Pealkiri on suurepärane - üks Ernesaks, kaks hümni. Tõlkes inimkeelde siis vormilt rahvuslik sisult sotsialistlik. Nende nomenklatuursete kultuuritegelaste mütologiseerimisega võiks väheke ettevaatlikum olla. Enamus neist olid parajad oportunistid, st ei liha ega kala. Kindlasti polnud Ernesaks kõige andekam, kuid seevastu võimudele oli ta kõige sobivam, sest ei kögisenud liiga palju. Sellest siis ka suhteline loominguvabadus, kuid eeskätt avaldamisvabadus. Ei ole halba ilma heata. Päris nii see ikka ka ei ole, et ütleme Ernesaks, mõtleme laulupidu. Kui poleks teda, oleks sellel kohal olnud keegi teine. Ega Nõukogude võim päris lollakas ka polnud. Ernesaks oli võimude kompromiss. Sellisele kohale poleks sobinud mingi Leberechti või Laossoni masti lojus, keda riik võis ju kiita, kuid mingit rahva poolehoidu nad ei omanud. Sealt siis ka tulevad sellised rahvamehed nagu Kaarel Ird, Gustav Ernesaks ... jpt nomenklaturtšikud keda võimul oli lihtsalt vaja ja silm pigistati "Mu isamaa on minu arm" (muide suurepärane koorilaul) tüüpi ideoloogiliste apsakate puhul kinni.

Õige!just nimelt-S U H T E L I S U S!KEHTIB,muuseas, TÄNASENI!Kõrvalepõige Kesknädala veergudele:keegi,kes VALETAB,et on erapooletu-vehib eetris lipuga ning hüüab-laimab Keskerakonda!See on selge laimukampaania!

to saagija: sina küll inimene ei ole,oled väärakas!!!

teist väärakaks nimetada, võiks tundmatuks jääda sooviv huligaanitseja esitada asjalikke vastuargumente - oleks kirjutajal endal arendav ja ehk pakuks ka teistele huvi, oleks arendavgi.
Age Raa kirjutis igatahes on priima! Siin on hea võimalus vahetada mõtteid nõukogudeaegse kultuurielu heade ja halbade külgede üle, kuid selle asemel hakkavad eestlased omavahel sõnasõda pidama või lausa sõimama. Häbi peaks olema!

et eelmine kommentaar 78-aastaselt avarustesse lendas! Oleks tahtnud lugeda! Age Raa suurepärane essee Ernesaksast - inimesest, kes polnud kommunist, kui enamik tegijaid olid kommunistid; ja inimesest, kes kõigile takistustele vaatamata hoidis eestlust pühana ka siis, kui selleks peaaegu kõik võimalused puudusid. Me ju nägime konjunkturiste, kes komparteiga kaasa läksid ainult isiklike hüvede saamiseks ja argusest ja kintsukaapimisest; ja me nägime neid komparteilasi, kes kasutasid oma positsioone ja nõukogude võimu selleks et Eesti ära ei sureks ja edasi hingitseks. Täna on inimesi, kes oskavad neil asjadel vahet teha ja Age Raa on üks neist - Ernesaks oli eestluse sümbol ja on vaid kahju, et praegune 20aastaste põlvkond on nii harimatu, et on kaotanud pea "kapitaismi dzunglites" ega leia enam, kes õiged ja kes valed prohvetid. Selle orientiiri kaotamise eest võib Eesti veel kord väga valusalt maksta, ja siis me ei pruugi enam tõusta, sest potentsiaalsed eesminejad - nagu Ernesaks - on mutta tambitud, nagu siin mõni kommentaar juba teeb. Aga eks iga põlvkond peab oma vitsad saama.
Kõige rohkem on kahju, et vaikib ka eesti kultuuriavalikkus - selliseid lugusid nagu see Age Raa oma siin- ei leia meediast väga palju.

