldusmehe, kolonelleitnant Josep Veltjensi, kes edastas Saksamaa juhtkonnalt paberite koopiad. Hitlerist järgmine mees Rudolf Hess lendas Inglismaale 1941. aasta mais. Kas raamatust saab ka tema lennu eesmärk selgemaks? Hess lendas Inglismaale 10. mail 1941. aastal üksi, eesmärgiga sõlmida rahu Saksamaa ning Inglismaa vahel ning seega kogu Euroopas. Arvatavasti oli Hessil kaasas 15. oktoobril 1939. aastal Moskvas sõlmitud NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa sõjalise salapakti koopia. Churchill lasi Hessi vangistada ja Nürnbergi protsessil mõisteti Hessile 1946. aastal eluaegne vangistus. Ta oli Berliini Spandau vanglas oma elu lõpuni ainus vang, keda ka rangelt valvati. 18. augustil 1987. aastal mõrvasid 93aastase tippnatsi valvurid, nad kägistasid ta. Hessiga seonduva dokumentatsiooni juurde pääseb inglaste arhiivis 2017. aastal. Missuguseid fakte saaks veel lisada? Leidsin raamatu “Suomi myrskyn silmässä” lisast, leheküljelt 334 sellise dokumentaalse väljavõtte: “Augustis 1939 saab inglise-prantsuse sõjaväeline delegatsioon Moskvas salatelegrammi Londonist: “Tema Majesteedi valitsus kiidab heaks kokkulepitud abinõud Baltimaade okupeerimiseks.”” Ja allikas: Documents on British Foregn Policy 1919–1939, Vol. VI, ss. 764, 782.

http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=1267 Kes oleks rohkem küüditanud? (15) 14.10.2004 Uno T. Toru Hitleri Generalplan Osti põhjal oleks Ida-Euroopast Venemaa idaaladele deporteeritud teiste seas 80–85% poolakaid, 85% leedulasi ning 50% eestlasi, lätlasi ja tšehhe. Olin kaheksa aastane nagamann ja oli Teise maailmasõja eelõhtu. Küsisin Harrilt: “Kumma vastu sa lähed, kui venelased ja sakslased meile jälle korraga kallale tungivad?” Harri lubas, et selle vastu, kumb tugevam. Harril ei olnud maad ega maja. Oli sulasevoodi meie suures, rehetoast ümberehitatud köögis ja nael pintsaku jaoks seinas. Kuid Harril oli isamaa. See oli põlvkond, kes laulis veel ärkamisaja laule ja elas võidukalt lõppenud Vabadussõja meeliülendavas järellainetuses. Sõjamängude põlvkond Siis tuligi sõda. Need, kelle käes oli kodumaa saatus, ei mõelnud nii nagu Harri. Ja siis läks, nagu läks. Olude sunnil sai Harrist pronkssõdur. Niisamuti ka naabritalu perepoegadest Hugost ja Viktorist ja väimees Ennust. Ja paljudest teistest. Kui voor meestega vallamaja juurest liikuma hakkas, mäletan, kõndis poegi saatma tulnud naabri Saamu kaasa, käsi vankriserval ja nuttis. Mehed laulsid: “Julgesti, vennad, nüüd tööle…” Miks just seda laulu, olen hiljem mõelnud. Ehk oli laulda kergem kui kõnelda või vaikida? Harald ei läinud nendega kaasa, tema varjas end rukkipõllus. Õhtul karja koju tooma tulnud Helmi tõi talle külauudiseid, kuni ühel varahommikul ilmusid teele Saksa voorid. Harald, samuti Jaan ja Martin ruttasid koos nendega kätte maksma Eesti eest ja osa saama sõja võidukast lõpust. Kui meenutada, olid selle põlvkonna poiste lemmikmängud olnud ju ikka sõjamängud meie kahe põlisvaenlase vastu. Minu onupoeg Heino sai kutse hiljem. Kui ta oli teel õppelaagrisse, seisis rong enne sissesõitu Varssavi jaama kaua-kaua. Linna kohal olid mustad suitsupilved. Öeldi, et võideldakse bandiitidega. Oli aprill 1943. Heino ei teadnud tookord, et ta oli tunnistajaks inimajaloo ühele suurimale tragöödiale – Varssavi geto surmaheitlusele. Ka ei teadnud neist keegi, et idasõjakäigu kolmandal päeval, 24. juunil 1941, oli SS Reichsführer Heinrich Himmler andnud Berliini Ülikooli Agraarpoliitika Instituudi direktorile, SS Gruppenführer dr Konrad Meyer-Hetlingile juhised vallutatavate ida-alade Saksamaaga liitmise plaani “Generalplan Ost” väljatöötamiseks. Plaani kavand valmis ja kiideti Reichi juhtkonna poolt heaks 15. juulil. 