Ei tea, miks Liimi veel Stockmani vastas torni otsas ronimas näha ei ole, kardab kõrgust vist?

to Meg;
//Öeldi lihtsalt,et millega te tõestate,et olete see kes olete!?//
KÕIK, kes tahtsid Eesti passi, pidid dokumentidega tõestama, et nemad ise või nende vanemad elasid 1940-ndal Eestis. Niisugune oli üldine kord. Tõestati arhiivide dokumentidega.

to Mart Mikson;
//nägite mis toimus Ameerika s.t.USA "maailmariigi" presidendi valimistel? Kes võitis? Ja kust ta juured pärit on? Ja mis värvi ta on?//
USA presidendiks saab USA kodanik, kes on sündinud USAs. Barack Obama sündis USA Havai osariigis. Mis nahavärvi puutub, siis tema isa oli mustnahaline ja ema – valge.

Ka Eesti kodanike seas on mustanahalisi. Enamasti on nende emad Eesti kodanikud, kes abiellusid mustanahalisega.

to osutja;
Sellest ma just aru ei saanudki,et miks temaga isegi ei tegeletud. Mina sain arhiivist isegi vanavanavanemate andmed kätte.

to Meg;
//miks temaga isegi ei tegeletud// Iga inimene pidigi ise vajalikud dokumendid hankima ja need passi taotluse juurde lisama. Näiteks mina kirjutasin selle linna arhiivile, kus minu esivanemad elasid ja mulle saadeti sealt vajalikud dokumendid. Ma arvan, et sinu tuttav solvus, et ta peab ise dokumendid hankima.

No tuhhaidii, ma ütlen! Kui ma elaksin Moskvas, kas ma saaksin Putlerit valida või mitte valida? KES mulle Venemaal valimisõiguse annaks?
Aga miks Velman tahab venelastele anda õiguse valida Eesti riigijuhte?
Kas Venemaa annab mulle oma kodakondsuse kui ma ei oska Vene keelt ja käin Kremli ees hüüdmas kui halb on mul Moskvas elada?
Velman, te olete pehmelt öeldes rumal.

ma ei oska öelda, kas Kremli müüri ääres käib mõni vastsündinu hüüdmas ja nõudmas, aga Eestis kohe kindlasti mitte. Eestis on vastsündinud imikud ikka mähkmetes ja nad ei suuda, peale hääleka karjumise, tissi imemise ja mähkmetesse pissimise- kakimise, mitte mingeid poliitilisi ega majanduslikke nõudmisis esitada.

Poliitika

Poliitilises diskursuses on rahvuslust vaadeldud väga erinevas valguses. Väga laialt üldistades on rahvuslus omane eeskätt parempoolsetele ja konservatiivsetele ideoloogiatele, pahempoolsed ja uuendusmeelsed on lähedasemad kosmopolitismile. Paljurahvuselised suurriigid ja nende enamusrahvused, kellele poliitiline rippumatus ja omariiklus on endastmõistetavad, vastustavad oma autonoomsete vähemusrahvaste rahvuslust kui oma riiklikku terviklikkust ja eelisseisundit ohustavat jõudu ning tõlgendavad seda kui separatismi ning sotsiaalsete ja poliitiliste kokkupõrgete allikat. Vähemusrahvuste enesemääramisõigust sallivad nad enamasti vaid territoriaalse või kultuurautonoomia vormis. Kommunistlik ideoloogia nägi rahvusluses kõige suuremat ohtu ja alternatiivi ploretariaadi klassiteadvusele ja ülemaailmsele solidaarsusele.

„Euroopa Liit kui oma koha ja võimu eest seisev institutsioon ei ole kindlasti ülemäära mingist rahvuslusest huvitatud – igasugune killustatus teeb võimu ümberjagamisplaanid maailmas raskemaks. /---/ Riikide puhul tähendab rahvuslus ka seda, et elanikkond tarbib kohalikku kultuuri, toitu, kaupa, mitte aga suurfirmade oma. /---/ Suurfirmade jaoks on tulutoov ja efektiivne juurteta maailmakodanike aretamine. Linnastumine, põllumajandusliku suurtootmise läbi talude pankrotistumine on kasulik suurfirmadele“
— Rahvusvaheliste suhete ja Euroopa uuringute magistrant Argo Loo

Rahvusluse seletused
Rahvuslust püüavad seletada erinevad teooriad. Lihtsaima seletuse kohaselt on meie ja mitte-meie vastandus inimpsüühika fundamentaalne omadus. On ka teooriad, mille järgi nii natsionalism kui ka rahvused on suhteliselt hiline (19. sajandi) sotsiaalne konstruktsioon, millele eelnesid muud laadi ühtsuse ja identiteedi alused (seisus, piirkond, usk, valitseja vm).