Ei lennanud mu eilne kommentaar kosmosesse midagi, jäi pooleli. Kas vähese arvutioskuse või sellest, et mu silmad olid veekalkvel, vajutasin vale nuppu. Täna ehk suudan end kokku võtta.
Lugenud saagija kommentaari hakkan mõistma miks Eesti riigi toetusel ilmuv ajaleht Sirp (ja vist ka valitsuse kultuuripoliitikat väljendav) ei pidanud võimalikuks avaldada Gustav Ernesaksa elutöö kohta ühtki artiklit.
Meenub 1950. aasta EK(b)P KK VIII pleenum ning selle eel- ja järellugu, mil alustati võitlust "kodanlike natsionalistide" vastu ja selle tagajärjed. Tänapäeval saab Sirp vaikida Ernesaksast ja saagija koos oma mõttekaaslastega süüdistada teda ning võiolla veel teisigi rahvuslikult meelestatid lugupeetavaid kunstiinimesi oportonismis (sõnastikust: hetkekasu taotlev põhimõttelagedus). Õnneks ei saa tänapäeval kasutada neid "abinõusid" mis järgnesid pärast pleenumit.
Arvestades eeltoodut võib kerkida ka küsimus: miks Veljo Tormis ja Hando Runnel ei kasutanud siis õigust vaikida vaid kirjutasid juubelilaulupeoks kantaadi "Laulu algus". Kas oportonist oli ka Jüri Variste kes ühendkooride ettekannet juhatas?
Olen vahetevahel mõelnud, kas Laulva revolutsiooni algus ei olnud mitte siis kui laulupeo lõpul jätkus kavaväline laulupidu ja ühendkoor hakkas veel kord laulma "Mu Isamaa on minu arm". Lavalt lahkuti õńnelikuna alles siis kui Ernesaks oli selle lõpetanud. Kõik said aru, et rohkem ei olnud siis veel võimalik.
Saagija kirjutab: "Kui poleks teda, oleks selle asemel olnud keegi teine".
See teine oleks kindlasti leitud. Vat, seda "teist" me tol ajal, kes me lauluväljakul ja laulukaare all olime, kartsimegi.
Aga võibolla tulevikus hakatakse uskuma tänaseid kultuuriopliitikuid.

To 78-aastane;
Väga õigesti valgustasite toonast olukorda. Olin ka ise kohal ja ausalt,väike hirm oli Laulutaadi pärast. Aga see oli nii ülev,rahval olid pisarad silmas. Teile aga soovin tugevat tervist.

to saagija;
Sina, saagija, oled eesti kultuurist nii kaugel, et nii kaugel saab olla vaid muulane.

to kahju;
//me nägime neid komparteilasi, kes kasutasid oma positsioone ja nõukogude võimu selleks et Eesti ära ei sureks ja edasi hingitseks//
Mis komparteisse puutub, siis Ernesaksa koori mehed on mälestustes rääkinud (raadios), et Ernesaks kutsus usaldusväärsed mehed kokku ja teatas, et temalt nõutakse, et kooris oleks komparteilasi. Mehed siis otsustasid, kes koori huvides - et koori ära ei suretataks - ohvri toob ja komparteisse astub.

//Täna on inimesi, kes oskavad neil asjadel vahet teha//
Täna on neid, kes oskavad vahet teha, vähe järele jäänud ! Nõuka ajal tajus enamik rahvast täpselt, kes on kes.
Tüüpiline tänapäeva turakas (või muulane), kes ei oska vahet teha, on siinne kommenteerija ’saagija’.

