Tänan õppetunni eest. Ma ei teadnud sellest Googeldamisest midagi, nüüd sain tohutu info sealt.

"Laskurkorpuses oli küllaldaselt neid, kes teiste arvel karjääri tegid ning keda seetõttu ei sallitud. Üks vihatumaid ohvitsere oli polkovnik Nikolai Trankmann, kes 1939. aastal Narva kindlustuste plaanid venelastele maha müüs ja selle eest vangi mõisteti. Ülbe ja kiusliku mehe tegevus päädis 1944. aastal Eestis mõrtsukateoga, kui ta lasi tankidel üle vastaspoolel võidelnud haavatud suguvendade sõita." ( http://www.ekspress.ee/Arhiiv/2000/25/Aosa/elu1.html ).
Oli neid sadiste igas mundris

Leole;
Kirjutasid, et „katsun seda ise õpida.“ Sellegipoolest võiksid ka minu õpetust järgida.

Olb.Mida teie tegite Siberis tollel ajal? Tähenäria-Kui kaua teie ei ole kuulnud Eesti keelt ja kuidas teil koolitee läks?Minul ta jäi pooleli,kui kui ma olin Malaia dzunglis siis ma alati mõtlesin oma ema keeles ja panin sõnad paberille minevikust.Ma olin Malaias neli aastat ja Vietnamis kaks aastat ja sõjaväe eluga ma kohtasin vägavähe eestlasi.Nüüd ma olen pentsi peal ja ma jälle õppin!Tervitusi teile Austraaliast!

Loll küsimus. Mida tegid kõik, kes 40 sinna sattusid.

Olete tore mees, kes aastakümneid kodust kaugel veel nii head eesti keelt räägib. Aga tähenärijad on meil üks tõug inimesi, kes teemat mitte tundes hakkavad tühikute kallal närima.
Ärge võtke südamesse.

vana mitme sõja veteran Leo, kelle kirju Austraaliast vahetevahel Kesknädala kirjade leheküljel võis lugeda, on endiselt rivis ja löögivalmis ning saab nüüd eestlastega Eestis pidada mõttevahetust Kesknädala kommentaariumis. Jõudu ja tervist, härra Leo!

Leole
Ma ei näri sinu KEELEOSKUSE kallal! Tühiku tekitamine klahvile vajutamisega pole mitte kuidagi KEELEoskusega seotud! Sõnade vahele sa ju teed tühiku!

Leole. See on hea, et jõudsid kommunistide eest nii kaugele Austraaliasse põgeneda - isegi Rootsi ja Soome ei päästnud - Sinu paljud relvavennad anti Stalini nõudmisel tagasi kommude kätte. Mina ka jäin kätte ja sattusin 8. aastaks Uraali taha - Austraalia Sind päästis, muidu oleksime koos Uraali taga olnud.
Aga luterlasena olen ka mina EELK Konsistooriumi üle solvunud, kuna eestlased olid viimases sõjas tahtmatult sunnitud isegi kolmel rindel sõdima: minu onu põgenes saksa armeest Rootsi, kuna ei tahtnud Narva rindele minna oma kasupoja vastu sõdima, kes tuli sealtpoolt laskurkorpuse ridades. Aga reetureid oli mõlemalpool rinnet ja küllap ka Avinurme tapatöös oli iga sõduri seljataga NKVD politruk püstoliga veel peale Trankmanni ähvardamas. Kas teiselpool rinnet olid kõik saksa mundris ilma süüta?

