Kes on Konstantin Konik? Sellest kirjutab 23.02.2007 Postimehes Küllo Arjakas järgmist: Eesti iseseisvuse välja kuulutanud kolmeliikmelisest Eestimaa Päästekomiteest on Konstantin Päts ja Jüri Vilms üldtuntud. komitee kolmas liige, Konstantin Konik, jääb alati nende varju. Konstantin Konik oli tartlane, sõndis 31. detsembril (vkj 19.12) 1873. Lõpetas 1898. a Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. See oli suur saavutus, arvestades Koniku sotsiaalset päritolu (eestlasest linnavoorimehe poeg). Arstipraksis viis ta algul Lõuna-Venemaale, oli Vene-Jaapani sõja ajal ordinaatorina poolteist aastat Kaug-Ida sõjaväljadel. Jõudis Tartusse tagasi 1905. a sügisel, sukeldus ühiskondlikku ellu, kuuludes poliitiliselt radikaalsemasse tiiba. Teiste seas astus temagi 1906. a välja karistussalklaste julma tegevuse vastu Liivi- ja Eestimaal, korraldades protestitelegrammi saatmist Peterburi suurtele lehtedele. Konik töötas Tartu Ülikooli haavakliinikus, hilisema Eesti sanitaarkindrali prof Werner Zoege von Manteuffeli assistendina. 1908. a pälvis ta arstiteaduste doktorikraadi. 1909. a siirdus Konik pealinna, töötas siin eraarstina, siis Eesti Arstide Haigla juhatajana, edasi Vene-Balti laevatehaste vanemarstina. I maailmasõja ajal sukeldub Konik poliitikasse, juhtides Tallinna linnavalitsuse tervishoiubürood. Pöördelisel 1917. aastal vastvalitud Ajutine Maanõukogu valis tuntud ja teeneka arsti Eestimaa Ajutise Maavalitsuse liikmeks ja tervishoiuosakonna juhatajaks. Omal ajal kuulus Konik tartlasena Jaan Tõnissoni loodud Eesti Demokraatlikku Erakonda. Hiljem meeste vaated lahknesid ja 1917. a sügisel näeme Konikut uue erakonna, poliitiliselt tsentrumisse kuuluva Eesti Tööerakonna asutajate seas. Selle liikmeks jäi Konik kuni partei tegevuse lõpuni. Koniku elutee kõrgpunktiks saab mõistagi Eestimaa Päästekomitee. Selle eelduseks oli kuulumine Maapäeva Vanematekogusse ning poolpõrandaalune tegevus enamlaste lühikesel valitsusajal. Kolmeliikmelises päästekomitees olid esindatud maaliitlane Päts, tööerakondlane Vilms ja tartlane Konik, kes küll tööerakondlane, võis veel kanda Tõnissoni Eduerakonna märki. Maaliit, Tööerakond ja Eduerakond olid kolm suuremat erakonda, kes võtsid suuna Eesti iseseisvumisele. Igal juhul valiti Konik 19. veebruaril 1918. a Päästekomitee liikmeks. Ta osales nurjunud katsetel minna Eesti Vabariiki välja kuulutama Haapsalus ja Tartus ning Päästekomitee seesmise tööjaotuse kohaselt tegeles tema 24. veebruaril 1918. a Tallinnas Eestimaa iseseisvusmanifesti trükkimise korraldamisega. Samal päeval valiti Konik kolmeliikmelisse komiteesse, et luua kontakt pealetungiva Saksa keiserliku armee väejuhatuse esindajatega - et Keila poolt tulevad sakslased ei tungiks Vene-Saksa sõjas erapooletu riigi pealinna. Delegatsiooni missioon oli määratud nurjumisele, sest Saksa poliitilisel ja militaarsel juhtkonnal olid Eestiga oma plaanid. Koniku juhitud delegatsioon saavutas lubaduse, et Tallinna ei hõivata enne 25. veebruari keskpäeva, ja seda sakslased pidasid. Saavutas Eesti delegatsioon edu või olid sakslaste peajõud pealinnast poole päevateekonna kaugusel? Igal juhul sai Eesti ajutine valitsus oma eksisteerimiseks juurde mõne lisatunni ja vast mõni tuhat inimest võisid tänavaplankudelt või laternapostidelt lugeda iseseisvusmanifesti. 