pole meil Setumaaga enam midagi peale hakata - mis Vene käes, see Vene oma. Loota äravõetu või äraantu tagasisaamisele mingil X aastal ja päeval on sulaselge narrus, kuigi - kunagi ei tea, kuidas ajalootuuled võivad ükskord pöörduda. Ainult et mitmeid sajandeid selleks kulub, seda ei ütle ükski jumal ega oraakel. Seepärast on Petserimaa suhtes vaja vaadata enam ettepoole, kui üritada kunagist kaunist 8kas oligi see nii kaunis??) elu tagasi tahta. Mes lännü, tu lännü! Surnute elluäratamine ei tea kui vinge nõidumise abil ei vii kuhugi, hoopis uusi inimesi tuleb juurde teha. Kes oma tare tühjaks jätab, see hoiab eluruumi võõrastele. Nii Eesti kui ka tema kunagine põnev osa Petserimaa, mida paraku siiski käsitatakse enam kui etnograafilist Setumaad, püüab selle poole, et pakkuda elupaika ükskõik kellele. Vaid omade suhtes ollakse jäleprintsipiaalselt karm, kuid võõrastele öeldakse: olge lahked, tulge ja olge! Ka setu keele (ja üleüldse lõuna-eesti murde) reanimeerimine on põnev ja eksootiline, kuid tulutu (kuigi mõnele tulus ja elatust andev) raharaiskamine. Kõik Eesti osad peavad keskenduma ühe suure "eesti asja" (see ei pruugi olla Tallinnas ja Toompeal)hoidmisele ja edasiajamisele, mitte aga kapselduma oma kunagisse omanäolisusse, sest siis kaotame mitte ainult mineviku (nagu Petserimaaga on juhtunud), vaid ka tuleviku (see muutub iga päevaga üha reaalsemaks, kuigi me ei oska ega tahagi osata seda näha).