Hr Jüri Ratas ei usu Teid. Oma kogemustele tuginedes võin öelda, et kohalikud omavalitsused ei hooli inimesest. Mitte kõige vähematki. Võib-olla Tallinnas ja ka teistes omaviletsustes on teisiti, kui nendes, millega on tegemist tulnud teha, tekib ainult jõuetu viha. Kui teil ei õnnestu lihtsat küsimust 5 aasta jooksul ja ligemale 70 kirjaga lahendada, siis see ei õnnestugi. Te ei murra ringkaitset. Mitte kunagi!

Üldse ei vaidle vastu päälkirjale, muu aga jääb uduseks ning ei leid Ratta Jüri loost ühtki asjalikku asjakohast ettepanekut. Sellepärast avaldan enda seisukoha.

Millest alustada

Kui millegi lausa viletsa kõbimine osutub ebaotstarbekaks, on arukas olemasolev lammutada ning alustada nullist. Ajalooliste eeskujudega peab olema ettevaatlik, sest nad on ikkagi oma aja sünnitised. Aalduskorraldus pole viimaste vallutussajandite jooksul olnud rahva kujundatud. Eluga vastavuses oli omavalitsuslik üksus vast oma tekkeajal mil kõik koondus mõisa, kiriku ja kõrtsiümber. Tollal se kohapealset elu ei segand sest teisel alusel olid ni tootmissuhted kuiga kaubavahetus. Pisitasa muutusid omavalitsemise alused eelmise sajandi 20-30ndail ent tõelise matsu andis elge nõukogude aeg. Tööstuse ja põllumajanduse ümberkorraldamisekäigus sünnitati uued asulad, osa seni õitsenutest aga suretati kavakohaselt välja. Tekitati uued keskused ja äärämaad, külanõukogud langesid suurel määral ühte kolooside ja sovoosidega. Iseseisvuse de facto jätkamisel taaselustati poolsada aastat moonutatud omandi- ja majandussuhted ning kogu nõukogudeaegne tehislik aldusmull läks pauguga lõhki. Valdadeks ümbernimetatud külanõukogud olid ja on elule jalgujäänd ent tänu uue kantava võimu võimetusele tänaseni säilind.

Eesmärk

Mistahes muutusel on oma põhjus ja vahendid. Nagu kääsolevas selgub, pole põhjuseks mitte valitsuse väljamõeldud mure tema käsutada oleva rahva tengelpungapärast vaid erinevatlaadi poliitiliste ja majandussuhete ajale mittevastavus. Kui valitud ja sokutatud tallalakkujaid uvitab mugavam pööbli valitsemine sis rahvast oma loomuliku õiguse kasutamine – õigus ise korraldada oma elu loogilise võimuasutise (esinduskogu allub esindatavale – rahvale) abil. Seda korraldada saab vaid rahvas ise. Kuivõrd kasulik võib olla rahva arvamus või tahe, on erapooletultvõttes küll vaieldav sest selle väärtus sõltub äälätajaskonna vastuvõtlikkusest ja vaimsest tasemest. Ent praegu eelistab enamik poliitilist iseseisvust petlikule valitsuse lubatud pudrumäele ning omavalitsuse küsimustes peab valdavaks saama rahva tahe, põhiküsimustes ainuvõimalikult kohalike rahvaäälätustekaudu. Mitte keegi meist ju ei tea mille põhjal ja kellega soovib rahvas mistahes paigas oma valda ülesehitada või kas valla soovib moodustada 10 või 10000 elanikku. Aldusmuutuse pääülesanne peabki olema läbi valude ja vaevade tinglikult talutavaimale lähäneda või tänu juhusele ka jõuda. Kuna muutuva ajaga muutuvad ka majandustingimused, ei saa alduskorraldus olla loomulikult midagi lõplikku. Meie ülesanne nüüd ja tulevikus seisab selles et sissejuurdund parteisekretärlikkusest seda isekujunemist mitte takistada. Vastaseljuhul võivad uued aldusüksused senistest külanõukogulikest valdadest erineda vaid vormiliselt.

