Ostja tüüpi organisatsioone teades võis siiski oletada, et kui need ühikad oleks lastud erastada, siis oleks asukad oma korterid ikkagi kohe "vabatahtlikult" samdele tüüpidele maha müünud ja väga odavalt. Tüübid oleks majad kätte saanud umbes sama hinnaga mis riigilt, kuid riik poleks ju erastamise korral midagi saanud. Arvan ka , et Pärnojale tehti ettepanek, millest oli võimatu ära öelda, kuid riik kahju ei saanud. Ja selliseid asukaid, kes elavad ise sisuliselt ühes teises ühiskonnas ei saa meie ja meie politseigi kahjuks kaitsta. Vene provintsilinnades käib kogu elu nii.

to Kommarid ahju! Kordan: represseeritute ja põgenike vallasvara tassiti laiali nende sugulaste poolt. Lehma lellepojad seebiks!

ilmselt keegi, kes üritab tõestada, et sundüürnikud ongi sellised nagu "arno" neid iseloomustab. Kui sa "kordaja" oled majaomanik, kes loodab sundüürnikest nii lahti saada, et neid kuidagi ei abista, siis oled puruloll. Kõik, kes on aidanud sundüürnike probleemi eitada ja neid laiskade, joodikute ja küüditajate käsilastena kujutada, on tegelikult toonud suurt kahju ka õigusjärgsetele majaomanikele. On kurb tõsiasi, et ka paremerakondades on oma tuusid, lengid ja kaldad, kes mõnede seniilsete majaomanike kodukootud jaburusi häälekalt takka kiidavad.

Kui anonüümsete kisakõride ja sõimlejate poolt ülistatud "sundüürnikud" pole mitte sellised NAGU "ARNO" NEID ISAELOOMUSTAB, siis millised nad on? Kas sellised nagu tippkommunistist "sundüürnik" A. Kreen, kes veel 2002. aasta lõpus, kaksteist aastat peale Vabadussõja kangelase J. Reinola tütre avaldust oma isakodu tagastamiseks istus ikka veel seal nagu hauduv part pesal ja mõtles välja koos oma advokaadi U. Feldsshmidtiga kõikvõimalikke vigureid selle maja enda valdusse saamiseks? Huvitav oleks teada kas Reinola tütar on nüüdseks oma isakodu lõpuks kätte saanud, kas keegi teab midagi lähemalt sellest? Tänases internetiajastus oleks lihtsamast lihtsam riputada KÕIK "sundüürnikud" internetti üles koos teabega kuna ja missuguste teenete eest nad oma eluruumid(tagastamisele kuuluvad)said, et üldsusel oleks selge ülevaade sellest KES ON KES. On see väga "seniilne" soov? Kas keegi austatud sundüürnikest peab seda enda jaoks KOMPROMITEERIVAKS?

arno, Teid pole ma seniilseks nimetanud. Seniilne oli mõnede majaomanike soov üür vabaks lasta ilma vaesemaid üürnikke üüritoetusega või mõnel muul viisil abistamata. Green muuseas pole sundüürnik, vaid üks neist vähestest, kellel õnnestus nõuk. ajal majavalitsuselt maja ära osta. Loomulikult polnud ta "heauskne", kuid seda räägivad kõik, et Green olevat olnud väga meeldiv ja vastutulelik inimene. Saatuse iroonia, et just tema selleks kõige kuulsamaks "heauskseks" sai.

Kui Eesti iseseisvus, tuli ette võtta rida majandusreforme, mis pidid baseeruma Lääne demokraatia printsiipidel ja olema kooskõlas Eesti Vabariigi seaduste koguga. Nagu nüüd on selgunud, oli omandireformi sisuline eesmärk poliitiliste otsuste alusel õigusjärgseteks omanikeks tunnistatud isikutele kompenseerida väidetavaid anneksioonikahjusid siinsete eestlaste vahendite arvel, et vältida mistahes nõudmisi Venemaa ja Saksamaa vastu. Tähelepanuta on jäetud ka see triviaalsus, et rahvusvahelise õiguse kohaselt tuleb konfliktis osalenud riikides seadusevastaselt konfiskeeritud varad tagastada rahulepingu või vaherahukokkuleppe raames. Ei Eesti Vabariik ega ka poliitiliste otsustega õigusjärgseteks omanikeks nimetatud isikud pole esitanud kahjutasude nõuet välisriikidele, milliste tegevus kahju põhjustas. Aga Omandireformi Aluste Seadus ütleb, et vara tagastamine endistele omanikele või nende järglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Ükski Eesti kodanik pole andnud nõusolekut oma raha ja vara kasutamiseks võõrriikide aktsioonide hüvitamiseks. Poliitilist kokkulepet erinevate poliitiliste jõudude vahel selleks sõlmitud ei ole. Samuti pole korraldatud referendumist sellise konstitutsioonivastase otsuse tegemiseks. Ja veel. Vastavalt 1940. aastal kehtinud Balti Eraõiguse järgi pärandasid kunagised omanikud oma pärijatele võõrandamatu kohustuse maksta oma võlad. Selles osas Balti Eraõigust ei tunnistata, kuid juhtudel, kus see vastab endiste omanike huvidele, Balti Eraõigust rakendatakse.

