Kuidas uskuda poliitikut, nagu seda on Tuiksoo, kes on olnud raformikas, rahvaliitlane ja nüüd kesik. Ta on just selline, et otsib kus karjääri teha ja ei mõtle Eesti ja Eesti rahva peale. Ministrina ei saatnud ta midagi korda, võitles ainult Eesti rahvuskala - räime eest! Ambuja kullake, loe uuestu isamaa laulude kohta. Seal on öeldud, et neid teatakse ja pole vaja igakord uuesti laulda, aeg on edasi läinud ja vahel võib olla ka rahvapidu uute lauludega. Neid rahvuslikelaule ei unustata, agapidevalt laulda on mõtetu. Sina ambuja sellest aru ei saa, pole mõtet rohkem selleks aega raisata. Sa pole nii kui nii isamaaline.

Keskerakond võiks laguneda ja oma korrumpeerunud ning eestivaenulikud liikmed "kukele" saata. Siis võiksid asjalikud inimesed taasühineda uueks normaalseks eestimeelseks Keskerakonnaks.

Ei toeta Ilona laimu ja toetan Ambuja ja Omaani isamaalisust. Varsti saab juba poolteistsada aastat täis eestlaste laulupeotraditsiooni ja mitte kunagi veel ei ole tekkinud traditsiooniliste laulupeo laulude vastu tüdimust või et neid laulda on mõttetu - just vastupidi - mõnest laulust on saanud nagu eestluse hümn, mis glavliti "kuldaegadel" keelustati, ometi laulsime kasvõi ilma dirigendita ikkagi... Otsisin üles allakirjutanu konkursiartikli nendest aegadest.

Minu lugu: vaatamata sellele, et oli sügav stagnaaeg...
15.06.2009 15:45
Kommenteeri | Prindi | Lisa järjehoidja
Vaatamata sellele, et oli sügav stagnaaeg; vaatamata sellele, et Stalin oli juba jõudnud kõrvad pea alla panna ja oode Stalinist enam laulma ei pidanud, ometi punalippude lehvides tuli meil ikka ka Lenini parteist laulda. Ometi oli pikkadel okupatsiooniaastatel see üks vähestest võimalikest võimalustest eestlasel ennast eestlasena tunda ja läbi eestlaste pikaajalise laulupeotraditsiooni nüüd hetkeks muremõttedki unustada ja hingel hõisata lasta ning läbi selle traditsiooni ka kaude oma vabaduseihale väljund leida ja võimude vastu seeläbi protestidagi - seda küll paratamatult omal moel.
REKLAAM
REKLAAM
SAMAL TEEMAL

Esimest korda käisin laulupeol 1960. aastal. Ja seda maestro Richard Ritsingu käe all Tartu Vanemuise segakoori koosseisus.Tähelepanuväärne oli, et selleks laulupeoks oli ka Lasnamäe nõlvale uus laulukaar kerkinud - seni olin isa ja ema laulupeol käike harjunud pildilt ikka vana lauluväljaku taustal nägema.
Seekordse laulupeo äparduseks oli aga see, et peo rongkäiku tabas ränk paduvihm - nagu hiljem kuluaarides kostus, olevat ilmateadet teadlikult "ilustatud" - nii nagu nõukogude inimene, nii ka nõukogude ilm(!) ei tohtivat kunagi paha olla. Vihmahoog tabas rongkäiku, kui Tallinna lauljad rongkäigu peas olid juba kaitsva laulukaare alla jõudmas, samas Tartu laulurahvas rongkäigu keskel sai endale selle kõik kaela, mida vanajumal ülevalt alla saatis. Vaatasin telekast tänavust Tartu märga laulupidu - kilekad seljas ja näod lastel naerul - no problems! Meil aga tookord "tänu" heale ilmaprognoosile ei olnud ainsat vihmavarjugi kaasas - kilekas (kilekeep) oli toona tundmatu.
Mäletan, kandsime rongkäigus pikka punaloosungit - võib-olla "Slava KPSS!" - selle tõmbasime endile nagu vihmavarju pähe - kõik see andis märjaga värvi - olime värvist kirjud ja valgele triiksärgile joonistus vormikuue punane ornamentika, ja nii tugevasti, et ka pestes välja ei läinud! Kui kaare alla jõudsime, ei olnud vahet, kas seisad lagedal paduvihma käes või kaare all - kuiva kohta ei leidunud nagunii kellelgi.
Aga kaare all meil igav ei hakanud - esimene ühiskõnelemine oli: "Katus tilgub läbi, katus tilgub läbi...!" Kuigi teadustati, et tänane kontsert lükkub homsele, ei tahtnud keegi lahkuda - edasi alustasime ühiselt lõbusamaga: "Sest ma nagu linnukene igatsen su järele!" - siis järgnes isetegevuslikult vist kogu parem repertuaar esitamiseks - iseendale, sest vaid puude varjus võis vähest publikut näha - aga kindlasti jäi sel õhtul esitamata Au lenini parteile - see oli ja jäi meile alatiseks vabatahtlik-sunduslikuks nomenklatuurrepertuaariks.
See läbimärgadena laulmine nüüd kõik toimus ju puhtalt lauljate endi initsiatiivil, meie tublid dirigendid lihtsalt "allusid" laulurahva tahtele ja käisid kõik kordamööda juhatamas. Aga ööbimiskohtadesse me lõpuks ikka jõudsime ja seekordne öö kulus küll riiete kuivatamiseks ja triikimiseks, et hommikul taas normis-vormis olla.
See vist oli mõni teine kord, kui hommikul unistena-uimastena lauluväljakule proovi kogunesime ja kui maestro Gustav oli meid juba mitu korda meelitanud-keelitanu laulma ja midagi ei aidanud, siis lõpuks ei pidanud enam vastu ja käratas üle väljaku: "Ära irise, virise, pirise - vaid laula!"

