Lugupeetud Eestimaa ja põlisrahvas. On viimane aeg ärgata ja aru saada ühest tõest. Pole kahtlust, et suurriigid teevad meie selja taga lepinguid ja need kiidetakse meie oma kollaborantide poolt heaks... Ainult meie peame tegema kõik, et see ajalooline dokument ei kaoks ajaloo prügikasti, sest Tartu rahu on meie sünnitunnistus ja kui see kaob, siis koos sellega ka meie. Seda võite uskuda, see on fakt.

Oma maast ja hõimust lahtiütlemine on ajaloo vältel tekitanud võõrastust teiste riikide ja rahvaste poolt ja paneb kahtluse alla rahva väärikuse ja teda esindavate poliitikute usaldusväärsuse. Omadest lahtiütlemine ei tekita lugupidamist mitte kellegi poolt.Eesti poliitikutel ei ole vaja murega rääkida eestlaste osakaalu vähenemisest riigis. Eesti poliitikud peavad töötama selle nimel ja tundma muret selle eest, et eestimaalaste elus oleks turvalisus ja kindlus oma järeltulijate arvulise osakaalu tõstmiseks.Seda aga ei ole, kuigi needsamad poliitikud on kramplikult hoidunud Tartu rahu piiride tunnistamisest. Muukeelse elanikkonna % ei ole piiritaguste inimeste arvel kasvanud.Olukord on 1920.a. võrreldes tõesti oluliselt erinev - rahvuse mandumine algab tema eetiliste tõekspidamiste madaldumisest, tema poolt valitud juhtide vastutustundetusest otsuste tegemisel ja omakasupüüdlikkusest eluprotsesside suunamisel. Ütleme pealegi lahti oma maast ja inimestest ressursside nimel. Taolise ohtliku poliitika puhul võib keegi ühel päeval alla kirjutada teatud ressursside nimel kogu maa saatusele. Kui see on meie eesmärk, siis muidugi.