2/3 omanikest olid laenuvõtjad ja uus kord kustutas need,Kui nüüd räägitakse järjepidevusest,siis tuleks võlad pärijatel kinni maksta.Loodan ,et dokumente pole arhiivides ära põletatud

arvajale. Sellisel juhul peaks vabariik kompenseerima omanikele nende omandi 50 aastase tasuta kasutamise eest ja kui teha tasaarveldus on karta, et Vabariik oleks kaotaja pool. Sellest lähtuvalt mindudki kompromissile kus omanikelt kaotati nende võlad ja omanikud loobusid kahjunõudest. Ja see oleks tähendanud, et kogu -mägede ja -linnade elamufond oleks tulnud väljaosta turuhindades mis loomulikult ei sobinud Rahvarindele. Aga heale oponendile "kordaja on" vastaksin, et A. Kreeni tutvustas "sundüürnikuna" just Kesknädal, kes läbi mitme numbri tegi südantlõhestavat kaitset "eesti rahva heaks nii palju teinud sundüürnikust inimesele, keda tahetakse tõsta kuuse alla"??? Ja see "heauskne sundüürnik" Kreen "erastas" J. Reinola maja kolmveerand aastat peale selle tütre poolt tagastamisavalduse sisseandmist, mitte kuskil "vene ajal" ja mitu kuud peale seda kui sellised toimingud olid KEELATUD??? ja lõpuks pakkus Vabariik sellele nn "heausksele sundüürnikule" kompensatsiooniks mitmemiljonilist maatükki koos lubadusega sinna püstitada ka elamu aga see nn "heauskne sundüürnik" mõtles välja igasuguseid riukaid J. Reinola eramu endale saamiseks ehk teisisõnu - tahtis ilmtingimata seda poolt mille ema juba ära sõi, nagu kirjeldatakse laialtlevinud anektoodis. Ainult see anektootlik lugu on kaugel naljast, see on Eestimaa tegelikkuses vaid üks näide "kah sundüürnikust", aga kui palju selliseid tegelikult veel on? Kas keegi teab ütelda?

Näiteks Oviirid olid elamu kujundanud ümber vähemalt 51% ulatuses ja seega seda maja tegelikule omanikule ei tagastatudki. Oleks seda põhimõtet arvestatud ka riigi poolt remonditud majade puhul, oleks olukord teine.

Korteriühingutele kuulunud vara ei natsionaliseeritud 1940-1941 aastal, vaid korteriühingud likvideeriti 1949. aastal. Enamus korteriühinguid oli pantinud oma vara (kinnistud ja hooned) võlgade katteks Pikalaenupangale jt pankadele. Seega, ei kuulunud korteriühingute vara koos korteritega mitte korteriühingu liikmetele, vaid pankadele. Aga - mis tehti Eestis? Eestis otsustati tagastada endistele korteriühingu liikmetele reaalselt korterid (miljardeid kroone maksvat vara), mis pole iial olnud korteriühingute liikmete omand omandiõigse alusel, ja mida pole ühingu liikmetelt ka õigusevastaselt võõrandatud. Korteriühingute majad koos seal asuvate korteritega kuulusid juriidilisele isikule, st ühingule, mitte üksikisikutele. Seega tehti Eestis aastal 1993 eraldi seadus, mlle alusel tehti omanikeks isikud, kes seda ei olnud 1940 aastal ja kellelt ei olnud vara ka õigusevastaselt võõrandatud.

Aga kui palju oli Eestimaal igasuguseid liha-, piima- ja muid ühistuid mille varasid ühistutele ei tagastatud vaid kommunistlik Nomenklatuur "ärastas" need kõik endile, pettis inimestelt välja miljonite eest piima, liha ja mida veel ning jättes sellest enamuse eest maksmata lavastas "pankrotid" . Rahvas jäi pika ninaga aga Eestis MILJONÄRID siginesid kui seened sügisese vihmaga... Mitte ainult korterid vaid ka kogu Eestimaa jagati Nomenklatuuri omavaheliste lepetega ära ja koergi ei niutsunud ja sõim väliseestlaste aadressil on vaid sellelt lagastuselt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks...