vaagija võiks teada, et nii Leo kui tuhanded teised saksa sõjaväes võidelnud ja lääneliitlaste juurde jõudnud eesti mehed lihtsalt ei PÕGENENUD veneaste eest aiali mööda maailma vaid neil oli vaja end elatada ja varemeis Saksamaa polnud suuteline toitma ja elatist pakkuma paljumiljonlisele kommunistliku terrori eest põgenenud massile. Aga nii Leo kui paljud teised haarasid esimesel võimalusel uuesti relva, et edasivõidelda selle inimajaloo suurima mädapaisega. Ja ei vihka eestlased mitte mobilisatsiooni tõttu venemaale sattunud ja nn Nõukogude Armeesse mobiliseerituid vaid neid kahel jalal kõndivaid ja kas soovist politrukkide ees silmapaista nind kannuseid teenida või labasest verejanust tapsid valikuta kõiki kättesattunuid, ka raskesti haavatuid ning naisi-lapsi. On rumal õigustus nagu oleks olnud iga vene mundris sadisti seljataga politruk või pealekaebaja, kaugel sellest Lihtsalt poliitiline süsteem soosis selliseid värde ja need püüdsid silmapaista ja süsteemi heakskiitu ka nahast välja pugedes pälvida. Tartu rinde läbimurdmise järel liikus Eesti nn Laskurkorpus läbi Pataste-Särje -Saare Tõkestama Sinimägedest taganevaid eesti üksusi ja möödaminnes võtsid Särje külast ühest talust kaasa noorepoolse naise kelle viisid lähedalasunud metsa ja seal piinasid ja mõnitasid pikka aega kuni ta seal lõpuks tapsid sisuliselt elusalt tükeldades(teda hiljem leidnud on kirjeldanud teda nagu oleks ta rehepeksumasina trumlist läbikäinud... Kas vaagija või keegi teine tahab ka siin väita, et iga noaga või täägiga torkaja seljataga seisis politruk kes käskis (lausa sundis)seda teha?

Suurem tänu,kes kaitsesid mind hea on lugeda,kui palju Kesknädala lugejaid on kommunistide vastu,minul vedas või ma pean ütlema,et minul oli palju sõduri õnne.Düünaburgist kuni Vietnami ma sain ainul üks korda pihta ja see oli Karbischau lahingus.Vietnamis ma sain üks korda vigastada ja see mõjub nüüd tervisele,kuid ma ei saa nuriseda ma olen näinua maailma ja sigatust mis on selle sees.Tähe näria,kui vana teie olete ja mida teie olete teinud oma elus?leo

võib-olla need noaga tärkijad olid samasugused nagu Trakmanngi? Käputäie tolguste prast ei tohi kõiki neid korpusepoisse maha teha. Oli neid sigu saksa mundriski küll ja küll. Just sellepärast olekski see mälestustahvel praegu vajalik. Eestlased peaksid omavahel ära leppima ja kokku hoidma, mitte omavahel kraaklema.

Olb.Vabandage,ma ei teadnud ,teie olite seal kaugel k[lmal maal.Leo

Lisan ka omaltpoolt mõne sõna. Muidugi ei olnud kõik Korpuses teeninud mõrtsukad , nagu oli Trankmann ja paljud teised. Kuid ma ei mõista seda hala ,et neile veel vähe mälestusmärke--- neid on terve Eesti täis ja 50 aastat nautisite oma veteraani privileege. Kui nüüd ometi kord püütakse õigus maksma panna ja tõtt öelda, et siiski oma kodumaa-Eesti eest võitlesid need mehed Sinimägedes kes saksa vormis olid, on kohe hala--meie polnud süüdi ,et veneväkke mobiliseeriti.
Kuid näiteks terves minu suguvõsas , ei sõdinud Stalini "maailmavallutus " plaanide eest ainsatki meest. Kõik kutseealised läksid metsa ja hiljem võitlesid kommunistide vastu nii Saksa kui Soome vormis . Ei olnud üks vorm halvem teisest.Ja kaitsma Eestit mindi Eesti Rahvuskomitee kutsel. Keegi ei aimanutki siis "Jaltas sobingust" millises Balti riigid alatult Stalinile mahamüüdi.
Lihulas pandi rahva rahaga püsti mälestussammas -- "Kõigile eesti meestele kes võitlesid bolševike vastu 1941-- 1945." Selle laskis Parts mahakiskuda, Korpuse meeste mälestussambaid aga on terve Eesti täis. Alles jäeti teises asukohas ka "pronksokupant." Kas ikka veel vähe ???

arno ei saa ikka asjale pihta: seda mälestustahvlit ei tehta ainult korpusepoistele, vaid kõigile Eesti meestele, kes 2MS ajal suurriikide kahurilihaks sätiti.
Arno sarnaneb oma mõtteviisi poolest selle politrukiga, kes filmis "Inimesed sõdurisinelis" käratas vangilangenud saksa mundris kaasmaalasele, kui too püüdis seletada, et see sõda oli Eesti rahva traagika:"P....s on sul traagika!"

mu jutt oli tegelikult Antsule mõeldud.