25. veebruari keskpäeval toimus Päästekomitee käsul pealinna kaitsemaleva ja tuletõrje paraad Raekoja platsil. Paraadi lüpuks jõudsid kohale sakslastest jalgratturid. Rahvas läks vaikselt laiali - iseseisvus oli seks puhuks otsas. 1918. a augustis Konik arreteeriti Tartumaal, kus ta suvitas. Algul hoiti teda Tartus, siis Tallinna vanglas. Kui Eesti ajutine valitsus 1918. a novembris tööd jätkas, täitis Konik erivoliniku ülesandeid, pidades nüüd kõnelusi Saksa soldatite nõukoguga. 1918. a lõpul määrati Konik töö- ja hoolekandeministeeriumi koosseisu kuuluva tervishoiu peavalitsuse ülemaks. Pärast Tartu rahu sõlmimist Konik pöördus tagasi Tartusse, arstitöö ja õppetöö juurde. Pidas 8. märtsil 1920 Tartu Ülikooli aulas loengu, mis on sündmuseks noore Eesti ülikooli akadeemilises elus, sest esimest korda kõlas kõrgelt doktorikateedrilt teaduslikul esiloengul «Praeguse aja hirurgia ülesandeid» eesti keel. 1920. a septembris valiti dr Konik arstiteaduskonna dekaaniks. Algas aastaid kestev õppetöö ülikoolis, eestikeelse ja eestimeelse arstide põlvkonna kasvatamisel ja arstiteaduse edendamisel. Konik töötas 1920–1931 dekaanina, sel ajal rajati ülikooli närvikliinik ja lastekliinik. Samal ajal oli ta praktiseeriv arst ja tegi Maarjamõisa kliinikus kuni 300 operatsiooni aastas. Paralleelselt jätkus muu töö: artiklid tsiviil- ja sõjaväetervishoiu korraldamisest, tervishoiuasutuste töö koordineerimisel, tuberkuloosi vastu võitlevate seltside asutamine, Koniku initsiatiivil korraldati 1920. aastate keskel riiklikke valgelille-päevi, et koguda raha tuberkuloosihaigete raviks. Süvenevas parteipoliitilises polarisatsioonis toetas Konik keskerakondade ühinemist Rahvuslikuks Keskerakonnaks ja selles nimekirjas valiti Konik 1932. a ainsana Rahvusliku Keskerakonna kandidaatidest Järvamaalt V riigikogu liikmeks. 1932. a sügisel, pika ja tüütu valitsuskriisi järel, tõuseb Konik üheks võimalikuks uue valitsuse moodustajaks ja riigivanema kandidaadiks, ent see jääb telgitaguse arutluse tasemele. Mais 1933, pöörasel ja heitlikul, majanduskriisi ja poliitilise kriisi kulminatsiooniaastal, moodustab Jaan Tõnisson oma neljanda valitsuse ning selle haridus- ja sotsiaalministriks saab Konstantin Konik. Ta oli kahekümnes Eesti haridusminister. Tasakaaluka poliitikuna Konik ei kiirustanud keskkoolireformiga ja pidurdas õpetajaid riigiteenijatega võrdsustava seaduseelnõu vastuvõtmist, mille tagajärjel oleks õpetajate töötasu vähenenud, samuti oli ta vastu ettepanekule maksta maa-algkoolide õpetajatele väiksemat töötasu kui linnaõpetajatele. Sel koalitsioonivalitsusel oli suur roll järgnevates sündmustes. Vananev ja 1920. aastate poliitikast karastumata Konik elas kõigele kaasa, nii muredele kui ebaõnnele: valitsuse liikmena osales ta poliitilises kihutustöös, rahvahääletuse tulemused kujunesid aga vastupidiseks Koniku taotlustele, sest riigikogu väljapakutud põhiseaduse muutmise eelnõu kukkus mürinal läbi ja vapside põhiseaduse projekt pälvis ootamatult suure edu. Need tulemused avaldasid Konikule rusuvat mõju ja depressioon soodustas tervise nõrgenemist. Pärast viiekuulist ministriaega ei pidanud Koniku tervis pingele vastu. 