Eesti Õigusjärgsete omanike Liidu juhatuse liikme ja õigusnõuniku Peeter Ploompuu hinnangul on omandireformi konnasilm esiteks selles, et omanike ring aeti liiga suureks. Teine konnasilm on see, et riik delegeeris vara tagastamise kohalikele omavalitsustele. Kui riik oleks võtnud selle enda kanda, oleks reform ammu lõppenud. Kuid omavalitsustes põrkuvad erinevad huvid. Näiteks on kodanik esitanud tagastamistaotluse, kuid seal majas on sees mingi ettevõte ja tagastamine venis lõpmatuseni või leitakse mingid otsitud põhjused, et mitte tagastada. Vastavalt eksperdi otsusele, kes märkis vara säilivuseks kas 49% või 51%, otsustati võib-olla miljoneid maksva maja saatus. Kui 51% oli ümber ehitatud, siis kuni aastani 1997 kehtinud korra järele omanik seda enam tagasi ei saanud. Kuid joonistada mõni protsent siia-sinna polnud eksperdile mingi küsimus. Ent kolmas ja kõige hullem konnasilm omandireformi puhul on Ploompuu sõnul eesti rahva omavahel tülli ajamine. Probleemide probleemiks on tema arvates see, kui 1994. aastal lahkus vene sõjavägi ja vabanesid tuhanded riigile kuuluvad korterid, mis maha parseldati, kuid mis oleks tulnud anda üürnikele ja lubada need erastada. Sellele lisab ta veel Hüvitusfondi temaatika. Hüvitusfond loodi ju selleks, et aidata inimestel kortereid muretseda. Siia ongi omanike-üürnike probleemid maetud. Tuhanded korterid kadusid, rahad haihtusid ja nüüd on riik hädas: mida teha? Ei saa omanikele kanna peale astuda, üürnikke ka ei saa ahistada. Üüri piirmäärade kaotamise seadust nimetab Ploompuu omanikelt auru väljalaskmise seaduseks. Miks? Sest võlaõigusseadus jäeti jõusse, mille kohaselt saab üüri muuta üksnes kooskõlastatult üürnikuga. Nii et sisuliselt jäi kõik samaks, omaniku jaoks midagi lihtsamaks ei läinud. Ja et vahekord on üürnike kasuks, iga omaniku kohta tuleb umbes 8 üürnikku, siis on ka selge, miks riik ja ametnikud neid rohkem toetavad. Eeltoodu põhjal pole midagi imestada, et omandireformi läbiviimist käsitlev raport on täielikult maha vaikitud. See vaikus tähendab, et kõik raportis toodud väited vastavad tõele. Raporti ühe koostaja, Euroopa Kodanike Kaitse Instituut Eestis liikme, majandusmagistri Marika Katarina Arendia Elita von Wolsky sõnul seisab Eesti Vabariigis tõeline omandireform alles ees. Olgu kohe öeldud, et pr Arendia Elita von Wolsky ei ole kuulunud NLKP-sse ega ühessegi repressiivorganisse. Algul vaatas ta toimuvat kõrvalt, kuid ühel hetkel hakkas toimuv ka teda isiklikult puudutama ja siis ei saanud enam kõrvaltvaatajaks jääda ning lihtsalt tuli teemasse süveneda. Tänaseks on ta läbi töötanud tohutul hulgal arhiivimaterjale ning nii kohalikud kui rahvusvahelised seadused. Selle valguses võib öelda, et omandireformiga on ellu viidud inimsusevastane kuritegu, eirates Euroopas kehtivaid demokraatlikke õigusi. Küsimus suurele ringile: kuidas selline seadusetus, millega on loodud võimas rahvusvaheline poliitiline relv Eesti Vabariigi vastu, on üldse võimalikuks saanud?