Alus

Alduskorraldusest osavõtt peab olema rangelt vabatahtlik. Lähtuda tuleb nagu igas riigis (tähtsuse järjekorras) loogikast, riikidevahelisest õigusest, rahva tahtest. Kui midagi läheb vastuollu loogikaga, on see miski iseenesest mõttetu ning võimendudes (loomult vigasena paljudele säädustele aluseksolles) võib viia õiguslikku pankrotti riigi elukorralduse tervikuna. Loogikaga mittelahendatavate küsimuste lahendamisel allub vähemus enamusele ja ühinemisel jääb eesõigus eitavale seisukohale, nii oleks mittenõustujal keeldumisõigus nagu emmalkummal poolel abielugisõlmides. Valdade piiride kehtestamisel tuleb kõigepäält lähtuda riigipiirist, seejärel maa- ja metsakasutusest, looduslikest ja tehislikest piiridest (veekogud, määd, sood, teed, ehitised). Teede puhul tuleb kohe algul selgeks teha millised teed on riiklikud ja millised kohalikud. Viimaste puhul ei tohi piiri tõmmata piki teed! Sest nii välditaks eikellegimaa tekke, elu on näidand selliste vaidlusaluste lõikude korrastamatust.
Tulevikus saab valdade piire muuta ainult asjaosaliste vastastikusel kokkuleppel või varem kokkulepitud tingimustel. Valla siseelu korraldamiseks võib kasutada üldriiklikku vallaseadust kuid põhimõtteliselt võib igal vallal olla ka põhiseadusega kooskõlas olev oma säädustik. Et välti mõne kohaliku kliki võimalikku võimutsemist võtab iga kohaliku sääduse vastu vallarahvas, mitte klikk. Samuti peab olema alati saadaval riiklik õiguskaitse.

Asulate enesemääratlus

Ehkki just asula koondab inimesi ja suunab nende elukäiku, oleks külad ja linnad praegu valdade varjus nagu ära unustatud. Paljud praegused külad on kas ajalooline igand või kabinetilooming. On küli kus kahe maja vahet on mitu kilomeetrit ning kumbki käib läbi oopis oma naaberkülaga. Mõnes külas pole aga surd ingigi. Praeguste (ja tulevaste!) tehisliitkülade asemel võidakse tahta elada oopiski pisikülades, täiästi uutes piirides. On ju mitmed uued asutised loond ka uued tingimused. Asjastuvitatud võivad mitme majakaupa kokkutulla ja seda arutada. Üks oluline ühinemistpooldav tegur on inimeste omavaheline läbikäimine ja –saamine piirkonniti. See eeldab teatud tutvusringkonda, selle piiratus aga eelistab just väiksämaid valdu. Vald on talutavaima suurusega siis kui vallavalitsusel on täiälik ülevaade oma elanike, vallaala ja majandustegevuse üle. Pole ju vald tapamaja kus loomulikku surma ootavat oskarit teatakse vaid tema numbri järgi.
Asulate kujundamisega peab kaasnema juba arutelu võimalike valdade moodustamiseks. Lõplikud pole linnadki. Tallin võib liituda mõne vallaga lähedalt (Rae) või kaugelt (Imavere) või jaguneda lausa eraldi iseseisvateks linnadeks – Nõmmeks, Piritaks, Kadrioruks, Kopliks... Tallina nime võib kandma jääda linnake 50 000 elanikuga ja suurimaks linnaks Eestis võib saada Tartu. Üllatuseks võib ka selguda et nõukogulik totterliitlinn - Kohtla-Järve - võib rahvale olla vägagi vastuvõetav. Tuleb vastata ka küsimusele kas valdu on vaja valitsusele piirkondliku andmestiku saamiseks või rahvale oma majanduse korraldamiseks. Mis tahes muutus meie asulastikus ja vallastikus ei tohiks meid ehmatada, on ju iga põhimõttelise muutuse õnnestumise üks eeldusi olnu täiälik eitamine. Vastasel juhul ei saa me vabaks seni meid ahistand mõtteviisist ja suhtumisest.

