Naera puruks, millist võitlust peeti 27. märtsil? Lihtsalt voolas teatud aega mööda. Taasiseseisvuse võitlemise päev on olemas 20. augustil. Huvitav, et Kesknädal avaldab selliseid pseudoajaloolisi päevi. Kellegil on tahtmine jälle ajalugu solkida ja meie tähtpäeva tähendust moonutada. Ei maksa tegeleda solkimisega, rahvas teab ise, milline on taasiseseisvuse päev.

Sama hästi võib sel aastal tähistada - Nõukogude (Kahali) Eesti 96

Võib samuti lisada, et järjepidevus pole hetkekski peatunud jne, seega variant NWO aegade jaoks…

1917. aasta 5. novembril, kaks päeva enne Suure Oktoobrirevolutsiooni algust, moodustati Nõukogude Eesti eesotsas Jaan Anveltiga, mis ei omanud rahva enamuse toetust, ja eksisteeris 1918. aasta 4. märtsini, mil Saksa väed ajasid eesti kommunistid Eestist minema ja asuti Bresti rahust lähtuvalt looma Balti Hertsogiriiki.
Sel ajal, kui “eesti punakaart”, mis oli kontrollinud 2/3 eestlaste aladest, pidas sakslastega lahinguid, kuulutas nö põõsas istunud “eesti valgekaart” 1918. aasta 24. veebruaril välja Eesti Wabariigi, mida ka sakslased ei tunnustanud.
Manifest EW väljakuulutamise kohta loeti Tallinnas ette ajal, kui sakslased olid juba Pääskülas. Sakslastele saadeti vastu delegatsioon, kes palus Tallinnasse marssida mitte enne hommikut, põhjendusega, et ei jõuta korralikult ette valmistuda okupantide vastuvõtuks. Wabariigi kuulutasid välja isikud, kes ei omanud rahva enamuse toetust.

1918. aasta 28. novembril loodi Eesti Töörahva Kommuun eesotsas Jaan Anveltiga, mil ei olnud samuti enamuse rahva toetust, ja mida Lenin tunnustas 8. detsembril.
23. detsembril ratifitseeris Vene SFNV Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee Eesti Nõukogude Vabariigi iseseisvuse tunnustamise otsuse.
Nõukogude Venemaa valitsus aktsepteeris ametlikult Töörahva Kommuuni iseseisva riigina siis, kui see kontrollis 2/3 Eesti territooriumist.
See riik likvideeriti Vene, Eesti, Soome ja Taani “valgete” poolt 1919. aasta 18. jaanuariks aga taastati uuesti 1940. aasta 21. juulil.
Eesti Wabariik oli Rahvasteliidu liige 1921. aasta 22. septembrist kuni 1940. aasta 21. juulini.
Eesti NSV oli aga Rahvasteliidu liige 1940. aastal 21. juulist kuni 6. augustini.
Kui EW pagulaspoliitikud (Pätsi liin aga ka Tõnissoni liin) üritasid II maailmasõja ajal maksta Rahvasteliidu liikmemaksu, siis Rahvasteliit seda vastu ei võtnud. Kui püüti pääseda 1946. aastal toimunud Rahvasteliidu likvideerimiskonverentsile, siis eestlasi sinna sisse ei lastud. Ka ÜRO loomise aegu eestlasi jutule ei võetud, samas on Rahvasteliitu mittekuulunud Valgevene NSV ning Ukraina NSV ja Rahvasteliidust 1939. aastal välja visatud Nõukogude Liit ÜRO asutajaliikmed.

Eks priius kadus juba 1934. aasta 12. märtsil, kui võimule tuli ebaseaduslik režiim...