Lugupeetud "haigutaja" -50 aastat olid AINULT Korpuses olnud sõdurid need õiged ja teiselpoolel Eesti eest Saksa vormis sõdinud nende silmis "sõnnik". Nüüd äkki soovitakse nedega ühisele mälestustahvlile .Aga varem , kus te seltsimehed siis olite ? Juba peale sõja lõppu oleks Korpuse mehed pidanud sirutama käe leppimiseks . Ei hoopis siis paljud Korpuse mehed ajasid Saksa vormis sõdinuid mööda metsi taga tapsid ja saatsid Siberi sunnitööle. Kõige enne küsige nende nii alatult ebaõiglaselt koheldute käest--- Kas nad soovivad olla Trankmanni sugusega ühisel mälestustahvlil ?

ettepaneku mälestustahvli paigaldamiseks tegi Eesti Rindemeeste Ühendus , mis seob mõlemal pool sõdinud mehi. See pole üksi korpusemeeste mälestustahvel, vaid ka saksa sõjaväes teeninute ja soomepoiste mälestustahvel. Väga sümboolne on sellel tahvlil just ema kuju, sest paljud meie emad pidid leppima sellega, et üks poegadest on ühes mundris, teine teises.
Kardan, et selle mälestustahvliga juhtub samamoodi kui Lihula sambaga. Ühel päeval tehakse ta lihtsalt valmis ja paigaldatakse kuhugi, kus siis valitsus ta jälle ebasoovitavaks loeb ja kraanaga (loodetavasti mitte müürilõhkujaga) kallale läheb...

Lugupeetud Ants, kas teid rahuldaks see, kui järgmised 50 aastat oleksid AINULT Saksa poolel olnud sõdurid need õiged ja punaarmee vormis sõdinud nende silmis "sõnnik"?
Eesti Rindemeeste Selts seobki neid sõjamehi, kes saavad aru, et vimmavedamisega kaugele ei jõua. Mõlemal pool sõdinutest on aga üks osa, kes vastaspoolega leppimisest kuuldagi ei taha. Kahjuks. Ma ei usu, et see vihkamine lõppkokkuvõttes Eestile kasulikum oleks kui leppimine.
Muide, mina ise olen sündinud 10 aastat pärast sõda.

Kas Teie, haigutaja, või keegi teine saab näidata kohta kus ma olen sõna võtnud konkreetselt ühise, leppimiseks mõeldud mälestustahvli vastu? Aga haigutaja sõnades on kurjakuulutav tõde... Mitte ammu Alfons Rebase sajandaks sünnipäöevaks taheti Valga(Rebase sünnilinna) Kaitseliidu maija panna rahva rahaga tehtud mälestustahvel ja isegi kõik ettevalmistused olid juba tehtud ja ürituse kavad völja kuulutatud... ja viimasel minutil KEELATI SEE KUSKILT KÕRGEMALT POOLT ÄRA... ja mälestustahvel peideti Valga vist koduloomuuseumi hoidlasse või kuhugi mujale silma alt kaugemale. Aga Rebane oli AINUS EESTLANE kes sai kuldsed tammelehised Rüütliristi juurde ja vaid ÜKS KAHEST MITTESAKSLASEST kes nii kõrge autasu üldse said. Alles see oli kui Harald Nugiseksile anti Tori kirikus kätte Eesti Rahva Tänumedal ja eesti pabermeedia vaikis selle sündmuse TÄIELIKULT MAHA ja vaid kanal 3 pühendas sellele ainsana vähem kui kolmeminutilise videoklipi, au neile selle eest. Meil on kombeks pidupäevadel rääkida suud vahus isamaast ja muust ülevast aga TEGELIKULT???