150 000 inimest kuus Generalplan Ost nägi ette lähema 25–30 aasta jooksul deporteerida oma kodumaalt 80–85% poolakaid, 85% leedulasi, 75% valgevenelasi, 65% lääneukrainlasi ning 50% eestlasi, lätlasi ning tšehhe. Asemele pidi toodama sakslasi, kohe 840 000, teise lainena 1,1 miljonit ja lähema kahe-kolme aasta jooksul veel 2,6 miljonit. 16. juulil 1941 tutvustas Hitler riigi ja sõjaväe kõrgemale juhtkonnale tulevast idapoliitikat. Ta selgitas, et Baltikum, Koola poolsaar oma niklileiukohtadega, Nõukogude Liidu läänealad, Alam-Volga maad, Bakuu naftamaardlad ja Krimmi poolsaar liidetakse Saksamaaga ning kinnitas: “Wir aus diesen Gebieten nie wieder herauskommen!” (Neilt aladelt ei lahku me enam kunagi!) “Drakooniliste meetoditega tuleb okupeeritud aladel luua selline hirmuõhkkond, et kellelgi ei teki vähimatki soovi sõnakuulmatuseks,” täiendas teda 23. juulil omalt poolt kindralfeldmarssal Wilhelm Keitel. Sundasumisele läinuks saksastamiseks kõlbmatud, seega “alama rassi” inimesed, sihtkohaks olid plaanitud Venemaa ida-alad. Neist aladest oleksid hiljem pidanud saama Saksa kolooniad. Kojujäetud oleks saksastatud. Generalplan Ost sai viimase lihvi 1942. aasta kevadeks koos täpsete kuluarvestustega, milleks nähti ette 66,6 miljardit riigimarka. Samas lisas Himmler nõude Eesti ja Läti täielikuks saksastamiseks lähema 20 aasta jooksul, seega 1962. aastaks. Generalplan Ost oli Himmleri südameasjaks. Ära ootamata võitu idas, käivitas ta juba 20. juulil 1941. aastal kogemuste saamiseks pilootprojekti Lublini maakonnas (aktsioon “Zamosc”), kust juba 1942. aasta sügiseks oli uusasukatele mõeldud piirkonnast koonduslaagritesse heidetud umbes sada tuhat Poola kodanikku, tuhanded neist hukkusid. 40 kuni 50 miljoni inimese deporteerimine saab piltlikumaks, kui see ajalõikudesse jagada. Aasta ringi igas kuus 150 000 elatusvahenditeta jäetud inimese küüditamine karmi kliimaga tühermaale oli mõrvaplaan. Selle täitmisele oleks ka asutud, nagu näitasid Poolas asetleidnud brutaalsed ettevalmistused. Generalplan Ost oleks käivitunud kohe pärast võitu Venemaal, kui kolooniateks ettenähtud alad oleks hõivatud ja sõjaväevedudest ülekoormatud raudteed vabanenud. Ajaloo valikud Sõda aga venis. Pronkssõdur pidas vastu. Seda Lääne tõhusal toetusel (12 500 tanki, 17 431 lennukit, valdav osa armee autopargist, toit, tooraine tööstusele, mootorikütus ja lõppeks veel viltjalatsid 6 miljonile sõdurile). Mida oleks toonud tulevik, kui Hitleri välksõja plaan idas oleks kavakohaselt 1941. aasta sügiseks õnnestunud? Nõukogude Liidu väljalangemine liitlaste leerist ja ligi 200 idarindelt vabanenud diviisi oleksid taganud Hitlerile täieliku hegemoonia Mandri-Euroopa üle, kaasa arvatud seni veel neutraalsed maad. Edasine ajaloo käik on Saksa kindralstaabi plaanides üksikasjalikult fikseeritud. Oli kavas Gibraltari vallutamisega 1942. aasta kevadel sulgeda inglastele Vahemere läänevärav (operatsioon “Felix”). Tõenäoliselt marsiga läbi Hispaania. Teiseks ja peamiseks löögisuunaks oli läbi Kaukaasia ja Türgi (kelle sõttaastumine Saksamaa poolel sõltus vaid viimase sõjalisest edust) Lähis-Ida ja Pärsia lahe piirkonna naftamaardlate hõivamine (operatsioon “Orient”). Samuti Suessi kanali vallutamine ja Vahemere täielik sulgemine inglastele. Järgnenuks edasitung Indiasse, mille jaotamise osas piki 70. meridiaani Jaapaniga 18. jaanuaril 1942. aastal kokku lepiti. Need plaanid oleksid 1942. aasta sügiseks teostunud. Napilt paarikümnel Inglise, Austraalia ja Uus-Meremaa diviisil poleks kaugel emamaast olnud jõudu seda takistada. Liiatigi tulnuks brittidel nüüd kogu tähelepanu koondada oma saareriigi kaitsele. Vaevalt seegi oleks õnnestunud. USA sõjajõud olid alles ülesehitamisel ja saavutasid oma täisvõimsuse 1944. aastaks. Mitte kusagilt poleks