Sovetiajal oli üks peremees Moskvas,nüüd on kaks:Brüsselis ja teine ameerikas.Priiusest pole lõhnagi.Presidentki ameeriklane.

http://www.eesti.ca/vene-ideoloog-kui-usa-ga-midagi-juhtub-okupeerime-jalle-balti-riigid/article39043
Aleksander Dugin Balti riikide kohta

"Leedu on reaalne riik. Olgugi, et väga väike, on see reaalne riik. Leedulased on rahvus. Lätlased ja eestlased kutsuvad minus esile palju vähem sümpaatiat, need on hõimud, mis elasid sakslaste võimu all. Võimalik, et just selle pärast peavad leedulased ennast suhetes venelastega vääriliselt üleval. Nad olid suurrahvus ja on seetõttu väärt vastane ja konkurent. Ka poolakatesse on mul sarnane suhtumine.
Leedulastel on, mille pärast neid võib austada. Mulle paistab, et suhtumist Leedusse tuleb muuta

http://www.eesti.ca/einar-laigna-eesti-rahvast-ja-rahvuslusest/article39026

Einar Laigna - Eesti rahvast ja rahvuslusest

a mis neist eestlastest ikka tahta on,nad ju läbi aegade orjarahvas olnud,tundub et see neile meeldibki,kui keegi neile "jalaga persse pexab".NL-EL üx pask puha,ma vabandan kui EL 5a.jooxsul "HINGUSELE"ei lähe!!!

Priiuse mõiste on pidevalt muutuv ja seega veniv mõiste

Aga pärast Lissaboni lepingut, mis on Eesti põhiseaduse suhtes ülimuslik ja üleminekut eurole, pole mõtet iseseisvusest rääkida, eriti kui vaadata toimunut 1939 - 40 aasta arusaamade järgi.
Rotschild on õelnud, et kui saab kontrollida võõriigi rahandust, siis pole tähtis, kes seal seadusi teevad ja valitsuse moodustavad...

Osade Eesti poliitikute eesmärgiks polnud taasiseseisvumine, vaid üleminek teise mõjusfääri.

1987. aasta 1. juulil esitles Mihhail Gorbatšov perestroika raames Euroopa ühiskodu ja Ühtse Euroopa projekti.
Perestroika ei alanud mitte NSV Liidust, vaid Euroopast, kui 1986.a. kuulutati Euroopa ühiskodu (Euroopa riigi) loomise protsess alanuks. Sellele järgnes elav süstikdiplomaatia USA ja NSVLi vahel ning kolme riigi (lisaks Saksamaa/Kohl) üksmeele alusel käivitatigi 1987. aastal ühisprojekt "Evropa naš obštši dom". Selle eesmärgiks on kahe suurriigi liit, pärastpoole liitriik, mis ühest ookeanist teiseni laiuks.
Aastal 1989 ootas Mihhail Gorbatšovi alaline liikmekoht Trilateral Commission’is ehk ülemaailmses varivalitsuses. 1992. a. alguses Prantsuse sotsialistlikule ajakirjale “Liberation” antud intervjuus ütles Mihhail Gorbatšov: “... et me nii Idas kui ka Läänes liigume vastu ühele uuele tsivilisatsioonivormile. See on nii, nagu liiguks erinevad jõud maailma erinevatest osadest ühe ühise eesmärgi poole, mis pole sotsialistlikule ideaalile sugugi mitte vähe sarnane”.
Mihhail Gorbatšovi Fondi juht Jim Garrison ütles “San Francisco Weekly’s” 31.05.1995, et inimarengu järgmise astmena saame lähima 20 – 30 aasta jooksul maailmavalitsuse, selles pole kahtlust.

1942. aasta juuni Inglise väljaanne “World Review” toob ära Edward Hultoni intervjuu Briti lennundusminister sir Richard Stafford Cripps’iga.
Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu peavad kuuluma NLiitu. Nad olid pikka aega tsaaririigi osa ja mitte keegi ei arvanud, et nende kuulumine Tsaari – Venemaale olnuks ebaõige.

1991. aastal uuris Suurbritannia välisminister Douglas Hogg kõigepealt, kuidas kavatsetakse Eestis tagada vene vähemusrahvuse huvid („Päevaleht” 04.09.1991).

Kanada ei teinud samuti tunnustusest juttu, küll aga toetas Savisaare poolt planeeritavat kodakondsuse nullvarianti („Päevaleht” 21.09.1991).

Mihhail Gorbatšovi kirjavahetusest Saksa Liitvabariigi kantsleri Helmut Kohliga, selgub, et kantsler ei olnud Baltimaade iseseisvumisega nõus.