Valdade enesemääratlus

Kui inimeste piirkondlikke liitumeid nimetame asulateks sis viimaste liitumeid valdadeks (või külakondadeks või kihelkondadeks). Kui mõni küla ei soovi teisega ühineda vallaks, on tulemuseks öhekülaline vald (külavald). Midagi imelikku selles pole. Asulate ühinemise otsustavad ainult vallaelanikud. Arvestavad nad eluks vajalike asutiste ja ehitiste asukohta asulati, asulate omavahelisi suhteid ja uve või lähtutakse isiklikust tundest või allutakse kellegi mõjule, on juba elanike endi asi. Kõrvalt võib vaid soovitada et majanduslikult oleks arukas kui asulad üksteist täiendaks. Mõeldav oleks juurutada osakute põhimõte väljapoole uut valda jäävate asutiste päälä ehk osalust naabervalla tuludes ja kuludes. Samas võib vald oma osaku teisele mahamüüa või sellest loobuda. Senises erastamisesärastamises pold ilmselt otsustajate huvides arvestada et nõukoguliku ühiskassa põhimõtte tõttu oli nt Tallinal osak valdade asutistes nagu noil Tallina omades ning mitte sugugi üksöheses vastavuses. Nii saigi võimalikuks võrukate ja saarlaste osakute röövimine ning kantimine petistekättä.

Valla juhtimine

Kuna otsustab eranditult vallarahvas sis siin toon vaid tõenäolisemad võimalused: 1. volikogu+vanem(+ valitsus), 2. valitsus+vanem, 3. vanem. Tüüp sõltub valla suurusest, majandustegevusest ja vallaelanike suurusullustusest. Vallavanem peaks olema, valitsus on soovitatav, volikogu võib olla. Väikeses vallas pole volikogu vajalik juba sellepärast et üleminekul rahvavõimule (mis eitab täiälikult praeguvõimutsevat võltsrahvavõimu ehk klikivõimu) on igal elanikul õigus ja võimalus vanema ja valitsuse kohalikul rahvaäälätusel kinnitatud alustest mittetulenevaid otsuseid vaidlustada ning omavolitsejaid võimult kõrvaldada. Kui vanemal ja volikogul on vastastikune keeluõigus, otsustab kohalik rahvaäälätus.
Rahvaäälätusi ei tule karta, nende praegune kohmakus ning kallidus on tingitud nende oskamatust korraldamisest. Äälätajate nimekiri on eelmise aastatuhande ametkondlik igand (nagu sularahagi) ning seda pole sisuliselt mitte kellelegi vaja. Äälätamist teenindaks vastava volitusega töö kõrvalt vallaametnikud, -elanikud või volikogu liikmed. Vallaelanike raha kuluks rahvaääletusel vaid vahenditele, kõik muu oleks ühiskondlik.

