"Uluotsa valitsus oli aga see, kes sisuliselt lasi vee peale Eesti Vabariigile. Lõpule viis selle Vares" Mis on sellise demagoogia eesmärk? Teadagi mis. Iga hinna eest Nõukogude Liitu süüst puhtaks pesta. Nagu ohver oleks ise kõiges süüdi, aga agressor/okupant poleks milleski süüdi. Huvitav, milleks siis Stalinit, Zhdanovit ja 130000 punaarmeelast vaja oli, kui autori arvates Päts, Laidoner ja Uluots kõiges süüdi olid

"Prantslased reageerisid 1940. a. suvisele kaotusele sõjas sakslaste vastu sellega, et degradeerisid ning mõistsid 1945. aastal surma oma I maailmasõja kangelase, hilisema Vichy valitsuse juhi marssal Henri Philippe Petaini. Meie, eestlased, aga säilitame Konstantin Pätsu mälestust ning lõime kindral Johan Laidonerile Viljandisse ratsamonumendi." Faktid ei lähe artikli autorile üldse korda. Mille eest Petain siis süüdi mõisteti? Selle eest, et ta oli Vichy valitsuse juht. Aga mitte kaotuse eest. Laidoner aga küüditati Venemaali juba 19. juulil 1940, seega enne Eesti inkorporeerimist N. Liitu

Jutu algus oli paljutõotav- sarjas reetureid, kuid lõpp vajus jälle ära.Sinimägede lahingutanner olevat seganud võitmatu Punaarmee rünnakut Berliinile.Tegelikult segasid soomlased Karjala kannasel samuti, sidudes suuri väekoondisi.Tapsid hulgi tiblasid, kes ei pääsenudki Euroopat rüüstama.Soome alistamisega oleks ju pääsetud Põhjalahe äärde Rootsi rauamaagivedu ära lõikama...Juura on ilmselt Moskvast kooliharidust(ajuloputust) saand, siit need ajaloolised uitmõtted.

Tänu uluotsa üleskutsele, Sangarlikule Sinimägede liini kaitsmisele, soomepoiste osale tiblade Emjõe käigult ületamise nurjamisele õnnestus "punase katku" Eestisse jõudmist pea kolmveerand aasta võrra edasi lükata ja see võimaldas pea 150 000 eestlasel läände(ja ühtlasi ka hukust) pääsedas ja teavitada maailma kommunismi olemusest enne kui maailm seda enda nahal kogeda jõudis. AU NEILE MEESTELE, nende mälestust ei suuda mustata mingisugune kommunistidest ilkujate lärm. Lubage siin äratuua ühe leegionäri Sinimägede kaevikuis kirjapandud read, trükituna "Kodukolde" 1953. aasta 8. numbris. Ontika kõrgel kaldal. Ontika kõrgelt kaldalt kukkus merre suvine päev. Paeranniku lameda parda lastiks on Sinimäed. On suveöö valge juulis, kuid peatselt on sügis käes. Ja seitsmevennapäeval mehi ootavad Sinimäed. Vastsaabunu Heide laagrist, vana rindemees Volhovi alt, kes sõbraks saand jooksukraavis Narva ja Neeveli all. Nad teadsid, et valmiv rukis oli homseks lõikuseks küps. Kuid roomates küünarnukkidel oli sirbi asemel püss. Ainult paremik inimkonnast saatus põrgukatlasse paiskab. Jätkub teistele küllalt end selle soojuses paista. Parem küll jääda on sinna, kus matsid nad nooruse. Parem Sinimägedele sinna kui laskuda orjusse. Kui kunagi räägitaks`elust, siis alati mõeldakse surmast. Ja relvavendade sõprus on mälestus verepulmast. Kord pureb kõiki aja hammas, kõik kaovad kui ringid vees. Me ainuke mälestussammas on sõprade südameis.