Rahvuslus Eestis

Eesti rahvuslus hakkas kujunema rahvusliku ärkamise perioodil 1860. aastail ning sellest kasvas välja omariikluse taotlus. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt kasutati süüdistust kodanlikus natsionalismis omariikluse pooldajate ning teiste poliitilises ebasoosingus isikute represseerimise ettekäändena. Ka iseseisvuse taastamise pooldajaid 1980.–90. aastatel süüdistati nende vastaste poolt natsionalismis."

Järgneb.

Patriotism ehk isamaa-armastus on üksikisiku või grupi inimeste positiivne ja toetav hoiak isamaa või mingi regiooni või linna vastu. Patriotismiga saab seondada uhkust oma riigi kultuuri ja saavutuste üle ning soov neid väärtusi säilitada.

Patriotism on vahel seotud ka rahvuslusega ning rahvuslust võidakse nimetata ka patriotismiks.

Patriotism tähendab ka seda, et inimese jaoks on riigi huvid enda isiklikest huvidest olulisemad. Näiteks võib ta sõja tingimustes isamaa nimel oma elu ohverdada. Surm lahingus isamaa eest on äärmuspatriotismi arhetüüp.


Patriotismi väljendamine
Isiklik patriotism on emotsionaalne ja vabatahtlik. Patrioodile on olulised teatud väärtused, nagu näiteks austus lipu vastu. Tihti on patriotism seotud erinevate sümboolsete tegevustega, nagu näiteks hümni laulmine, autole lippude ja isamaaliste kleepsude panemine, sõjaveteranide austamine.

Patriotism väljendub intensiivsemalt olukorras, kui riik on mingi ohu all.

Patriotismi negatiivne väljund on enda rahvuse kõrgemale seadmine teistest rahvustest või inimgrupist. Siis on tegemist natsionalismi või šovinismiga.

Patriotism ehk isamaa-armastus on üksikisiku või grupi inimeste positiivne ja toetav hoiak isamaa või mingi regiooni või linna vastu. Patriotismiga saab seondada uhkust oma riigi kultuuri ja saavutuste üle ning soov neid väärtusi säilitada.

Patriotism on vahel seotud ka rahvuslusega ning rahvuslust võidakse nimetata ka patriotismiks.

Patriotism tähendab ka seda, et inimese jaoks on riigi huvid enda isiklikest huvidest olulisemad. Näiteks võib ta sõja tingimustes isamaa nimel oma elu ohverdada. Surm lahingus isamaa eest on äärmuspatriotismi arhetüüp.


[redigeeri] Patriotismi väljendamine
Isiklik patriotism on emotsionaalne ja vabatahtlik. Patrioodile on olulised teatud väärtused, nagu näiteks austus lipu vastu. Tihti on patriotism seotud erinevate sümboolsete tegevustega, nagu näiteks hümni laulmine, autole lippude ja isamaaliste kleepsude panemine, sõjaveteranide austamine.

Patriotism väljendub intensiivsemalt olukorras, kui riik on mingi ohu all.

Patriotismi negatiivne väljund on enda rahvuse kõrgemale seadmine teistest rahvustest või inimgrupist. Siis on tegemist natsionalismi või šovinismiga.

Järgneb.

Põhijooned
Natsionaalsotsialismi põhiideeks ja eesmärgiks oli kõigi sakslaste ühendamine ühte rahvusriiki: "Ein Volk, Ein Reich, Ein Führer" (Üks rahvas, üks riik, üks juht.) See pidi viima lõpule erinevates riikides asuvate sakslaste ühendamise ning andma tagatise rahva säilimisele tulevikus.

Selline eesmärk viis rassismini, mis avaldus eelkõige rassiteoorial põhinevas "aaria ja germaani rassi" ülistamises ja härrasrassi aretamise taotlustes ning antisemitismis.

Natsionaalsotsialismile oli omane antikommunism – terav marksismi-, kommunismi- ja bolševismivastane hoiak.

Natsionaalsotsialism – nagu fašism ja kommunism – oli suunatud demokraatia vastu ning nägi ette parteide, vabade ametiühingute ja vaba ajakirjanduse kaotamist. Poliitiliste erimeelsuste ja klassihuvide esiletoomine pidi asenduma rahvustervikuga, mida ühendab juhikultus. Müstiliselt mõistetud "Verele ja mullale" tuginev rahvus vajas "eluruumi", mille võitmine eeldas militaristlikku hoiakut.


Antisemitism
Saksa natsionaalsotsialistide antisemitismil oli mitmeid "põhjendusi". Juute esitati massilise tööpuuduse, linnastumise ja muude hädade süüdlastena, marksismi ja kapitalismi niiditõmbajatena ning laostava ja rassiliselt alaväärtusliku elemendina.


