Kummaline seisukoht nimetul autoril, võtab ikka sõnatuks küll, kas jutt käib ikka oma maa ja rahva huvides? Saksamaale tõmmaku juhe läbi Köningsbergi, las ise söövad oma suppi. Balti merest hoidku küll oma õudustega eemale, mida siin veel arutada? Huvitav, millal sunnitakse Venemaad oma mürgitündreid Balti merest ära koristama?

(11.11.2005) AHTO LOBJAKAS: Omad vitsad peksavad (8) EESTI peab taasavastama EL-i ühise välispoliitika eelised Aprillis ärilises plaanis paika pandud ja septembris Putini ja Schröderi käega poliitiliselt pitseeritud gaasijuhtme vastastel Ida-Euroopas on probleem: neil puuduvad veenvad ja ratsionaalsed argumendid. Pole kahtlust, et Poolale ja Balti riikidele ei tule gaasijuhe Läänemere põhjas kasuks. Venemaa sellega arvestabki, Saksamaa ei näe asjas tragöödiat. Gaasijuhtme kriitikud aga magasid sündmuse maha ja nüüd pole neil millelegi apelleerida. EL-i solidaarsust on nad ise aastaid murendanud ja nüüd saab toetuda vaid alasti oportunismile. Hoiatused, et EL satub Venemaast sõltuvusse ega mõista Venemaa ohtlikkust, võivad pidada paika. Aga Poola ja Balti riigid pole kompetentsed hoiatajad. EL-i energiajulgeoleku küsimustes ületab Saksamaa analüüsipädevus kindlasti Poola ja Balti riikide oma. Sama kehtib Venemaa tuleviku kohta. Poolal ja Balti riikidel puudub ajaloolistel põhjustel selge pilk – oma nime vääriv analüüs peab aga olema kaine. Pole juhus, et Poola ja Balti riigid on EL-is ainsad, kelle läbisaamine Moskvaga on väga halb. Saksamaa, Soome ja Skandinaavia on skeptilised, kuid neil on Venemaaga toimivaid suhteid. Jutt transiidiraha kaotamisest on õige, eriti Poola puhul. See raha ei ole aga jumalast antud õigus, vaid tuleb välja teenida. Ohtu, et Venemaa võib energiakraanid kinni keerata, ei kõrvaldaks ka gaasijuhtme suunamine Poola või Läti kaudu. Transiitriigi majandus sõltuks Venemaast enamgi. Tõsi, Venemaa väldib meelega naabreid. Aga Poola või mõne Balti riigi soov saada kontrolli Vene gaasijuhtme üle on veel vähem legitiimne kui Vene soov mitte sõltuda transiidimaadest, kes pealegi on Moskvaga tülis. Saksamaale tähendavad gaasitarned rahvusliku huvi küsimust. Poola ja Balti riigid oleksid Berliini jaoks transiiditee riskifaktorid – Berliinil pole garantiid, et nad ei hakka ise gaasijuhtmega poliitikat tegema. Jutt sellest, et Saksamaa eelistab erahuve EL-i ühishuvidele, on lihtsalt alp amneesia. Eesti, Poola jt on aastaid raiunud, et EL-i keskset pädevust ühises välis- ja julgeolekupoliitikas (CFSP) tuleb piirata. Omad vitsad peksavad. Vetoõigus ja föderalism Väga kibe iroonia vürtsitab etteheidet, et Saksamaa ei arutanud otsust Poola ega Baltimaadega. Viimased neli allkirjastasid ise hiljuti USA Iraagi-deklaratsioone, mis tõukasid CFSP sügavasse kriisi. “Miks te enne meiega ei rääkinud?” olevat Schröder pärinud Poola peaministrilt Millerilt. Eesti välispoliitikas pole sündinud suurt kummalisemaid mõtteid kui plaan “demokratiseerida” EL-i energiapoliitika; teiste sõnadega – EL peab andma Eestile, Poolale jt-le suhetes Venemaaga vetoõiguse. Grandioosne idee, kuid poliitilise programmina Euroopas pehmelt öeldes eluvõõras. Mingid ratsionaalsuse standardid kehtivad ka EL-i välispoliitikas ja nendega tuleb tõsiseltvõetavuse nimel arvestada. Hiljuti kilbile tõstetud Läänemere keskkonnamured pole halb argument – aga nüüd on hilja. Oportunismi traagelniidid on kõigile näha. Lahing on kaotatud ja käes aeg toimunust õppida. Järeldus saab olla vaid üks. Vaja on aidata ehitada ühtset EL-i välispoliitikat, milleta, tuleb välja, me jääme jänni. Halb koht alustamiseks pole Soome välisministri Erkki Tuomioja selle nädala kolumn (Hufvudstadsbladet 8.11), milles minister refereerib poolehoiuga Belgia kolleegi Karel De Guchti loengut Helsingis. Mõlemad riigid toetavad nn ühendusemeetodit, ütleb Tuomioja, ja jätkab: “Me ei taha, et nõrgeneks [Euroopa] Komisjoni või ühenduse pädevus välissuhetes... Ühendusena tegutsemine tagab selle, et kuulda võetakse iga liikmesriigi arvamust.” Selle tee valimine tähendaks töötamist riiklikust vetoõigusest loobumise suunas. Pikas perspektiivis saab see Eestile vaid kasuks tulla. Energiapoliitika megalomaanse “demokratiseerimise” asemel peab Eesti julgema nõuda EL-i välispoliitika föderaliseerimist. Eesti Päevaleht

gaasitassi harud hakkavad minema veel Soome, Rootsi ja Kaliningradi, hiljem kui paigaldatakse veel teine toru, siis ka Inglismaale jne.

Haukuge aga edasi. Venemaa ja Saksamaa ajavad oma asja ja rahvusvaheliste mereõiguse normide kohaselt ei ole balti riikidel ja poolal siin midagi rääkida. Transiit kuivab kokku, Piiteri lähedal juba uued sadamad töötavad. Nii palju veel et Meri ja Laari valitsus olid need, kes loobusid Balti meres oma territoriaalvetest nii et Soome ja Eesti vahele jäid neutraalveed.