“Prantsusmaa välisminister Roland Dumas ütles, et Prantsusmaa ei saa kuidagi toetada Balti riikide iseseisvust, sest niikuinii muutuvad nad siis Saksa kolooniateks.”

Soome valitsus säilitas oma tuntud tagasihoidlikkuse suhetes Nõukogude Liiduga ja soovitas ettevaatlikult saavutada iseseisvus kokkuleppel Nõukogude Liidu valitsusega.

„USA president George Bush teatas 22.08.1991 toimunud pressikonverentsil, et Baltimaade iseseisvuse tunnustamiseks pole aeg veel küps.” („Päevaleht” 24.09.1991

Vene NFSV välisminister Andrei Kozõrev tunnustas 1991. aasta 21. augustil Balti riikide iseseisvust, tehes Pariisis vastava avalduse.

1991. aasta 24. augustil olid Moskvas Vene NFSV president Jeltsini juures Arnold Rüütel, Indrek Toome, Rein Müllerson, Advig Kiris, Arno Almann ja Leivi Šer, kes tegid Vene NFSV presidendile selgeks, miks on vaja tema poolt tunnustada Eesti iseseisvust ja kutsuda ka teisi riike üles tunnustada Eesti iseseisvust. Jeltsin nõustus ja vastav ukaas koostati veel samal päeval. Jeltsin käis vahepeal koos Rüütliga putši ajal hukkunute matustel ja tagasi tulles kiitis koostatud teksti, lisades, las lätlased koostavad samasuguse.
Vene NFSV välisminister Andrei Kozõrev oli juba 21. augustil teinud Pariisis esinedes üldavalduse kolme Balti riigi kohta, milles tunnustati nende riikide iseseisvust.
Kui Eesti delegatsioon 22. augustil Moskvas suurriikide saatkondades käis ja tunnustust iseseisvusele ei leidnud, siis minnes nüüd uuesti ja näidates president Jeltsini poolt allkirjastatud dokumenti, oli suhtumine hoopis teine. Pärast Jeltsini üleskutset hakkasid välisriigid ridamisi Balti riikide iseseisvust tunnustama.
Eesti Vabariigi iseseisvumine toimus NSVL-i konstitutsioonist lähtunud õigusele, mitte et oleks lõpetatud okupatsioon nagu see oli Austria (1954.a.) ja Saksamaa ( 1990.a.) puhul.
1991. aasta 6. septembril allkirjastas president Gorbatšov, kes kuulus koos 12 liiduvabariigi esindajaga NSV Liidu Riiginõukogusse, NSV Liidu Riiginõukogu nimel otsused № ГС-1, № ГС-2, № ГС-3, vastavalt Leedu, Läti ja Eesti iseseisvuse tunnustamise kohta.
Lisatud oli NSV Liidu Välisministeeriumi toetus ÜRO-le Balti riikide liikmeks võtmise suhtes, samuti Euroopa julgeolekustruktuuridega ühinemiseks.
--------------
Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi presidendi Seadlus Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse tunnustamisest
1.Seoses Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega riikliku iseseisvuse väljakuulutamise kohta tunnustada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust.
2.VNFSV Välisministeeriumil viia läbi vastavad läbirääkimised ning kirjutada alla lepe diplomaatiliste suhete kehtestamisest VNFSV ja Eesti Vabariigi vahel.
3.Kutsuda NSVL presidenti üles tunnustama Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja viima läbi läbirääkimisi riikidevaheliste suhete reguleerimiseks NSVL ja Eesti Vabariigi vahel.
4.Kutsuda maailma riike üles tunnustada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust.

VNFSV president Boriss Jeltsin
Moskva, Kreml
24.augustil 1991

P.S.
Selle dokumendi punktid 3 ja 4 kirjutati sisse A.Rüütli palvel.

ei saanud aru mix kogu see dokumentatsioon siia välja on toodud,iseseisvus saavutati a MÜÜDI EL-le maha,kelle kuradi "priiust"te siin tähistate,eelkommija üritab siin JOKK-i meelde tuletada,me oleme samas seisus,kui NL-s olime,ainult nüüd on Moskva asemel Brüssel,ära kurat "soga siin vett",mingitele lollidele kirjutad siin we???