olnud võtta neid 450 diviisi, mida Euroopa pinnal läks vaja natsliku Kolmanda Riigi alistamiseks. Oleks võinud tekkida lootusetu patiseis, mis võinuks viia sunnitud kompromiss-rahule Ameerika ja Vana maailma uute valitsejate vahel. Kas aastateks? Või aastakümneteks? Generalplan Ost saanuks vaba tee ja holokaust mõõtmed Läänemerest Musta mereni. Nii siiski ei läinud. Liitlased nurjasid natside “Uue Euroopa” ja “Uue maailmakorra”. Pronkssõdur ei toonud meile vabadust. Tal endalgi polnud seda. Olime kibestunud, kuid neil, kellele sel pöördelisel ajal salaja lootsime, polnud võimalik tõsta fookusesse ühe väikese maalapi probleeme, kui kaalul oli kontinentide saatus. Järgnesid uued kannatused. Ometi jäi paljudele Ida- ja Kesk-Euroopa rahvastele, nende seas ka meile, võimalus oma põlisel maal edasi elada, künda ja külvata nii hästi-kurjasti kui võimalik, arendada oma keelt ja kultuuri, õppida ja saada haritumaks. See kõik tõi meid lõpuks tänasesse päeva. Milline oli meie ja meie meeste osa selles sõjas? Kes olid neist vallutajad ja okupandid, kes vabadusvõitlejad? Või lihtsalt ohvrid globaalses katastroofis? Teine maailmasõda oli globaalne nähtus. Ainult nii saame seda käsitleda, hinnata ja ehk ka mõista. Meie ajaloolaste senine tagasihoidlik panus ja üksikute episoodide põhjal must-valgete müütide loomine viis meid Lihula ekstsessini ja sõjakirveste välja kaevamiseni. Samas andis see ka ajendi edasiseks mõttetööks.

Siin on lugeda, et natsid ei pea nn. sowjetische Anexioni põhjuseks Molotovi - Ribbentropi pakti.Samuti vaikitakse maha, et Rebane oli Inglismaal sealse luure teenistuses ja saadeti hiljem juba agendina Saksamaale nuhkima nende järele, kes teda olid kõrgelt autasustanud. http://www.ritterkreuztraeger-1939-45.de/Waffen-SS/Rebane-Al fons.htm 875. Eichenlaubträger Alfons Rebane SS-Standartenführer, estn. Grenadiere Alfons Rebane wurde am 24.06.1908, als Sohn eines Bahnbeamten, in Walk/Estland geboren. Nach seinem Abitur im Juni 1926 am Realgymnasium in Narwa, trat er am 01.09.1926 in die Kriegsakademie ein, die er am 29.08.1929 mit einem Diplom 1. Klasse bestand. Einhergehend mit der Absolvierung erhielt er den Rang eines Leutnants und die Versetzung ins 1. Panzerregiment, wo er am estnischen Staatsfeiertag, am 24.02.1933, zum Oberleutnant befördert wurde. Im September 1935 wird Rebane Instruktor des Regiments Fellin (estn. Wiljandi) im estnischen Schutzkorps ernannt und steht ab Dezember 1939 zur Verfügung des Verteidigungsministers. Es folgte der Posten des Kommandanten von Leal (estn. Lihula). Bevor er wieder zu seinem Panzerregiment, im August 1940, zurückversetzt wird, steht er zunächst erneut z. V. beim Verteidigungsminister seines Landes. Nach der völkerrechtswidrigen Annexion Estlands durch die sowjetische Regierung im Jahre 1940 und die darauf folgende Einverleibung als Sowjetrepublik, sowie die Eingliederung der estn. Armee in die Rote Armee, werden viele Offiziere des estnischen Heeres nicht nur deportiert sondern teilweise nachweislich erschossen. Viele andere Offiziere, die als "politisch unzuverlässig" galten wurden entlassen. So auch Rebane. Zunächst arbeitete er als Bauarbeiter in Tallin (Reval), flüchtete jedoch mit Beginn der Massenverhaftungen und Deportationen, noch vor dem Kriegsbeginn mit Deutschland, in die estnischen Wälder, wo er im Sommer 1941 eine Partisanengruppe im Landkreis Wierland (estnisch Wiru) anführte. Hier wurde er im Juli und August 1941 Chef des Selbstschutzes und kämpfte gegen eigens aufgestellte Vernichtungsbataillone der Besatzungsmacht, die aber im Kampfunterlegen waren und größtenteils durch Terror an der Zivilbevölkerung auffielen. Nach der Besetzung Estlands durch die deutsche Wehrmacht, trat Rebane am 01.09.1941 