To osutaja: Kummaline, et sa mind turakaks nimetad kogu oma sini-must-valges soustis. Eesti keeles on on turaka asemel tore sõna "lollakas" vms. Miks sa risustad oma kaunist emakeelt russitsismidega. Eriti seal, kus üritad tõestada oma "rahvusliku meelestatust"?
Minu teemapüstitus oligi provokatiivne, et ei ehitataks endale ilma asjata puuslike. Ernesaks võis olla sinu silmis jumal, mul ükskõik, kuid ei saa eitada, et võimudega oli tal eriliselt soe side. Mina suudan vaadata ilma silmaklappideta Ernesaksa ka ajastu kontekstis, st oli vaja teha kompromisse iseenda südametunnistusega. Kui viimane muidugi olemas oli.
Ernesaksast kuluks ära üks monograafia, mis ei oleks panegüürika ega käsitleks ainult koorilaulu, vaid vaadelda Ernesaksa, kui oma ajastu produkti. Mõnes mõttes mul jääbki arusaamatuks, miks Ernesaks pääses kondanliku-natsionalisti austavast tiitlist. Ta oli sellesk ideaalne kuju, kuhu tohlakas suunata. Kuid seda ei juhtunud. Mul polnudki plaanis Ernesaksa süüdistada, mind huvitab pigem tolleaegne Nõukogude kultuuripoliitika ja Ernesaksa suhe sellega. Tema koorilaulud on mulle ikka meeldinud, vaatamata sellele, kas ta oli punane, roosa või sini-must-valge.
Ernesaks on selles mõttes hea näide, et ta jättis endas maha ka mitmed tema elu ajal trükis ilmunud üllitised. Lugege neid vahelduseks. Seal on küll palju sellist, mille üle uhkust tundma ei peaks. Siin pole vabandus see, et "ajad olid sellised", tema oli muusikamees ja neid kirjatükke ei saanud keegi teda väevõimuga kirjutama panna.
Lõpetuseks oskan sulle osutaja öelda vaid niipalju, et pole ilus teisi turakateks sõimata, kuid sinu poolt võtan selle meeleldi vastu komplimendina. Kui juba sinusugune "kultuuriheeros" on seda öelnud, siis ju mul ikka õigus oli.

to saagija;
//sa mind turakaks nimetad//
Vastavalt sinu olemusele.

//Mina suudan vaadata ilma silmaklappideta//
Imelik,et see ei kehti sinu jumaldatud Ansipi valitsuse kohta!

//vaadelda Ernesaksa, kui oma ajastu produkti//
Sinusugused hoidku Ernesaksast käpad eemale. Üks juba tegi Georg Otsast omaenese produkti (muusikali stsenaariumi).

//tema oli muusikamees ja neid kirjatükke ei saanud keegi teda väevõimuga kirjutama panna//
???
Ma pean kordama, et sa oled tüüpiline tänapäeva turakas!

Lugupeetud 78-aastane - mina 75-ne - //Olen vahetevahel mõelnud, kas Laulva revolutsiooni algus ei olnud mitte siis kui laulupeo lõpul jätkus kavaväline laulupidu ja ühendkoor hakkas veel kord laulma "Mu Isamaa on minu arm". Lavalt lahkuti õńnelikuna alles siis kui Ernesaks oli selle lõpetanud. Kõik said aru, et rohkem ei olnud siis veel võimalik// - see ei olnud Laulva Revolutsiooni algus, vaid sügaval stagnaajal 1969.aasta juubelilaulupeol, kui lauljad kuidagi ei tahtnud lavalt lahkuda - ka keelitamine ja meelitamine ei aidanud - kogu ühendkoorid skandeerisid pidevalt: "Mu isamaa on minu arm, mu isamaa on minu arm ...", kuni keegi lauljate seast julgem alustas viisiga ja kogu koor tuli järgi ... see oli tohutult meeliliigutav... Ja siis, vist teise salmi alguseks jooksis Ernesaks pulti ja laulsime võimsalt lõpuni - siis ta vist luges meile sõnad veel peale, et nüüd läheme kõik kenasti koju ja lauljad kuuletusid publiku lõputu aplausi saatel. Alles nüüd, ligi 40 aastat hiljem, kusagil siit lugesin, et minister Furtseva olevat olnud see, kes nimetanud Gustavi laulu natsionalistlikuks ja keelanud selle esitamise ära - vaatamata sellele oli Arnold Green istunud Gustavi kõrval ja pärast esimest salmi müksanud talle külge, et mine juhata lõpuni - vanakurat ei ole ka nii hirmus, kui teda joonistatakse - kõik jäid ellu ja kedagi KGB ei arreteerinud.
Lp 78-aastane - kas olid ka laval või publiku seas?