20. augusti 1991. aasta võimalus tekkis sellepärast, et KUSKIL võeti vastu otsus Euroopa Liidu laienemise vajaduse kohta ja tema hilisemaks muutmiseks Euroopa Ühendriikideks, kuid seda polnud võimalik teha N. Liidu olemasolul.
Nii kulutatigi N.Liidu kunagiste rajajate järglaste poolt väidetavalt 91 miljardit dollarit selleks, et N.Liit lammutada. Eestlaste näiline vabadus anti vaid selleks, et neid uuesti orjastada ja nüüd juba seaduslikult Euroopa Liidu ahelatega.

http://www.iseseisvuspartei.ee/test/index.php/artikleid-liikmetelt-avatud/items/vello-leito-teadmiste-kohustuslik-miinimum-eesti-riigi-ja-rahva-aerakustutamise-avaliku-salaplaani-kohta-31012007a.html

Suured operatsioonid algavad alati ettevalmistava rünnakuga, mis tavaliselt aga tähelepanu kõrvalejuhtimiseks mõeldud on. Iseseisvumise instseneerimised algasid müüdiga NLi lagunemisest ja majanduse kokkukukkumisest. NSVLi majandus oli aga just 1980-ndate teisel poolel tugeval tõusulainel.
Alles 1989. aasta keskel algas majanduslangus, mille põhjustas plaanimajanduselt turumajandusele üleminek. Tegelikult ei toimunud niisiis mitte lagunemine, vaid algas perestroika ehk sihiteadlik reorganiseerimine. Ja see protsess oli tõepoolest kaua kaalutud, täpselt juhitud ja on raudse käega praegu elluviimisel. Ning ei alanud perestroika mitte NSV Liidust, vaid Euroopast, kui 1986.a. kuulutati Euroopa ühiskodu (Euroopa riigi) loomise protsess alanuks. Sellele järgnes elav süstikdiplomaatia USA ja NSVLi vahel ning kolme riigi (lisaks Saksamaa/Kohl) üksmeele alusel käivitatigi 1987. aastal ühisprojekt "Evropa naš obštši dom". Selle eesmärgiks on kahe suurriigi liit, pärastpoole liitriik, mis ühest ookeanist teiseni laiuks ja oleks seega Stalini kavandatud impeeriumi punktuaalne teostus gloobuse kumerale pinnale punasega stantsitult.
Et otsus langetati just 1987. aastal, on vaidlustamatult tõestatud sellega, et kõikidest Balti ja Ida-Euroopa riikidest hakati KGB arhiive massiivselt ära vedama just tol aastal; 1990-ndate alguses kohapeal olnud toimikud olid vaid teadlikult ettesöödetud kompra.
Varsti pärast seda algaski imepärane IME (Isemajandav Eesti) ja veel imepärasem rahva "spontaanne" enese vabakslaulmine, kuhu saadi massid kohale KGB ja Keskkomitee suure ühispingutuse toel; tõe nimel olgu see välja öeldud. Algas Eesti liidrirolli müüdi kujundamine impeeriumi eduka lagundajana.

http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=298&Itemid=118&lang=et

Raamatu esimene osa "Illusoorne maailm" näitab tervikuna objektiivseid põhjusi (nii globaalseid kui ka lokaalseid), miks Eesti Vabariiki 80-ndate aastate lõpus ja 90-ndate aastate algul polnud võimalik juriidilise järjepidevuse alusel taastada ning millal ja kuidas on seda võimalik teoks teha. Raamatu teine osa "Reaalne mailm" näitab tervikuna aastail 1989-1995 Eestis toimunud aseainelisi protsesse, kus Eesti Vabariigi taastamise raames seadustati Nõukogude armee ja koos nendega saabunud tsiviilisikute viibimine Eestis, loodi nii Ida kui Lääne näpunäidete järgi n.ö. pseudoriik, mille eesmärk on jätkata genotsiidipoliitikat eesti rahvuse vastu eestlaste endi kätega, et hiljem haihtuda Euroopa Ühendriikides.

