Kõlab kahtlaselt isikukultuse moodi, kui ühe inimese miinused tema plussideks keeratakse ja teisel vastupidi.

Kõlab jah... Tahtmata vähendada Rüütli teeneid, ei saa siiski mingil juhul nõustuda tema vabadusetoojaks kuulutamisega. N. Liidu lagunemise protsess oli objektiivselt paratamatu, vabadus oleks tulnud nii või teisiti. Rüütel mõistis seda ja valis õige poole, võib-olla lõpuks ka oma sisehäälest lähtudes, kuid okupatsioonist vabanemist tema teeneks pidada ei ole õige. Karlade ja ljonjade valimise puhul laskub autor demagoogiasse -- valimistulemuste ettemääratus ning võltsimine NSV Liidus on üldteada ajalooline fakt. Kodanikuallumatusest räägiti ning palju inimesi istus selle eest ka vangis või laagris või sa muul moel võimu poolt represseeritud. Autori väide sellise tegevuse puudumisest on otsene vale. Deklaratsioon, et kõrgem võim on rahva käes, oli ka 1918-1940 faktiliselt eksisteerinud vabariigi põhiseaduses, oma väitega püüab autor näidata, nagu oleks rahvas kõrgema võimu kandjana bolshevike poolt meile toodud põhimõte, mis on otsene vale. Rüütel polnud mingil juhul "rahva poolt tegelikult valitud", tahaks autorile meelde tuletada, et Põhiseaduse, mille alusel presidendiks valiti Meri, võttis vastu rahvas rahvahääletusel suure enamusega. Seega on ka presidendi valimise protseduur rahva toetuse saanud ning selle toetuse ümberlükkamiseks on vaja uut referendumit. Rüütli kapi "luukereks" on aktiivne kollaborism, mis ilmnes edukates jõupingutustes okupatsioonivõimu teostanud kuritegeliku organisatsiooni ametiredelil tõusmisel. NLKP vajas oma ridadesse eelkõige ideoloogiliselt ustavaid inimesi, näiteid selles parteis peadpööritavat karjääri teinud kesiste vaimsete võimetega kodanikest on küllaga.

Mis monumentidesse puutub, siis mina olen selle poolt, et Eestis peaks olema ikka üks korralik ratsamonument. Ja miks mitte panna Kadriorgu üles Rüütel hobuse seljas. Maru kihvt oleks, kui hobune seisaks veel tagajalgadel ja hirmunud näoga Rüütel hoiaks valjastest kinni. Siis näeksid välismaa turistid kah, millise näoga Rüütel oli, kui teda Moskvas omal ajal hirmutati.

See jutt võiks olla ühe põlvkonna elukreedode kokkuvõte. Soovimatus tunnistada, et ühiskond, inimesed ja muuhulgas ka riigijuhtidele esitatavad nõudmised on vahepealsete aastatega oluliselt muutunud. Samastumine oma põlvkonna esindajaga annab tiivad soovnägemisele - ka miinuseid nähakse plussidena.

Edasiarendades Matzi mõtet, võiks Rüütlel istuda mitte hobuse seljas, vaid '9.mai' kolhoosist pärineva lehma seljas. Käes oleks sõnnikuhark ja teises käes, nagu Vabaduse monumendil New Yorkis, oleks raamat. Nimelt Lenini 'Kogutud teosed'. Vot siis oleks kompott täiuslik.

Loen neid texte ja imestan kui palju vaimuhiiglasi ei ole veel leidnud rakendust laiemal kõlapinnal kogu rahva hüvanguks. Meri ja Laari tähelepanu oli suunatud läände ja nii need sisemaised vaimupotentsiaalid on jäänudki rakenduseta.

Aga tundub, et sama viga ei kavatse teha Savisaar & Co ning mitmed Kesknädala autorid leiavad oma auväärse koha Eesti rahva hüvangu edendamise masinavärgis