Aga saagijale ütlen turakas - oled selle auga ära teeninud !

To osutaja, vaagija: Ma siiralt vabandan, et olen teid ülehinnanud. Lootsin pigem vestlust nõuka kultuuripoliitika teemal, selle asemel sõimatakse mind klassikalises russofiilses võtmes. Aga eks midagi muud oli ka palju loota. See on juba tagantjärgitarkus.
Teie lähenemine asjadele on nagu pesuehtsatel holokaustijüngritel. On teatud asjad, mis enam edasikaebamisele ei kuulu ja see kes sellele vastu vaidleb on kurjategija.
Piinlik on see, kui endale maalitakse seinale mingeid iidoleid ja kriitika nende suhtes on keelatud. St Ernesaks lihtsalt on hea ja mingid muud arvamused sinna ei mahu - asi iseeneses.
Ma tuletan teile siiski meelde esimest lauluisa nn Postipapat. Aeg on õnneks mööda läinud ja on suudetud väljamurda rahvusromantilisest silmaklapindusest. Tema teened eesti rahvuskultuuri ees on hindamatud, täpselt nagu Ernesaksal, kuid maha pole vaikitud ka seda, et eriti vanemas eas muutus ta tõeliseks baltisakslaste hääletoruks.
Pool elu möödus mul tõestamise tähe all, et Lenin oli hea, lastesõber... Milline oli hämmeldus, kui selgus, et lapsi ta lausa vihkas ja tegelikult oli täieli maniakk. Ma ei ütle seda Ernesaksa kohta, kuid tema mõõdutundetu jumalikustamine võib hiljem tekitada raskusi hinnata tema tegeliku palet. Minu poolt on see teema lõpetatud, kuid teie sõimake edasi. Eks iga inimene peab ikka sellega tegelema, mis tal hästi välja tuleb.

to Saagija;
//Lootsin pigem vestlust nõuka kultuuripoliitika teemal//
Sina ju ei vestle, sina „sõimad klassikalises russofiilses võtmes“.!

//Pool elu möödus mul tõestamise tähe all, et Lenin oli hea, lastesõber... Milline oli hämmeldus, kui selgus, et lapsi ta lausa vihkas ja tegelikult oli täieli maniakk//
Kui sa oleksid eesti peres/ühiskonnas kasvanud, siis oleks sulle juba emapiimaga selgeks tehtud, kes oli Lenin tegelikult !

sa oled ikka tõeliselt hale. saan aru, et sul on ülesanne kõigile, kes vähegi kesknädala artiklites kirjutatule vastu julgevad vaielda, tuld anda. saad tublisti hakkama nende lammastega, kes siin copy-paste stiilis lollusi kirjutavad, kuid näiteks saagijaga väitlemiseks on mõistust vaja, seda näikse sul aga nappivat. oleks teist siis nönnapaljugi, et kui midagi asjalikku vastu väita ei oska, taipaks vähemalt vait olla! aga ei - tuleb ju "vaenulikele jõududele" vastulöök anda ning siis ei oska sa muud teha, kui sõimelda. oled tõesti ainult üks palgaline tatipritsija, kahjuks.

to arbo;
//kuid näiteks saagijaga väitlemiseks on mõistust vaja//
Väljavõtteid saagija tekstist:
¤ Tõlkes inimkeelde siis vormilt rahvuslik sisult sotsialistlik
¤ Nende nomenklatuursete kultuuritegelaste
¤ Enamus neist olid parajad oportunistid
¤ silm pigistati "Mu isamaa on minu arm" tüüpi ideoloogiliste apsakate puhul kinni
¤ tema oli muusikamees ja neid kirjatükke ei saanud keegi teda väevõimuga kirjutama panna,
¤ Pool elu möödus mul tõestamise tähe all, et Lenin oli hea, lastesõber... Milline oli hämmeldus, kui selgus, et lapsi ta lausa vihkas ja tegelikult oli täieli maniakk

Mis asjus siin väitlema peaks: sildistamise või võhikluse („silm pigistati kinni; ei saanud keegi teda väevõimuga kirjutama panna“) üle?!

