Must EE - väga hea väljend...

Jüri Vilms andis Eesti Vabariigi eest elu, aga siinsed masuurikad Jüri Vilmsi Sihtasutusest teevad koostööd jõududega, kes pehmelt öeldes seavad Eesti iseseisvuse kahtluse alla ning kelle jaoks Nõukogude impeeriumi lagunemine oli suurim katastroof. Niisiis: miks ikkagi Vilmsi-nimeline sihtasutus, aga mitte näiteks Kingissepa, Pöögelmanni, Anvelti jne nimeline? Vasak-paremskaalast ei ole siin üldse sünnis targutada, sest Keskerakond on tüüpiline kindla ideoloogiata küünikute ja koomikute populistlik partei, mis ühe käega nopib lihtsameelsetelt hääli ja teisega võtab magnaatidelt miljoneid vastu.

Huvitav kuidas siis sots sobib keski vapiloomaks ja pealegi on sotsidele solvav, kui nende aatekaaslast kasutakse eesti vastases propagandas.

Huvitav kuidas siis sots sobib keski vapiloomaks ja pealegi on sotsidele solvav, kui nende aatekaaslast kasutakse eesti vastases propagandas.

huvitav miks jüri vilmsist rääkides ta nime taga pole märke (SDE) ja (EÜS), see on ju ometi loomulik kesknädalas?

Kas sa tõesti usud, et Eesti kannataks välja veel ühe Lauristini-nimelise Sihtasutuse? Mina ei usu.

Kas professorihärra tõesti arvab,et Keskerakonnal on vasakpoolseid vaateid?Koguni sotsidele lähedasi?Otsi kuidas tahad,ei leia.

Artiklist jääb mulje, et eestimeelset poliitikat ajas algul Vilms, siis Johannes Vares-Barbarus ja nende mantlipärija on Savisaar? Härra Jaanson, teie vaim on vist pisut nõder.

Autori viide Jüri Vilmsi vasakpoolsusele on õige, nagu ka see, et Eesti rahvuslus oli vasakpoolne. Aga mis on sellel kõigel ühist Keskerakonnaga? Ei ole Keskerakond ei rahvuslik ega ka vasakpoolne. Vasak-parem skaalal on KE pigem liberaalne partei, kelleks KE on end ka ise lugenud (kuuluvus Europarlamendis liberaalide fraktsiooni, korduvad koalitsioonid Reformierakonnaga)

Kahju vaadata, kuidas lugupeetud "prohvessurihärra" (soovitaks soojalt tema üllitist "Draakoni hambad", a. 1987)hakkab vanas eas segast peksma. Juhe jookseb kokku - "...tema [st Vilmsi] tõelisi vaateid kajastavad publitsistlikud artiklid ilmusid Keskerakonna häälekandjas „Vaba Maa”, mis on jäänud üle aegade parimaks Eesti ajaleheks, isegi kui Kesknädal kaasa arvata..." Mis kuradi "Keskerakond"? 1932 loodi tõesti parteide ühinemisel (sh Tööerakond) Rahvuslik Keskerakond, kuid selleks hetkeks oli Vilms üle 10 aasta juba mulla all. Natukene enesekriitikat võiks Jaansonil ikka olla enne kui Vilmsi grupeeringu nõukogu esimehena tuntust kogunud ajaloolase Aadu Musta eeskujul hakkab ajalugu ja Vilmsi head nime solkima. Võrdlus Keskerakonna ja vaatamata Jaansoni eksitusele siiski Tööerakonna vahele tömmata on kohatu ja eksitav. Vilms oli sotsialist, aga eeskätt oli ta rahvuslane, mis eristas teda sotsiaaldemokraatide internatsionaalsest klassivõitlusega segatud maailmavaatest. "Liberaalne" Keskerakond ei saa ei oma põhikirjalt ega oma suhtumiselt "rahvuslusse" olla kuidagi Tööerakonna järeltulija. Suure hädaga ehk kommunistliku partei järeltulija

Et professor Jaansoni kirjutisest aru saada, peab tetud IQ tase olema. Kommenteerijad pole vist kirjutise sisust eriti aru saanud. Lisaks peaks mingilgi määral tundma ka Eesti ajalugu, et poliitikute tegemistest aru saada. Siit üleskutse - enne kui kommima hakkate katsuge teema endale selgeks teha.