Valdade ja Linnade Liidust ehk Rahvakogust

Rahvas ei pea riigis olema mingi ebamäärane ning meelevaldselt tõlgendatav-moonutatav riigivõimu kandja, vaid talle peab kuuluma kogu võim. Ametkonnana võib riigis A ja O olla Valdade ja Linnade Liit e Rahvakogu mis teostab rahvavõimu kõrvuti rahvaalgatusega. Üksikkodanikul on õigus vaidlustada Rahvakogu otsuseid, Rahvakogul rahva omi mitte. Riigikogu muutuks seega seadusi andvast asutisest seadusi koostavaks sest mistahes riiklikud õigusürikud võtab vastu ikkagi Rahvakogu. Et Riigikogu ei koosneks lipsu ja möla järgi sõnnikupäält kooritud võhikutest võhikute endi seast (nagu praegu), tuleks seaduste koostajatel eelnevalt läbiteha ni vaimutaseme kui ka erialased testid.
Vallad ja linnad võivad päälä üleriigilise liidu moodustada muudel alustel veel mitmeid teisi liite, nt omavalitsuse tüübiti (Võru linn Kärdla linnaga, Abruka vald Lohusu vallaga), piirkonniti (Ruusmä vald Luutsniku, Murati, Tuuka vallaga ja Pirita ja Kose vald Lasnamä ja Kadrioru linnaga), majandusaruti (Leisi Toila ja Varnjaga, Torgu Tallinaga). Rahvakogu ei pea kuskil koos käima vaidlemisega aega surnukslöömas, pole arukas ega kasulik loobuda arvutiajastu üvedest.
Riigivanem korraldab nii keskvalitsuse kui ka Rahvakogu tööd. Talle sõna- või otsustamisõiguse andmise otsustab rahvas. Kohtuvõim kuulub eranditult kohtule Õiguskogu koosseisus (praegu põhisääduse vastaselt ka eesistujale). Kui suudetaks ületada läänelik võltslärm monteskjöölikust võimude lahususest, võiks valitsuse alluvusest Õiguskogule üle anda kaitse-, korra-, rahandus-, keskkonna- ja teabekoja. Nii rahuldataks nõue et esinduskogu õigused ei ületa esindatava (/rahva) omi. Ka ei saa valitsus kuritarvitada oma tundeid sest ajuloputus- ja sunnivahendid ei allu talle. Rahvakogu võib otsustada 2 vooru e koja põhimõttel. 1.-s on igal esindajal võrdne äältä arv (iseseisvund Mustamä linnal ja Ruhnu vallal kummalgi 1 hääl), 2.-s sõltub hääleosak vastava valla või linna äälätajaskonnast (Mustamä kaalub üles mitusada valda). Ebakõla korral korraldatakse rahvaäälätus. Lisaks peab alati olema lubatud rahvaalgatuslik vaie.

Valla ehk rahva ja valitsuse raha

Vald peab suhtuma riiki nii nagu osanik osaühingusse. Oma siseelu korraldab ta ise olles aruandekohustuslik vaid Õiguskogu ees kel lasub üldriiklik sääduslikkuse järälevalve. Vallad kehtestavad otse ja Rahvakogu kaudu valitsuse ja Õiguskogu tegevusalused.
Riigieelarve koosneb valdade eelarvetest ja riiklike ülesannete täitmiseks valdade eraldatud rahast ehk riigimaksust. Eelarve täitub kodanikumaksust mis asendab seniseid jupimakse. On selge et kohe kahekordistuks ka kõigi palgad ja toetused. Et kõik nagunii ei küüni kodanikumaksu maksma sis see osa tuleb tõesti sissenõuda juba rikkamatelt. Vald maksab riigimaksu Rahvakogule valitsuse ja Õiguskogu ülalpidamiseks vastavalt maksuvõimeliste osale vallas, seega mitte töötute, mittetööealiste ja töövõimetute eest. Vallamaks tagab elukorralduse ja valitsemise vallas. Asjaajamismaksu (teenused, riigilõiv) makstaks asjaajajale ja ainult asjaajamiskulude üvitamiseks.
Uus maksukorraldus vähändab ja kohati kaotab loovate ja ettevõtlike inimeste karistamise. On ka selge, et kinnises raharingluses saab väärtusi vaid ümberjaotada nn teenustekujul. Ent mistahes teenustööde omapäraks on et taoline ümberjagamine suurendab majanduslikku ebavõrdsust elanikkonnakihiti, majandusharuti, piirkonniti, mis tahes tahtmata ladestub lõpuks kohalikele omavalitsusüksustele üksteise arvel. Uusi väärtusi saab luua aga millegi tootmisega, viimane on mõttekas jällegi vastava turu olemasolul. Mingi toote välisturu puudumisel on lahenduseks siseturu ümberkorraldamine mis tähändab välistoodete asendamist omatoodetega. Praegulevitatav kerjuse ja vahendaja mõtteviis peagi ammendub ning meid ootab ees veelgi porisem majandusmülgas koos sisevastuolude teravnemisega.