Hommik oli ilus - nii ilma, kui ka tuju poolest ja päev tõotas pikk ning väsitav tulla - tuli ju eilnegi võlg rahvale nüüd ühe korraga esitada - Lasnamäe nõlv oli rahvast pilgeni täis, nagu headel laulva revolutsiooni aegadel. Eredalt on meelde jäänud kontserdi lõppakord: kui eeskava oli ammendunud ja lisapaladki esitatud ning peojuhi tänusõnad lauljaile ja publikule edastatud koos meeldivate kojujõudmissoovidega - ometi vaatamata pikale päevale ei ükski laulja ega kuulaja hakanud kodu poole astuma. Kõik olid ootusärevuses, esitamata oli ju veel juba eelmistest kordadest rituaaliks saanud Gustav Ernesaksa "Mu Isamaa on minu arm". Vaikus oli natuke ärevusttekitav. Maestro istus esireas nukralt. Ühendkoorid alustasid lõputut skandeerimist: "Mu Isamaa on minu arm, mu isamaa on ..." . Keegi ei liikunud paigast ka pärast õhtujuhi mitmekordseid manitsussõnu hakata kodu poole astuma. Ja nagu kokkulepitult alustasid ühendkoorid täiel häälel ilma dirigendita laulmist. Vist alustasime teist salmi, kui Gustav jooksis üles pulti ja nüüd juba koos veel võimsamalt laulsime lõpuni. Rahvas seisis nagu hümni lauldes ega plaksutanud ... Nüüd ei olnud vaja enam kellegi manitsussõnu ja meeste "Hakkame, mehed, minema ..." saatel astusime lavalt alla.
Läks palju aastaid mööda, enne kui sain teada, mis tegelikult tookord kulisside taga toimus: lugenud Gustav Ernesaksa juubeliks pühendatud artikleid, sain teada, et kui mitmel eelmisel laulupeol oli "Mu isamaa ..." repertuaaris, siis seekord esimest korda ja Moskvast peole sõitnud kultuuriministri Furtseva karmil käsul keelati "Mu isamaa ..." kui natsionalistliku laulu laulmine. Kui ühendkoor omal algatusel oli esimese salmi laulnud, olevat Arnold Green, kes istus Furtseva kõrval, müksanud Ernesaksa, et mine juhata lõpuni. Stalini aegu läinuks see kellelegi maksma 25+5, nüüd aga Hruštšovi sula aegu siiski nii hull enam ei olnud ja kedagi maha ei võetud, kedagi ei arreteeritud ... Juba siis alustas Eesti rahvas enda vabaks laulmist.
Autor: Udo Knaps, segakoori Vanemuine bariton
Toimetas Kersti Raud

Kahjuks on kas vanadusest või "suurest isamaaa armastusest" pimedaks jäänud vaagija ja ambuja, kes ei mõista mis näiteks Ilona kirjutab või ei tahagi mõista. Kahju pensonäridest vabadusvõitlejatest! Kahju!

Vaagija räägib heldimusega oma laulupeol käimisest ja mälestusi nendest, mis on juba ammu teisedki rääkinud ja mis pole mulle ja paljudele teistele mingi uudis. Mina olen käinud laulupeol veel varem kui Ono Knaps ja võiks ka igast laulupeost rääkida põnevaid lugusid ja juhtumeid. See siin ei ole koht kus sellest rääkida.

Lugupeetud härra Kalju Ein!
Aga Teie mõttekaaslased ju siinsamas alles alustasid teemal, et tänapäeva noortele ei ole vaja isamaalisi laule - neile piisab tümpsust ja vaibakloppimisest küll?! Keegi ei ole selle vastu, kuid samas peame ka ajalugu meeles pidama - mis meie laulupidudest nii saab, kui me noortele vaid tümpsu õpetame - järjepidevust on vaja!

lp. Udo Kanaps!Loe veelkord mida kirjutati. Nad ütlesid, et isamaalised laule on küll lauldud ja need on kõigil meeles ja keelel, vahel võib pidul olla ka teistsugused laulud. Neid isamaalisi laule ei unusta keegi ja lauldakse tihti ka väiksematel laulupidudel ja koosiolemistel. Millal tuleb aeg, et saaksid sinagi aru elust-olust ja ei raiu kogu aeg oma tahtmisi. See on sinu pool vana mees väga kurjasti.
Varem kirjutasin sinu nime valesti, vabanda!

...ka, näiteks Heinz Valgu arvamust sellisest popkontserdist ja 95% PM lugejate arvamust sellisest õllesummerist, mis korraldati aastapäeva puhul, ja muidugi alkoholiga.
Ning viisakas inimene ei rõhuta teise vanust.Kuigi sinu nimi ütleb, et ega sinagi noor pole, pole sa siiski Vaagija mõistusest pooltki pärinud.See pole solvang, vaid fakti konstateerimine.

Eeeee...... laulupidu oli juba jupp aega tagasi. Või ei olnud?
Kas vaagijate-ambujate arvates ei lauldudki seal isamaalisi laule? Ma küll kuulsin neid lauldavat.
See, mis 20.augustil oli, oli kontsert nimega "Vabaduse laul".

Kas Kalju Ein on vaagija laps või lapselaps????? Ega ma muidu, aga omaan siin räägib, et pole vaagija mõistust pärinud....

vaat see on solvang Kalju Eini kohta, kuigi mitte midagi teataja konstateerib ainult mis ajalehes keegi kirjutab ja ega mee ei tea kuhu poole ta kallutatud on. Kui midagi öelda ei ole siis solvame läbi lillede, nagu öeldakse.