Ligi 90 aasta taguseid sündmusi ei saa hinnata meie tänaste teadmiste ja suhtumiste seisukohalt. Vilmsi vasakpoolsus ei vaja õigustamist ega väljavabandamist. Maailmas tollal veel järeleproovimata sotsiaaldemokraatlik riigikord oli noorte aatemeeste ideaal. Neid vaateid levitas Vilms juba koolipoisina Pärnus 1905 aastal, ja Iseseisvusmanifesti koostas ta nimelt oma toonaste Pärnu sõprade abiga, kes selle ka Pärnus ja Viljandis veel enne Tallinnat välja kuulutasid. Sotsiaaldemokraatlik mõtteviis koos vastava seadusandlusega oli ülekaalus kõigis Eesti parlamentides ja enamuses valitsustes enne Pätsi riigipööret 1934. See viimane oleks aga võinud ära jääda ja Eesti areng võinuks sarnaneda Rootsile, kui selle etteotsa jäänuks Vilms. Aga ajalugu teatavasti kirjutab ainult puhtandit ja tagantjärele ei maksa ükski “oleks”. Avarapilgulise mõtleja ning poliitikuna oli Vilms kohe pärast enamlaste oktoobripööret Venemaal ja veel enne bolševike partei nimetamist kommunistlikuks deklareerinud, et sel pole midagi ühist tõelise demokraatia ega sotsialismiga. Tema enda loodud Radikaalsotsialistlik Partei nimetati varsti Tööparteiks, see pooldas selleks ajaks Eesti täielikku iseseisvust, laialdast riigistamist ja evolutsioonilist sotsiaaldemokraatlikku ühiskonda. Tänapäevane mõtteviis ei suuda tajuda tolleaegseid jõujooni ja kaldub välistama Vilmsi koostööd Soome punastega. Kindlasti oli tema jaoks välistatud hoopis koostöö sakslastega, kes olid Soome tulnud tol hetkel rahva usalduse pälvinud valitsust kukutama, Eestis aga kehastasid 700-aastast iket. Just Vilms kutsus Ajutise Valitsuse päevakäsus nr 2 ametnikke ja sõjaväge passiivsele vastupanule alanud Saksa okupatsioonile. On veel üks tähelepanuta jäänud aspekt: Vilms ei välistanud Soome-Eesti ühisriigi ideed, millest unistati juba ärkamisajal. Tänagi propageeritakse seda meie sajakroonisel, sest Koidula rahatähele trükitud värsiread Silla otsad ühendatud, Kandes ü h t e isamaad... pärinevad 1881 aasta luuletsüklist „Soome sild”. See ilmus tolleaegsete unistuste kõrglainel, mis on kajastunud ka sakslaste kaebustes „natsionaalide” kahtlaste pürgimuste kohta. See küsimus oli aga arutusel ka Eesti Maanõukogus, kust Vilms saigi loa pöörduda Soomes valitsevate sotside poole.

See, et Vilms oli rahvuslane ja pahempoolne, ei tähenda ometi, et Hurt, Reimann ja Tõnisson, olles niisamuti rahvuslased, oleksid ühtlasi olnud pahempoolsed. Ega ikka punase haridusega partorg päris professor ei ole. Salupere punasest soigumisest ma ei räägigi.

Ei saa kohe kuidagi aru, kui hästi kommenteerija ise seda eesti ajalugu tunneb. Vist ei tunnegi, lugegu kas või trussikut - seal on kõik selgelt öeldud. Jaanson on oma haiguse otsas tõesti segi läinud, vañad punase vigurid tulevad välja.

Mis puutub siia Jüri Vilms? Kas tema asutas selle nn sihtasutuse?

Ei julge Vilmsi maailmavaate üle vaielda, kuid küssa laiale ringile, kes oli vasakpoolsem: Jüri Vilms või J. Vares-Barbarus? Mõtlen just olukorda Vilmsi surma ajal. Eesti rahvuse ja eetika etaloniks peame me Tõnissoni, kes soovis Ajutiselt valitsuselt Eesti poolitamist või see fakt, et ta oli üks esimesi kes õnnitles Barbaruse valitsuse ministreid. Ajalugu ja inimeste vaadete muutumine on teema mille üle võib lõpmatuseni vaielda. Samas leian ka mina, et kesikutel pole küll mingit moraalset ega eetilist õigust kasutada Jüri Vilmsi nime. Kes teab kuidas asjad oleks kujunenud kui Vilmsi neljakümnendatel elus oleks olnud.

Tegelikult oli see Eesti demokraatia etalonina näidatav Tõnisson see, kes kuulutas 33.-ndal välja kaitseseisukorra, millega de facto lõppes Eestis demokraatia - keelati kriitika riigijuhtide vastu jne jne. See, et Tõnisson paar aastat hiljem ise rängalt sma korra läbi kannatas meenutab juba samal ajal N Liidus toimunud kommunistide lintshimist. Tõsi selle vahega, et Päts ei lasknud Tõnissoni maha nottida aga lehe pani kinni küll ja parteid keelas päris ära.

Päts oskas tänulik olla ja teiste tehtut lasta oma kontosse kanda.

To: Taibu. Sa ei õigusta oma nime. Tõnissoni demokraatia kadumises küll süüdistada ei saa. 1933 väljakuulutatud kaitseseisukorra kinnitas parlamentaarse riigikorra kohaselt Riigikogu. Põhjuseks oli siiski siseriiklikult üle pea kasvanud propaganda vapside põhiseaduse vastuvõtmiseks. Rahvahääletusel läks uus põhiseadus läbi ja seoses sellega lõpetati ka kaitseseisukord. Ei tasu segi ajada Pätsi-Laidoneri ja Co poolt 1934. aastal läbiviidud riigipöördega. See tõmbas küll demokraatiale vee peale. Kuigi ka selle kaitseseisukorra kinnitas Riigikogu. Kui juba süüdistada, siis kõiki poliitilisi jõude, et kuidagi kokkuleppele ei jõutud.

Põhimõtteliselt nõus, et kaitseseisukord kehtestati seniste parteide poolt vapside vastu konsensusega. Aga siis pole ka midagi vigiseda, et üks teistest taibukam seltskond kord juba kasutusele võetud relva oma diktatuuriks pööras. Veelkord: Tõnisson pole siin mingi süütu kannataja ega lollikesest ohver vaid täie teadmisega ja tollase peaministrina riigi eest vastutanud tegelane.