Olen saanud aru, et sul on ülesanne siin patrullida. Kas said ülesande ka Ernesaksale ära panna?

to Saagija - //Pool elu möödus mul tõestamise tähe all, et Lenin oli hea, lastesõber...// - minul möödus kolmveerand elu selle tõestamise tähe all, tõsi küll, rohkem kui Lenini, olin poisina rohkem nende poolel, kes Stalini vuntse pikemaks maalisid - õnneks ise vahele ei jäänud, kahjuks mõnel poisil nii hästi ei läinud... illustreerimaks oma abstraktset juttu, jutustan, kuidas meie koolis pioneeriks värvati: kõik selleealised kutsuti kooli saali koosolekule ja direktor pidas meile loengu nõukogude patriotismist ja vajadusest sellega kaasa minna ning kõne lõpuks palus pioneeriks astuda soovijatel käsi tõsta. Vaikus. Direktor alustas uuesti ja juba resoluutsema tooniga ja nõudele käsi tõsta - vaikus. Nüüd pidas direktor maha paraja epistli ja laskis saalis ringi käia paberilehe pliiatsiga, millele iga õpilane võis tagasihoidlikult tähelepanu äratamata oma nime kirjutada sooviga pioneeriks hakata. Paber tegi saalis täisringi ja saabus direktori kätte - PUHTANA. Hiljem kuulsin, et direktor olevat nii madala patriootilise kasvatuse eest rajoonikomiteese vaibale kutsutud. Nagu mäletan, hiljem muudeti taktikat ja värvatavad kutsuti juba individuaalselt direktori juurde "vestlusele". Mind, juba siis, kui rahvavaenlase kandidaati, enam ei kõnetatud sel teemal.

Aga Saagijale ja arbole soovin head teadmiste arendamist, sest olete veel liiga noored ja rohelised.

Nii mõndagi meenub veel laulupidudest: 1960. aasta üldlaulupidu läks ajalukku vist kõige vesisemana - paduvihmaga rongkäigus said vaatamata loosungite vihmavarjuna kasutamisele kostüümid läbimärjals ja valged särgid värvusid sinipunasteks. Jõudnud justvalminud uue laulukaare alla, avastasime, et laululava katus jookseb läbi. Üldises melus ei lastud tujul langeda ja laval skandeerisime pidevalt: "Katus tilgub läbi, katus tilgub läbi ...", ja seda vaheldumisi võimsal häälel: "Sest ma nagu linnukene igatsen su järele ...". Kord jälle, kui hommikul unistena ja vist eelmisel õhtul liigsest pidutsemisest laululavale proovile jõudsime ja maestro Ernesaks meile juba mitmendat hääleproovi tehes ei kannatanud välja, käratas läbi mikrofoni üle Lasnamäe nõlva: "Ärge irisege, virisege, pirisege, vaid LAULGE !" Edasi läks juba lõbusamalt.

To vaagija Sa teed klassikalise vea, nimetades saagijat ja arbot "noorteks ja rohelisteks". See on täpselt see koht kus tekkib "vana peeru" kuvand. Põlvkondade konflikt on igipõline, soovitan seda kodurahu ja su enda huvides pehmendada, mitte loopida ilmaasjata sõnu. Kui sul on maailmavaatelisi vastuväiteid, lase käia, kuid jäta ealised ja soolised iseärasused siinkohal välja. Kasu ei tule sellest kellegile.