1933. a sügisel sai ta parema külje osalise halvatuse. Paranemine nõudis suurt tahtejõudu ja visa ravivõimlemist, tervis ja töövõime taastusid aeglaselt. 1934. a märtsipöörde järel, olles peatatud erakonna ja kojusaadetud riigikogu liige, jätkas ta oma kirjutistega võitlust demokraatia ja parlamentarismi eest, kirjutades edumeelsele ajakirjale Tänapäev. Kui ei suutnud kirjutada, siis dikteeris omi mõtteid. 1936. a suvel võttis Konik ette 100-kilomeetrise ringsõidu Lõuna-Eestis, jättes ehk sel moel hüvasti ilusa ja areneva, rahuliku ja tööka riigi ja rahvaga. Naasnud koju, jätkas artiklite dikteerimist ning ühe kirjatöö ajal, oma kodus ja oma kirjutuslaua juures, tabas teda 3. augustil 1936. a surm. Surma põhjus: verevalum peaajju. Koniku surmateate järel kutsus riigivanem Konstantin Päts kokku valitsuse koosoleku.Konikule kui Päästekomitee liikmele ja valitsustegelasele korraldati riiklikud matused. Tõrvikute valgel viidi lahkunu põrm Tartu raudteejaama ja sõjaväeliste auavaldustega toodi see Balti jaamast Estonia kontserdisaali. Sealt saadeti Konik 6. augusti õhtupoolel pidulikult Tallinna Metsakalmistule. Prof Koniku põrm sängitati Metsakalmistul mulda Eduard Vilde ja Mihkel Martna kalmude lähedusse. Konstantin Konik oli kaks korda abielus – 1909. aastast alates Matilde Pistrikuga, kes suri 1929. a. Konik abiellus 1930. a teist korda Mihkel Martna tütre Viktoria Triikiga, kes töötas Tallinnas hambaarstina. Viktoria suri 1935. a juunis. Lapsi Konikul polnud. Nii pole imestada, et teeneka ühiskonnategelase haud metsakalmistul täiesti unustusse vajus. Siia juurde arvata veel Nõukogude aeg. Alles 1990. aastate algul leiti kalm üles ja vääristati soliidsema mälestustahvliga. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna muutmisel eestikeelseks on dr Konikul suur osa. Ajaproovile vastu pidanud publitsistlikud artiklid avaldas kirjastus Ilmamaa kogumikus «Konstantin Konik Vaba Maa» (Trt 2004). Ja kuidas on Eesti riik jäädvustanud Konstantin Konikut? 1938. a suvel plaaniti Tapa uue gümnaasiumi fuajee kaunistuseks tellida kunstnikelt Pätsi, Vilmsi ja Koniku pronksreljeefid, ent see jäi kavaks. 1989. a septembris, kaks aastat enne Eesti iseseisvuse taastamist, avati ülemaailmse eesti arstide kokkutuleku raames Maarjamõisa ühel haiglahoonel prof Konstantin Koniku bareljeef. Selle tellis Tartu Arstide Liit ja mälestusplaadil on tekst: «Selles hoones töötas Konstantin Konik, Tartu Ülikooli professor, Eestimaa Päästekomitee liige, Eesti Vabariigi rajajaid.» Ehk siis pisut norides: jäädvustatud on hoone, kus prof Konik töötas. Mitte aga tema ise, tema saavutused ja tema roll Eesti riigis. Aeg-ajalt haarab küll avalikkust uute mälestusmärkide rajamise tuhin. Mõelgem siis ka dr Konstantin Konikule ja tema teenetele. Teise Eestlase arvates Konikust ei kujunenud Pätsile rivaali, sest ta tõmbus tagasi meditsiini, ning see tagas talle rahuliku elulõpu, kuid Vilms oli Pätsi jaoks arvestatav ja lausa kardetav võistleja. Igatahes tuleb lahti saada pähetaotud mõttest, et Päts oli Eesti riigi sünnis A ja O.