VähemaLT SELLEKS AJAKS SAI tALINN PUHTAKS. Ja kaubanduses oli ka huvitavat toitu saada

Jep. See on Eesti skisofreenilist maailmapilti hästi iseloomustav asi. Ühelt poolt on Eestlastel selle , väga hästi ja emotsionaalselt lavastaud Moskva Olümpiamängude kulturiprogrammi ja vähemalt Tallinna elukvaliteeti selleks ajaks oluliselt tõstnud Tallinna purjeregati suhtes head mälestused, aga "õigete eestlaste" kehtestatud omapäraselt skisofreeniliste reeglite järgi - ei tohi nagu keegi seda positiivselt mäletada ega selle kohta ühtegi head sõna öelda. Ja sellises moonutatud tegelikkuses me siin muudkui elamegi koos kõige sellest tuleneva vaesuse ja meeleoluhäirete rägastikuga.

Purjetamine toob tõesti häid mälestusi meelde,veneajal olid ikka nagu "valgeinimene"teiste seas.NA keeras selle spordi kihva 21a.,läksin vask-halsile.

Täpselt minu mõtted! Ja veel paljudegi omad. Huvitav, kas viime need mälestused hauda kaasa ja kõik, olümpiaajaloost maas?

poleks venelasi- elanuks me kogu aeg nagu soomes ja rootsis. Nüüd mõni tiblake üritab veel peale suruda, et peaks 1 purjeregati korraldamise eest neile veel TÄNULIKUD olema.

tuleks nentida, et ettevalmistused Moskva olümpiamängude purjeregatiks Tallinnas algasid juba 1945. aastal, kui asutati Eesti esimene sõjajärgne jahtklubi - Vabariiklik Jahtklubi, millel osakonnad Pärnus, Kuressaares ja Haapsalus. (Spordiühingu Kalev Tallinna jahtklubi asutati alles 1948. a veebruaris, kuigi mõningad tolle tegelased on visalt püüdnud luua muljet, nagu oleks nende klubi olnud kõige aluseks.)
Nii et - 1980. aasta olümpiaregati Tallinnas toimumise võimalused ei sündinud tühjalt kohalt. 1944. a lõpul asuti Tallinnas ENSV Ministrite Nõukogu otsesel toel taastama purjespordi harrastamise võimalusi. Algul polnud klubil muud, kui üks kirjutuslaud Kadriorus Rohelisel aasal selles majas, kus nüüd on Kadrioru seltsimaja, ning loodava jahtklubi ülem Ilmar Maksim. Siis aga saadi juba ruumid Koidula tänavasse, kus hoovil oli nii suur kuur, milles sai hakata sõja üle elanud väheseid purjekaid taastama ja peagi ka uusi ehitama – see oligi tulevase Spordilaevade Eksperimentaaltehase hakatus. Seejärel saadi jahtklubi käsutusse Pirita jõe suudmes suvilahoone praeguse TOP-i kohal. Selle juurde, tollal kitsukesse ja süvendamist nõudvasse jõesuudmesse hakatigi rajama Vabariikliku Jahtklubi sadamat. Hilisemat "Kalevi" jahtklubi, mida praegu püütakse kujutada mingi erilise purjespordihällina, polnud veel paistmaski.

Vabariiklik Jahtklubi taastas purjespordiga tegelemise võimalusi ka mujal, näiteks Kuressaares. Kuna kaader otsustab kõik, oligi esmase tähtsusega kunagiste purjespordiharrastajate ja paadiehitajate ülesotsimine ja tegevusse rakendamine.

Ehkki tollase ülikeeruka piirivalverežiimi oludes alles terendas ülima õnnena võimalus pidada kunagi Tallinna lahel üleliidulisi purjetamisvõistlusi, oli Vabariikliku Jahtklubi ülem (kommodoor) Ilmar Maksim ühel järjekordsel suurvõistluste eelsel hoogtööpäevakul (1947 või 1948?) noortele purjesportlastele väga meeldejäänult välja öelnud tollal enam kui superlennuka mõtte: "Aga miks ei võiks siin ükskord olümpiavõistlusi pidada!? Peame pingutama, et selleni jõuda…"
Nii et – visioon olümpiasõitudest Pirital on märksa vanem kui praegu tavaks arvata.

Tervitan härra Maksimi Pirita Jahtklubi ajaloo nii põhjaliku tutvustuse eest!