Rassism
Rassism oli natsionaalsotsialistliku maailmavaate oluline osa. Natsionaalsotsialistliku rassiteooria üheks tähtsamaks loojaks oli Alfred Rosenberg. "Aaria rassi", millesse sakslased arvati, peeti ülimuslikuks ja teiste rasside poolt ohustatuks. Selle rassi esindajaid tuli säästa teiste rassidega segunemise kahjuliku mõju eest. "Verepuhtuse" nimel keelati näiteks sakslaste abiellumine "ülekaalukalt teise rassi kuuluvate" partneritega (Nürnbergi seadused). Vaimupuuetega isikuid ja rasked kurjategijad steriliseeriti eugeenika nimel.

Antisemitism on juutide vihkamine või eelarvamused juutide suhtes.

Ajalooliselt on antisemitism avaldunud mitmel viisil.

Religioosne antisemitism ehk anti-judaism avaldus kuni 19. sajandini eelkõige religioosse sallimatuse vormis, peamiselt kristliku või islami taustaga maades. Judaism oli neis maades suurim vähemusreligioon ning seetõttu sattusid juudid sageli religioossetest ajenditest tulenevate rünnakute alla.
Rassiline antisemitism kui ksenofoobia või rassismi vorm sai valdavaks alates 19. sajandi teisest poolest. Usust sõltumatult hakati juute pidama rassiliselt võõraks grupiks ning neid tõrjuma. Koos rassilise antisemitismi esilekerkimisega tekkisid mitmesugused vandenõuteooriad juutide salajaste plaanide kohta maailma valitsemiseks jne. Üks tuntumaid antisemiitlikke teoseid on "Siioni tarkade protokollid".
Adolf Hitleri juhitud Saksamaal (1933 – 1945) oli antisemitism riigi ametlik poliitika, mille käigus toimus juutide massiline tagakiusamine ja füüsiline hävitamine (holokaust).

Järgneb

Sõna fascismo tuleb sõnast fascio (mitmuses fasci), mis tähendab 'kimpu' poliitilise või relvastatud rühmituse (Fascio di combattimento) või rahvuse mõttes. Samuti seostatakse seda ladina sõnaga fasces, mis tähendab vitsakimpu sellest väljaulatuva kirvega – kõrgema võimu tähist, mida Vana-Roomas kandsid liktorid kõrgemate magistraatide ees.

Fašism kitsamas mõttes: Itaalia fašism
Algselt tähendas "fašism" Benito Mussolini poolt 1919 rajatud Itaalia Võitlusliitudest" (Fasci Italiani di Combattimento) lähtunud poliitilist liikumist, mis tuli 1922 Itaalias võimule.

Fašism polnud kabinetis välja töötatud doktriini kammitsas: ta sündis aktsiooni tarvilikkusest ja ta oli aktsioon, ta polnud erakond, kuid oli kahel esimesel aastal anti-partei ja liikumine.

Fašism on selgesti eraldatav mitte üksnes poliitilise korrana, vaid ka doktriinina. Fašism, teostades kriitikat nii enda kui teiste suhtes, omab iseseisva lähtekoha ja suhtumismõõdupuu - ja järelikult ka teostamise lähtekoha - paljude probleemide ees. Fašism ei usu igavese rahu võimalust ega sellest tulevat kasu. Järelikult hülgab ta patsifismi, mis endas peidab loobumist võitlusest ning eelistab argust ohvrimeelsusele. Ainult sõda viib inimenergiad maksimaalse tõusuni. Järelikult doktriin, mis lähtub rahu eelpostulaadist, on võõras fašismile; samuti kui on võõrad fašistlikule vaimule (kuigi vastuvõetavad selle osalise hüve pärast, mis nad teatud poliitilistes situatsioonides võivad omada) kõik internatsionalistlikud ja sotsietaarsed konstruktsioonid.

Fašism tähendab samuti oma lähedaste hoidmist. Fašismi doktriini juurde kuulub oma perekonna ja vanemate austamine ning nõrgemate austamine.

Itaalia fašismi tunnusjooned
Äärmuslikult natsionalistlik, populistlik valitsemisvorm koos juhikultusega.
Poliitika rõhutatud estetiseerimine ning tahte primaadi rõhutamine majanduse suhtes. Selles lähtub fašism futurismist.
Riikluse, poliitika ja ühiskondliku tegevuse samastamine; riigivälise poliitilisuse võimalikkuse eitamine.
Poliitiliste sümbolite (lippude, marsikolonnide ja mundrite) ohter tarvitamine.
Antiigile orienteeritud traditsionalism, mis avaldus eriti vanaroomaaegse mineviku kultuses, ja samaaegne revolutsioonilis-dünaamilise enesekuvandi loomine.
Koporatiivne ühiskonnamudel - otseste valimiste asemel rahvaesinduste loomine kutsealaliitude vms. organisatsioonide baasil.