Kuidas ennast määratleda

Selleks et ennast asulati määrata, tuleb läbi teha põhjalik selgitustöö. Kõigepäält tudvustada aluseid, esitada kõik võimalused, arutleda võimalike lahendite poolt ja vastu. Pärast asula moodustamist (või säilitamist) otsustada asula vallastumine külavallana või liitumiseteel teiste soovijatega. Seejärel moodustada kohalik valdaasutav kogu. Üks esindaja või rohkem igast ühinedasoovivast asulast, soovitatavalt erinevatel seisukohtadel olevad mitteametnikud, räägivad läbi ühinemise tingimused. Kogu töötab välja alused (kasvõi mitu) edasiseks aruteluks, lõppotsuse teeks ainult ühinedasoovivate asulate äälätajad. Järgnäb Valdade ja Linnade Liidu moodustamine ning sinna vallaesindaja valimine. Kuni põhisääduse muutmiseni või asendamiseni uuega peab Riigikogu kuni võimumuutuseni lähtuma VLL-i otsustest.

Sahkerdamine tõmbekeskustega

Vaatan kuidas on avaliku ja olmeteenuse pakkumine vallaga seotud. Politsei, päästäteenistus, kohus, passiteenistus, teadus, aridus, pangandus, tervisoid, post ja side on riiklikud ning valdadega seotud sageli juhuslikult ja maakondadega pigem vägisi. Mingit sõnaõigust nende asutiste asukoha ja töökorralduseüle vallarahval pole. Kaubandus, toitlustamine, lasteaiad on antud erakätte ning toetuvad kohalikule algatusvõimele, mitte aga vallavolikogu või -valitsuse ületamatule soovile oma rahvaeest oolitseda. Riigi- ja maavalitsusel pole neist tegelikult sooja ega külma. Erinevad teed on küll säilind aga liikluskorraldus sõltub ennekõike tasuvusest ja mittetasuvuse korral päälämaksmisest. Kari nõunikke ja asjatundjaid on koondatud mingisse linna kabinettidesse lehtilugema ja keeltpeksma, ehhki nad võiksid vabalt oma töödteha ka kodus palgalise teenusena ning vajadusel sealt oma teeninduspiirkonda väljasõita.
Loobuda tuleb paljudest kivinend kommetest. Miks peab kagueestlane või saarlane minema mingeid pabereid ajama mitmekümne kilomeetri kaugusele maavalitsusse või muusse riigiasutisse, rääkimata sõidust riigi teise otsa Tallina? Oopis ametnikud peavad teenindama elanikke. 30 inimese sõit 30km kaugusele ja tagasi teeb kokku 1800km, rahakulu ligi 70€ pussile või rongile (autole veelgi rohkem) ja sisuliselt 30 tööpääva kadu. Öhe ametniku ringsõit samuti 30km-s ringis on aga ~7.5 korda löhem, kulu mitu korda vähäm ning üksainus tööpääv möödub põhitöödtehes. Oma ametisõite peavad ametiasutised omavahel ise kooskõlastama. Ja milleks on riiklik postiteenistus? Seni aga jätkub tuntud nõukogulikus vaimus: kõik Maskvaasse kokku, pärast tulgu igaüks ise oma jupijäräle.