dem deutschen Heer bei und wurde von der Estnischen Sicherungs-Abteilung 184 zum Chef der 15. Ski-Hundertschaft ernannt. Betraut mit diesem Posten wurde er am 01.01.1942 zum Hauptmann befördert. Nach vorübergehender Kommandierung in den Stab der Ostbataillone übernahm er Ende Oktober 1942 das Kommando über das estnische Bataillon 658, mit dem er im Rahmen der 18. Armee an der Nordfront kämpfte. Während der sowjetischen Großoffensive im Januar 1944, im Raum Krassnogwardeisk, erhielt Rebane für sein Bataillon den Befehl sich vom Wolchow bei Nowgorod abzusetzen, den er jedoch nicht ausführte, da er die Gefahr für die Rückzugsstrasse der 16. Armee aus Luga nach Pleskau erkannte, wodurch auch die 18. Armee in eine äußerst prekäre Situation hätte gelangen können. So trat er aus eigenem Entschluss zum Gegenangriff und und vernichtete den gegnerischen Angriffsverband in einem Waldgebiet. So wurde die wichtige Rollbahn offen gehalten und man hatte nun die Möglichkeit und die nötige Zeit eine neue Verteidigungsfront aufzubauen. Für diese Tat erhielt er als Major und Kommandeur des estnischen Freiwilligen-Bataillon 658 am 23.02.1944 das Ritterkreuz des Eisernen Kreuzes. Er wurde so zu einer bedeutenden Persönlichkeit seines Volkes und ein Objekt es Stolzes seiner Landsleute. Ende Februar verlegten die estnischen Bataillone nach Estland wo sie im Juni 1944 aufgelöst und der Waffen-SS einverleibt wurden. Rebane kam zur, im Februar 1944 aufgestellten, 20. Waffen-Grenadierdivision der SS (estnische Nr. 1), wo er den Posten des Kommandeurs des Waffen-Grenadierregiments 46 übernahm. Bereits im November 1944 wurde er zum Waffen-Obersturmbannführer und im März 1945 zum Waffen-Standartenführer befördert. Es folgten schwerste Kämpfe an der Narwafront, sowie härteste Abwehrschlachten in der Tannenbergstellung, wo Rebane mit seinen Männern die Durchbruchsangriffe der Sowjets vom 27. bis 31.07.1944 abwehrte. Kurze Zeit später stand er in Kämpfen im Waldgebiet westlich Waiware in heftigsten Gefechten. Durch die folgenden Rückzugskämpfe geschwächt wurde die Division im Oktober 1944 auf dem Truppenübungsplatz Neuhammer in Schlesien aufgefrischt. Neue Kämpfe folgten an der schlesischen grenze im Raum Breslau-Brieg und in der Kesselschlacht von Oppeln. Bei den Ausbruchskämpfen von Oppeln fiel hier am 17.03.1945 der Divisionskommandeur Franz Augsberger. Der größte Teil der Division wurde zerschlagen, einzig dem SS-Grenadierregiment 46 unter Rebane gelang der Ausbruch nach Westen. Nun übernahm Rebane stellvertretend die Führung der Division bis der neue Kommandeur Oberführer (ab dem 20.04.1945 Brigadeführer) Berthold Maack eintraf. Noch kurz vor Kriegsende gehörte er zu den letzten Soldaten der Wehrmacht, die mit dem Eichenlaub zum Ritterkreuz ausgezeichnet wurden. Er erhielt es am 09.05.1945 als Waffen-Obersturmbannführer und Kommandeur des Waffen-Grenadierregiments der SS 46. Der Vorschlag zum Eichenlaub erging am 03.04.1945 und wurde durch General der Kavallerie Koch-Erpach, sowie dem Reichsführer-SS H. Himmler, befürwortet. Die Eichenlaub-Verleihung Rebanes fällt somit unter die Regierung Dönitz. Nach dem Krieg lebte Rebane zunächst ab 1947 in England und zog 1961 nach Deutschland, wo er bis zu seinem Tod, aufgrund einer unheilbaren Lungenkrankheit, am 08.03.1976 in Augsburg lebte. Seine Asche kehrte 1999 nach Estland zurück, wo sie unter großer Anteilnahme der Bevölkerung in heimatlicher Erde begraben wurde. EHRE SEINEM ANDENKEN - GOTT GEBE IHM DIE LETZTE RUHE

http://reformed-theology.org/html/books/bolshevik_revolution / http://reformed-theology.org/html/books/wall_street/index.ht ml http://www.geocities.com/jyrilina/eesti/skorpion.html Nõukogude ja natsirežiimi finantseerijatest.