Eesti Komitee

Eesti Komitee oli Eesti Kongressi täidesaatev juhtorgan. See valiti Eesti Kongressi esimesel istungjärgul ja selle suuruseks oli 71 liiget. Eesti Komitee valis endale juhatuse, kuhu kuulusid:
esimees Tunne Kelam,
aseesimehed Sirje Endre ja Kaido Kama, sekretär Eve Pärnaste, liikmed Jüri Adams, Edgar Savisaar, Endel Lippmaa, Mart Laar, Kalle Jürgenson, Jüri Rätsep, Trivimi Velliste ja Paul-Eerik Rummo

http://www.rahvarinne.ee/rr/0/
rahvarindest

Nõmme valitsuseks nimetatakse (liikmete enamuse elukoha järgi) poliitilist institutsiooni, mida selle pooldajad peavad 1938. aasta Eesti Vabariigi Põhiseaduse alusel nimetatud ja ametisse astunud Vabariigi Valitsuseks. Ta ei taotle poliitilist võimu ega rahvusvahelist tunnustust. ("Nõmme valitsust tuleb käsitada kui gruppi põhimõttekindlaid Eesti Vabariigi kodanikke, kes lähtuvad 1938. aasta põhiseadusest.
Vältimaks põhiseadusliku järjepidevuse enneaegset lõppu, astus väliseestlane Mihkel Mathiesen 15. septembril 1992 Eestis viibides Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse ja nimetas ametisse uue Vabariigi Valitsuse koosseisu.
Kalev Otsa valitsus, 15. september 1992 – 7. detsember 2003.
Ahti Männi valitsus, alates 7. detsembrist 2003

Pärast seda kui president Päts oli peaminister Jüri Uluotsa lahkumispalve rahuldanud ja kinnitanud ametisse Johannes Varese valitsuse, võttis president salaja ühendust oma kunagise suure vaenlase dr Hjalmar Mäega. President käskis dr. Mäel põgeneda Saksamaale ja andis talle volitused sõlmida oma äranägemisel EV presidendi nimel Saksamaal lepinguid, mis vähegi aitaks Eesti olukorda leevendada. Dr. Mäe suutis Saksamaale minna siis, kui toimus baltisakslaste Nachumsiedlung. Presidendi volitus jõudis Saksamaale aga Saksa saatkonna diplomaatilise postiga.
Dr. Mäe soovitas ka presidendil salaja välismaale põgeneda, millest aga president keeldus. President ütles dr. Mäele, et ta on üksi jäetud, ka Tõnisson ja Mälk tervitavad punaseid.
1941. aasta mai algul sõitis dr. Mäe Helsingisse ja võttis osa Eesti Vabastamise Komitee loomisest Saksa Abwehri ja Soome sõjaväeluure egiidi all. Dr. Mäe määrati Ajutise Valitsuse peaministriks põhiseadusliku korra taastamiseni Eestis.
Ajutise Valitsuse peaministrina saatis dr Mäe Saksamaa riigikantslerile kaks märgukirja. Esimesega määras ta Eesti Vabariigi saadikuks Berliini vahepeal surnud saadiku asemele dr. Massakase ning palus diplomaatiliste suhete taastamist Eesti Vabariigi ja Saksa riigi vahel. Teises märgukirjaga teatas, Eesti sõdurid on sunniviisil värvatud Punaarmeesse ning palus neil Saksa kätte vangilangemisel või Saksa rindesse ületulekul mitte arvestada sõjavangideks, vaid lasta vabaks ning võimaldada nende tagasipöördumist kodumaale.
1941. aasta 31. mail esitas Saksamaal elav dr. Hjalmar Mäe Saksa välisminister von Ribbentropile memorandumi, et president Pätsi ja bolševike poolt tekitatud ülekohus tuleb heastada.
Aastatel 1941 – 45 oli dr. Mäe Eesti Omavalitsuse juht, (ka Saksamaal peale lahkumist Eestist 1944. aasta 18. septembril ), ja Saksamaa siseminister Himmler kõnetas teda kui peaministrit. 1945. aasta 24. veebruaril tunnustas Saksa välisministeerium väidetavalt Eesti iseseisvust.