[redigeeri] Olemus
Fašismi iseloomustasid autoritaarne ainuparteisüsteem, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine fašistliku parteiga, ühiskonna elu kõigi külgede range reglementeerimine ja salapolitseilik jälgimine, üldkohustuslik fašistlik ideoloogia, juhikultus, tegeliku demokraatia, vabaduse ja õiguste mahasurumine. Sellele lisandusid sõjakas šovinism, agressiivne välispoliitika, piiramatu omavoli ja patriotismi nimel korda saadetud massiterror, vähemusrahvuste (ksenofoobia, antisemitism), haritlaste ja poliitiliste oponentide vastu, vaenuõhkkonna tekitamine poliitiliste vaenlaste otsimise, avaliku hukkamõistu ja jälitamisega.


[redigeeri] Ajalugu
Poliitiline liikumine fašistliku diktatuuri kehtestamiseks tekkis pärast I maailmasõda.

Kohalikest oludest sõltuvalt omandas fašism eri maades erisuguse kuju. Fašistlik liikumine tekkis 1919. aastal Itaalias, kus Mussolini moodustas Fascio di Combattimento (‘Võitlusliit’). 1921 kujunes sellest Rahvuslik Fašistlik Partei. Esmakordselt kehtestatigi fašistlik kord Itaalias (1922 – 1943), seejärel Saksamaal (1933 – 1945) ja teistes maades. Saksamaal esines fašism natsionaalsotsialismi nime all. Itaalia ja Saksamaa eeskujul ja toetusel tekkisid fašistlikud organisatsioonid I ja II maailmasõja vahelisel ajal ka paljudes teistes riikides: Hispaanias Falang (tuli kindral Franco juhitud putši tulemusena võimule aastaks 1939) jt. Austrias kehtis 1934 – 1938 fašismist mõjustatud autoritaarne diktatuur, nn. klerikaalfašism. Samasugune oli Portugalis alates 1930. aastaist valitsev režiim. Fašismile iseloomulikke jooni esines Ungaris 1930. aastail, Bulgaarias 1935 – 1944, Kreekas 1936 – 1944, samuti Ladina-Ameerika diktatuuridele, Jaapani militaristlikus režiimis jm.

Ka tänapäeval eksisteerib maailma riikides neofašistlikke liikumisi, mille ideoloogia rajaneb rohkemal või vähemal määral traditsioonilisel fašismil.

Antifašism on fašismi (sealhulgas natsionaalsotsialismi) vastane ühiskondlik liikumine, mis tekkis vastukaaluks fašismile. Pärast II maailmasõda on antifašistide püüdeks fašismi (natsionaalsotsialismi) ning antisemitismi taassünni vältimine, mis pole aga siiski õnnestunud. Rahvusvaheline antifašistlik liikumine ühendab paljusid erineva maailmavaatega inimesi.

Antifašistlik liikumine jaguneb traditsiooniliselt liberaalseks antifašismiks ja võitlevaks antifašismiks, mis aktsepteerib võitluse meetodina ka vägivalda ning teisi ebaseaduslikke meetodeid. Liberaalne antifašism kasutab võitluses ainult vägivallatuid ja seaduslikke meetodeid. Mõlemaid on kritiseeritud oma meetodite tõttu - paljud peavad vägivaldseid meetodeid sobimatuteks, kuid samas kritiseeritakse liberaalse antifašismi liigset sõltuvust võimudest.

to teema 2008-11-07 15:22:17
Velman kirjutab: „Üheks sammuks oleks kodakondsuse andmine kõigile Eestis sündinuile /---/ . Vastasel juhul võib juhtuda, et Eesti Vabariigist saab riik, kus elab vägagi suur Vene enklaav /---/. See enklaav võib kujuneda selliseks viitsütikuga miiniks, mis võib õhku lasta kogu riigi.“

Tarmo Eharand võiks siia kommentaariumisse ikka kogu maailma ajaloo sisse laduda. Ei maksa poolele teele pidama jääda.

HURRAA, SELTSIMEHED! Elagu Revolvri Pühad. Tulime just Edikuga grandiooselt sündmuselt: avasime pidulikult, SSOR-i 91. aastapäevale pühendatud, Vene Kultuurikeskuse.
Me oleme nii õnnelikud, et avamine sattus "juhuslikult" just sellisele tähtsale päevale. Saime oma valijatelt mitu plusspunkti kirja. Seltsimehed, KE liikmed, SSOR-i aastapäeva puhul võime end samagonist oimetuks manustada.