ajakohasem oleks 'üüdlause 'ääd vallandatud õpetajate p'ääva !' .

Tänini meenutan tänutundega Treffneri gümna õpetajaid ja nende töö vilju.

Väga hea meeldetuletus suurest koolimehest! Siin äratoodud tsitaatide üle tuleks tublisti mõelda. Muuseas, Johannes Käisi pärandi taaselustamise eestvõitlejaks oli Eesti üks suurimaid haridusministreid Ferdinand Eisen, kelle osast Eesti eestikeelse ja -meelse kooli püsimises pole ikka veel hakatud aru saama. Tänu tema visale vastupanule suudeti ära ENSV-s ära hoida Moskva "koolireformijate" unistuste täideviimine - massiline venekeelsele kooliharidusele üleminek.

Kurvalt üllatav on olnud kogeda, et tänases Eestis paljud pole kuulnudki silmapaistvast koolimehest koolimehest Johannes Käisist. Seepärast olgu siin ära toodud mõningaid andmeid tema kohta.

Pärast töötamist õpetajana tsaariaegses Lätis ja 1917-20 õppejõuna ja haridusametnikuna Venemaal (Vologdas ja Pihkvas) naasis ta, nagu paljud patriootlikud eesti haritlased, 1920. aastal Eestisse. 1920-21 töötas Haridusministeeriumi riigikoolinõunikuna, osaledes avalike algkoolide seaduse elluviimises ja koostades algkooli õppekavad. Vastuolude tõttu minister Baueriga lahkus ametist ja oli 1921-30 Võru Õpetajate Seminari direktor, 1931 Paldiski ühisreaalgümnaasiumi direktor ja 1931-40 Eesti Õpetajate Liidu teaduslik sekretär. 1940-41 Hariduse Rahvakomissariaadi metoodikaosakonna juhataja, 1940-41 ja 1945-49 ajakirja „Nõukogude Kool“ toimetaja, 1944-47 Haridusministeeriumi metoodikaosakonna juhataja ja 1947-50 koolide inspektor.

Joh. Käis rakendas kooliuuenduslikke põhimõtteid ja korraldas õpetajate koolitust uuenduspedagoogika alusel. Juhtis kooliuuendusrühma, kuhu kuulus üle 400 õpetaja, ja 1938-40 korraldas õpetajate kolmeaastasi täienduskursusi (suveülikoole).

Muu hulgas rajas Käis loodusõpetuse metoodika ja propageeris kooliaedade kujundamist. Tähtsaimad olid aga tema demokraatliku ühtluskooli taotlused.

Kui 1945. aastal ENSV teeneliseks õpetajaks kuulutatud Joh. Käis 1946. aastal avaldas oma sõjaeelsed kooliuuendust käsitlevad kirjutised kogumikus „Valitud tööd“, süüdistati teda kodanlik-natsionalistlike vaadete propageerimises ning ta oli sunnitud töölt lahkuma. Käisi teosed oli 1960. aastate keskpaigani keelustatud.

1985. a ilmus Käisi kohta raamat „Koolile pühendatud elu“ (koost. F. Eisen).

7. oktoobril inimväärse töö päeva? Selle ÜLEMAAILMSELT tähistatava päeva eesmärk on kujundada uue, kriisist väljaviiva majanduspoliitika raames kõiki osapooli rahuldav tööpoliitika. Ka koolides! Ka nendes, kus on juba asutud õpetajate ametijärke kaotama - et poleks enam mingeid vanemõpetajaid, vaid kõik saaksid palka ühevõrra - nii need, kes alles alustavad õpetajaametis, kui ka need, kes on seda kibedat leiba söönud aastakümneid...

Eestis tähistatakse inimväärse töö päeva tänavu Ametiühingute Keskliidu ja selle haruliitude eestvõttel teavituskampaaniaga, mille käigus selgitatakse inimväärse töö põhitõdesid: palgast jätkub järgmise palgapäevani; töö jätab aega ka pere jaoks; töökoht on olemas ka homme. Selleks jagati töökohtadel ning Eesti suuremate linnade suuremate kaubanduskeskuste juures selgitusi ja neoonrohelisi linte, mille kandjad näitavad, et nad on inimväärse töö põhimõtetega kursis ega lase end lollitada teistsuguste selgitustega. Lisaks jagatavatele lintidele võib loomulikult igaüks ka iseseisvalt helerohelise lindi rinda panna.