Riiklike teenuste pakkumine otseselt kohalikest omavalitsustest ei sõltu. Ametnikkonna paiknemisel või paigutamisel ja koondamisel või laiendamisel kas siis kokkuoiu, mõistlikkuse, teenuste pakkumise kasvamise või kahanemisepõhjusel on oma talutav piir. Selle piiri määramise õigus peab jääma rahvale (kes selle lõbu ju ise kinnimaksab), mitte rahvast irdund eluvõõrastele ametnikele.
Kuidas vorm vägivallatseb sisuüle, näitab käpardlik politseitöö (ümber)korraldamine. Politseinik (/konstaabel/kordnik) peab lisaks erialastele teadmistele ja oskustele teadma ka kõiki oma piirkonna elanikke ja nende uvi- ja tegevusalasid, eriti juba karistatute ja võimalike kurjategijate puhul. Sest mida raskem on kuritegu seda väiksäm on selle juhuslikkus. Päälägi kujuneb paljude ellusuhtumine ning võimaliku kurjategija nägu juba lapsepõlves. Kui politseinik ei suuda aarata oma piirkonna elanikkonda, pole ta ka võimeline õiguslikku olukorda kontrollima. Paljude miilitsameeste suhteliselt tulus töö tugineski ennekõike oma piirkonna aaratavusele. Kuritegevuse tõkestamise allakäik on meie elukorraldauskäpardite loomulik tulemus.
Senised aldusküsimuste ümberkorralduskavad ongi läbi kukkund just sellepärast et liigselt on tuginetud mulale ja väljamõeldistele, mitte elu vajadustele, samuti rahva iseotsustamisõiguse allutamisele ametnikest koosneva keskvalitsuse erakondlikele etketujudele.

Muinasjutt kokkuoiust

Praegu kurdab valitsus raha vähäsust ja omavalitsuste kallidust. Omavalitsustele ja maavalitsustele eraldatakse igal aastal riigieelarvest küll miljoneid kuid milleks on üldse vaja maavalitsusi ja miks on omavalitsuste eelarvepidamine keskvalitsuse õlul? Las valla- ja linnarahvas ise lahendab vajaduse vajalike ametnike järele ja nende tasustamise. On ju õudne mõelda et igas vallas on kümmekond valitsejat-paberimäärijat kelle ülalpidamiseks kulub valla eelarvest kümnendik või rohkemgi. Oma osa nõuab veel sadakond rämsutootjat maavalitsuses. Ja mis tulemuspalgast jahutakse kui vallajuhtide palk on pöördvõrdeline nende juhitava edukusega? Kumb on ikkagi odavam: kas sadakond valda oma vastutamatute udujutlustajate palgaarmeega või paartuhat valda mittetasustatava või osaliselt tasustatava vallavanemaga? Talupidaja kui samuti põhimõtteliselt vallavanem ju endale eraldi ei maksa.
Või võtame nn kolgaste väljasuretamise ja väikäkoolide sulgemise. Selle asemel, et koonerdada aridusrahaga (ning meie tuleviku arimisega), võib lapsed kui mittetööealised võrdsustada vanuritega ning maksta ka neile isikuti elatisraha sõltuvalt earühma vajadustest (nt põhikoolis 60% täiselatisrahast, keskkoolis 80% ja kõrgkoolis 100%). Noored saavad elatisraha oma tulevase töötasu eest ette nagu vanurid saavad seda tagantjäräle. Loomulikult toimuks see palga arvel kuid iga inimene on nii sünnist surmani rahaliselt iseseisev ning võimeline maksma ka oma ariduseeest ise ning otse, kaoks võimalus elada kellegi teise arvel. Tasu õpingute eest määrab vallarahvas, arvestades seejuures kulutusi ruumidele, õppevahenditele ja õpetajatele. Lapsesõbralike külakoolide kadumiseasemel tekivad soodsad tingimused hoopis nende taastekkeks ja seni rahaga sahkerdavale aridusministeeriumile jääb vaid otsene õppetöö aluste korraldamine.

Lõpetuseks

Nagu eespool kirjeldatud, pole mitte midagi võimatut, vaja on vaid ääd tahet austada omakorda oma rahva tahet.
Oiatuseks vaid niipalju et alduskorralduse aluste väljatöötamist ei tohiks mitte mingil juhul anda seniste võimusolkijate (riigikogulaste, valitsustegelinskite ja maavalitsusametnike) kättä, siis on kõik juba ette ukulemääratud. Samuti ei tohi eeskujuksvõtta teiste riikide (eriti EL-i vennasvabariikide) alduskorraldust sest nendepuhul unustatakse ära et innanguandmisel nende alduskorralduse võimekusele lähtutakse sageli kõigepäält üldriiklikust tulemusest, mitte põhjusest mis võivad omavahel olla mitte sugugi üksöheses vastavuses. Arvestada tuleb ka eestlaste rahvuslikku omapära ning maakalikku mõtteviisi.