Ütelge armsad kaasamõtlejad, miks korrutatakse pidevalt "Euroopas keehtivaid demokraatlikke õigusi"?Kas me tulime Euroopast kus kehtisid needsamad arusaamad ja normid? Kas meie riiki ülesehitavad inimesed olid saanud euroopaliku kasvatuse ja väärtushinnangud? Mida teab üldse Euroopa sündmusist, inimestevahelistewst suhetest ja moraalist mis siin vene okupatsiooni ajal valitsesid? Euroopal seisab kõige selle lahtimõtestamine ja sellest arusaamine veel ees ja selle venimine vaid näitab kui valuline see endasse süvenemine Euroopal tegelikult on... Me tuileme süsteemist kus RIIGIVARSTAMINE oli peaaegu normiks kujunenud, kus lastele õpetadi emapiimaga sisse rääkima ühte , mõtlema teist ja tegutsema hoopistükis kolmandal moel... Ja nüüd kus sedasama nn OMANDIREFORMI, kujundasid, töötasid välja ja lõpuks viisid täide needsamad nõukogude süsteemist tulnud inimesed, kelledele miski polnud püha, imestatakse end haigeks - miks ikka kõik just nii läks... Kuidas see siis pidigi minema kui igaüks selle täideviijatest püüdis endaler haarata KÕIGE SUUREMAT TÜKKI ja kes ei haaranud, nende üle irvitati avalikult - näe kus loll, raha vedewleb maas aga tema ei oska üles tõsta... Ja kõike seda lagastamist ning sisseprogrammeeritud rahvakihtidevahelist vaenu aetakse mingite "lehma lellepoegade" süükskes just kui kuskilt tulnuna kõik tasku pistsid... Vaadakem hetkeks enda ümber - need taskupistjad tulivad meiega sotsialismist kaasa ja valitsevad meid ka praegu. Kas ikka ei jõua kohale?

Nonoh, seda ma nüüd küll ei usu, et kui sundüürnikul korsten enam ei tõmmanud või torud umbes olid, siis tuli sundüürnikul endal oma raha eest korstnapühkija või torumees kohale kutsuda. Oleks see sundüürniku enda maja olnud (siis ta ei oleks ju sundüürnik olnud vaid hoopis majaperemees), siis küll.

Aktsiaseltside vara ei tagastatud isegi ühemehe aktsiaseltsidele. Juriidiliselt muidugi korrektne, aga sisuliselt küsitav. Korteriühistuid tänapäevases mõttes varem ei olnud, see on võrdlemisi uus juriidiline konstruktsioon. Nn. condominiumid tekkisid vist USA-s 1930-tel? Paljud omandi valdamise ja kasutamise vormid, mis olid enne sõda, 1990-te Eestis enam ei eksisteerinud ja vastupidi. Näiteks erastamine vallasvarana üksikute korterite kaupa oli lollus, mida kusagil läänes pole tehtud. KUID JÄTTES KÕRVALE JURIIDILISE PUDI-PADI VÕIB KINDLALT VÄITA, ET TAGASTAMISE ÕIGUSTÜHISUSEST EI TULENE JUHUSLIKU ÜÜRNIKU ÕIGUST SEDA VARA ENDALE SAADA. Ka näiteks riigi poolt 100 miljoni eest restaureeritud lossi ilmselt ei tuleks tagastada, kuid see ei tähenda, et seal sees elavad endine rajoonikomitee esimees ja tema kojamees-autojuht peavad selle endale saama. Järelasujate vara mittetagastamise õiguspärasusest ei tulene selle praeguste kasutajate õigus seda erastada. Jne. jne.

Dresdeni üürnikeliit on Saksamaa suurim, 35 000 liikmega. SDV ajal ehitatud paneelmajad (mis olid juba ennegi ilusamad kui meie Lasnamäed) on taasühinemise tulemusena rikkalikult renoveeritud, sest sakslased ei jaganud kortereid rahapuuduses elavatele haldajatele kätte, vaid inimesed säilitasid oma kodu, jäädes või astudes ühistu liikmeks. Ühistusse, mida meie vaatamas käisime, kuulub 7200 korterit, ja selliste ressurssidega on juba võimalik mõndagi teha. Rajada haljastust, ehitada lasteaedu , isegi seltsielu korraldada. „Meie eesmärk elamumajanduses (ja mitte ainult siin) oli vältida rikaste ja vaeste klassi teket. Püüdsime riigi taasühinemise järel oma rahva võimalikult keskmisel tasemel järje peale viia. 17 aastat hiljem võime öelda, et oleme sellele eesmärgile väga lähedal," ütles Saksimaa Maapäeva liige, roheliste esindaja dr Gerstenberg. Saksamaal on 60% elanikest üürnikuseisuses ja üüriseadused on põhjalikult läbi töötatud, aga Eestis pole üüriseadust olemaski. Põhiline eelis Saksamaa üürnikeliiidu liikmel on õiguskindlustus, kus üürnike liit esindab vaidluste puhul üürnikku. Kalli advokaadi palkamine ei tule ju igaühel kõne alla ja alati pole sel mõtetki, kui seadused on paigas. Üürnike huve kaitsevad kõik erakonnad, sest valijad on suurel määral just üürnikud.