Näiteks inimväärsuse kriteeriumidele mittevastavast tööst võib pidada ka praegu streikivate meditsiiniõdede ja hooldajate tööd, kellele normkoormusega töö eest makstav miinimumtasu ei võimalda inimväärset äraelamist ja laste ülalpidamist. Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) nädala algul avalikustatud majandusraportis Eesti kohta on samuti märgitud, et majanduskriisi ajal said Eestis kõige rohkem kannatada kõige vaesemad ning eriti suureks probleemiks on peetud laste vaesust, mis kahekordistus kriisi ajal.

Lindi värv on tuletatud laialt kasutatavate neoonvestide värvist – nii nagu turvavesti ülesanne on kaitsta selle kandjat, on ka lindi eesmärk rõhutada, et inimväärne töö on parim kaitse vaesuse vastu.

Inimväärse töö päeva tähistati esmakordselt 2008. aastal, kui majanduskriis veel hoogu kogus. Selle idee algatajaks on Rahvusvaheline Ametiühingute Konföderatsioon (ITUC). Lisaks Euroopa ja Ameerika vanadele riikidele on seda hakatud nelja aasta jooksul tähistama ka näiteks sellistes riikides nagu Fidži, Haiiti, Zimbabwe ja Mauritaania.

kooliajjad on täna keelatud . sest keelatud on ka õpilaste t'öölerakendamine sest tulevik vajab eluv'õõrajd t'öödvihhkavajd n'oori . jusst nejjd on kerrge kallutada kuhu äriklikil vaja . isemõttlemine ja tegemine onn igati kurjast .
mejjl oli keelatud õpilasi rakendada isegi pargist lehhtede korrjamiseks . aga lapsed sajme parkki nende enndi soovil sest kuj küsisime 'kas nüüd teeme öhe vastiku konttra võj lähmä värsskä õhukättä karttulejtküpsetama' sajme vastuseks ükksm'eelse lehekorrjamis ja karttuliküpsetamissoovi .

nii rakendusvihhkajalikku õppekava kuj täna pole vist kunagi varem olld . ja samas nõuttakse lastelt ja õppsidelt et tuleb arendada l'oovust .

Tõepoolest, tänapäevastel noortel on vaid õigused, ei mingeid kohustusi. Isegi paberitükki ei pea nad klassipõrandalt üles tõstma - selleks on olemas koristajad või ... õpetajad.

Praegused ainekavadon väga kummalised ja panevad tõsist muret tundma selle üle, mismoodi tänased koolilapsed ükskord hakkavad elus toime tulema. Eriti veel siis, kui elektrit pole, et arvutit käima panna. Sest pähe pole nüüdsel ajal enam vaja mitte midagi jätta - aju koormamine ükskordühega on keelatud või vähemasti väga ebasoovitav. Vaid mingid vanad nõukaaegsed õpsikrõnksud sunnivad sellist ajast-arust ajuvaevamist.

Olen kuulnud, et kunagi olevat TPI-s nõudnud professor-akadeemik Humal ehitusinseneriks õppijailt matemaatiliste funktsioonide tabeli teatud ridade päheõppimist - ehitusplatsil pole sul kaasas siinuste-tangensite tabelit, aga insener peab olema alati valmis arvutama otse ehitusplatsil konstruktsioonide jm parameetreid.

Eesti õpetaja sai väärika autähise, teatas Maaleht 11. oktoober 2012.
Tähise pühitses EELK peapiiskop Andres Põder.

Annetajate toel sündinud Eesti õpetaja autähis avati Lääne-Virumaal Haljalas, kus koolihariduse andmist alustati 325 aastat tagasi. Sellel on kiri "Õpetades õpime".

Mälestusmärgi paneku algataja Haljala ajalooõpetaja Egon Mets ütles: "Olles küll õpetaja, olen ma ühtaegu ka õpilane. See, mida õpilased mulle mu õpetaja-aastate jooksul on andnud, on mõõtmatu. Seda ei saa kirjeldada."

Tähisel on ka kaheksas keeles lühike ülevaade Eesti kooli sünnist. Nendest kaheksast neli - eesti, saksa, ladina ja vene - on olnud eri aegadel Eesti koolides, vallakoolist ülikoolini, õppekeeleks.
Ülejäänud neli - inglise, prantsuse, rootsi ja soome - on olnud peamised võõrkeeled, mida Eesti koolides on õpetatud.

Mati Karmini kavandatud kaheksakandilisel graniittahukal on veel kolm sõna: armastus, vaimsus, pühendumus.
Tähise kõige silmapaistvam osa on tahvel ning sellel kujutatud aabitsakukk. Kukk on kristlik sümbol, samas ka esimene Eesti aabitsate kaanesümbol, ulatudes tagasi 17. sajandisse, mil koolmeistriamet Eestimaal sündis.