Jüri Ratas ja keskerakondlased! Teil ja teie erakonnal on kõige lihtsam näidata Tallinna linnas kuidas linna volikogu ja linnavalitsus, kuidas linlastele oleks teenused käesaadavamad, igal lapsel oleks koolis, lasteaias koht olemas ja kodule lähedal, lasteaiad ei oleks maha müüdud firmadele ja organisatsioonidele (nt. Lasnamäel on neid vähemalt 4), hoolite inimestes tõstmata ülejõu käivaid makse (müügimaks, ühistransport, maamaks jne.). Linna teed, tänavad ja haljastus oleks korralikult koristatud, hooldatud ja remonditud lubatud tähtajaks (neid viimaseid ei suudeta täita!).
Omavalitsused peaksid kasutama raha otstarbekamalt, läbimõeldumalt, mitte ajalehtede, meedia, pidevalt "turistide" lähetamiseks , millest ei tule mingit kasu omavalitsusele ja seal elavatele elanikele.
see mis maamaksu kompenseerimisse puutub, siis see summa on paljudele väga väike ja inimestele suurt abi ei ole, ja paljud omavalitsused on raskustes selle maksmisega.
Samuti peab vaatama haldusreformi igalpool eraldi, mõnes kohas see õigustab, paljudes kohtades ei õigusta.
Tuleb vaadata kindlasti seda kui palju on riigil raha, kui palju kuhugi seda anda, sest raha vajavad kõik valdkonnad ja kõigile ei jätku nii palju kui vaja.
Kahjuks Keskerakonna poolt välja öeldud põllumajandud suunad ja "programmid" põllumeestele üldjuhul ei meeldi. ( suur "põllumajanduse spetsalist" Sarapuu, oleks pidanud mine,a põllumajandust etendama, mitte Tallinna abilinnapeaks hakkama ja teoreetikud "põllumajanduse spetsalistid" Savisaar, Lenk, Kallo, Ratas, Simpson jt. ärgu tehku suuri sõnu, kui teadmised ja oskused ei luba!)

Vägikaikavedu, mis kulmineerus aastal 1934, vastab igati EW järjepidevusele!

Enn Oja, kas see on eesti keel mida sa viljeled 10 mõtetus kommentaaris :-}}

Kena võimalus vastata et see POLE eesti (ega miski muu) KEEL, see on KIRI millega (maa)keelt vahendatakse. Nii et KEEL ja KIRI on 2 ise asja ning neid segiajada küll keegi ei tohiks.

Aga ma saan aru ka sellisest eksimusest kui KLIKIvõimu nimetatakse RAHVAvõimuks sest ei teata võõrsõna TEMOKRAATIA tähändust.

Maal polegi inimesi kõik noored on läinud välismaale.
See on sama mis küüditamine veneajal. Maal elavad veel vanad inimesed ja virelevad poed on kaugel arstiabi kätte saamatu oota ainult surma varsti on Eestis huntide ja karude maa. Järjest tehakse kitsendusi ei tohi ei seda ega teist turul müüja. Eesti riik on mõeldud kadumisele.Õnne teile!

Miks hooliv kesksekt ei soovi kodanike maamaksust vabastamist?

MIks need karjujad ise midegi ei tee kui ainult kritiseerivad. Ara loe seda vaba lehte. Kirjuta ise avalik artikkel.

Tallinn peaks aru saama, et ei ole vürstiriik ja võrdne vastane riigile. Kommunaalpoliitikud peaksid maa peale tagasi tulema ja ei olekski mingit vägikaikavedu. Pigem võlgades keskerakonna agoonia.