Riigikontroll tuvastas kahtlased korteritehingud 24.09.2003 KommenteeriBNS www.sloleht.ee Riigikontrolli hinnangul on eelmine keskkonnaminister, reformierakondlane Heiki Kranich müünud kolm korterit alla turuhinda oma alluvatele, rikkudes sellega riigivaraseadust. Riigikortereid on müüdud ametiseisundit ära kasutades avaliku enampakkumise asemel soodustingimustel haldusala ametnikele, kel polnud õigust korterit erastada, teatas riigikontroll. Ajakirjanikel tasuks asja edasi uurida.

to deutsch - meie kohustus on selle terava probleemiga tegelda seni, kui õiglus saab lõpuks taastatud.

Komisjonile esitati andmed 21 pikaajalise hooldusremondiobjekti, 231 eluruumi tööandja eluruumiks tunnistamise juhu ning 61 lõpule viidud ja 14 senini pooleli oleva taastamislepingu kohta. Eluruumi asustamisõigust müüdi aastail 1990–1997 vähemalt 3000 juhul. Pikaajalisse hooldusrenti antud hoonetest pole valdav osa linna omandusest väljunud, samas on neilt saadav renditulu väike ning võimalusel tuleks rendilepingud üle vaadata. Üksikute objektide võõrandamine toimus Tallinna linnavolikogu, mitte aga Kesklinna valitsuse otsusega. Märksa huvitavamad lood toimusid tööandja eluruumidega. Näiteks soosis saatus Levicomi usinaid töömehi Toomas Hendrik Ilvest, Eerik-Niiles Krossi ja Tõnis Paltsu, kes väsitavast päevatööst toibumiseks said enda käsutusse avarad korterid Toompeal. Kas tõesti oli siin mängus Keskerakonna käsi? Uhked elamised omandasid sel teel ka Jaan Manitski, Linnar Viik, Urmas Arumäe jmt, keda Keskerakonnaga seostada oleks kohatu. Luksuskorterid hankisid tööandja eluruumide erastamise teel veel AS Mesileib virgad töötajad Rosimannused, endine sportlane ja praegune ärimees Even Tudeberg, teravapilguline pealtnägija Vahur Kersna. Nii polegi põhjust imestada, miks tööandja eluruumide erastamist uurib keskerakondliku linnavalitsuse komisjon, mitte aga erapooletu ja kallutamatu KAPO. Liialt paljudest kunagistest tööandja eluruumis virelnud „lihttöölistest“ on saanud presidendid, luurekoordinaatorid, miljonärid, vallavanemad, telestaarid ja muud VIP-id. Massiline eluruumi asustamisõiguse müümine aastatel 1990–1997 põhines küll linnavolikogu otsusel, ent nende korterite arvel oleks saanud lahendada sundüürnike probleemi. Nagu näha, on valdava osa korteritehingute taga linnavolikogu kui kollektiivse omavalitsusorgani otsus, mis taas kord kummutab väited Keskerakonna juhtpositsioonist korteritehingute korraldamisel. Ei kuulunud toona ega kuulu nüüd Keskerakonda Jüri Ott, kelle allkirjad kinnitavat suurt osa korterilepingutest. Teenimatult on jäänud varju Hannes Kulbach, kes ei kuulunud linnaosavanemana tegutsemise ajal ühtegi erakonda. Kui eraldada enam kui 3000 sõlmitud lepingust need 15, millele kirjutas alla Elmar Sepp, siis selgub, et tema viis omavalitsusorgani järjepidevusest lähtudes ellu eelkäijate alustatut. Kohtus mõisteti korteritehingute juhtfiguuriks tehtud Sepp kõigis süüdistustes õigeks.

Võrdse kohtlemise printsiipi rakendades peab tagasi andma vara mõlemale grupile, s.o. nii 1939. kui ka 1941. aastal lahkunud baltisakslastele. See tähendab omandireformi taasavamist, kus õigustatud subjektide hulka lülitatakse veel need tuhanded baltisakslased, 1939. aasta ümberasujad, kes Eesti seadusi aktsepteerides seni vara tagastamise taotlust ei esitanud. Teiseks, et omandireform kestab veel vähemalt 50 aastat, kuna tulevad ju uued kaebused isikutelt, kelle õigusi taas rikutakse.