1940. aasta 9. augustil, mil klaariti USA poolt esitatud protestinooti oma riigi kodanike varade natsionaliseerimise asjus NSV Liidu poolt nn okupeeritud aladel, kadus võrdväärsete partnerite, USA ja NSV Liidu, vahel tehtud kompromissi tulemusena Balti küsimuses termin “okupatsioon” ja asendus mõistega “teatud territooriumide inkorporeerimisega” ("Postimees" 06.04.1994). See USA - poolne järeleandmine NSV Liidule, kes muidu poleks protestinoodi teksti aktsepteerinud, on põhimõttelise tähtsusega.
Nimelt rahvusvahelise õiguse terminil “okupatsioon” on kindel tähendus, mõistet “teatud alade inkorporeerimist” võib tõlgendada aga suvaliselt. Eesti kuld jäi USA-sse EW ja eraisikute võlgade katteks ning maha jäänud USA varade kompensatsiooniks. Eesti endine suursaadik USA-s esindas mitte EW-d kui riiki, vaid EW ideed.

Pärast Leedu, Läti ja Eesti juhtide kohtumist George Bushi ja James Bakeriga toimunud konverentsil märkis Godmanis: „Riigisekretär Baker palus meil samuti leida iseseisvuse saavutamiseks mingi selline mehhanism, mis ei saadaks NLiitu häbisse.”” („Päevaleht” 09.05.1991)
Mehhanism, mis „NLiitu häbisse ei jätaks”, leitigi. Ühe nn okupatsioonivõimu esindaja ja üheksa nn okupatsioonivõimuga kollaboreerunud Eesti Kongressi esindaja separaatkokkulepe sundis EV kodanikkonnale peale Põhiseadusliku Assamblee. Põhiseaduse eelnõu, mis Põhiseaduslikus Assamblees töö aluseks sai ja avalikkus tunneb seda kui ERSP-poolset Jüri Adamsi väljatöötatud eelnõuna, oli tegelikult juba valminud USA-s 1990.a. algul („Rahva Hääl” 16.06.1992).
Ülo Nugise sõnavõtt Eesti TV-s 27. juunil 1992, kus viimane kinnitas eetris veel kord põhimõtet, et kui rahvas põhiseaduse poolt ei hääleta, siis ülemnõukogu laiali ei lähe, millel on omad tagajärjed jne. Seega referendumil ei ütelnud rahvas jah-sõna mitte USA-s valminud ja kohapeal Põhiseaduslikus Assamblees „iluravi” saanud uue põhiseaduse eelnõule, vaid ütles eelkõige jah-sõna ülemnõukogu laialiminekule.

1940. aasta suvel teatas USA president Roosevelt, et kui kommunism balti rahvastele ei meeldi, siis võivad nad ju oma kodumaalt lahkuda. Lahkumise teemat arutati ka II maailmasõja aegsetel liitlaste konverentsidel.

„USA president George Bush teatas 22.08.1991 toimunud pressikonverentsil, et Baltimaade iseseisvuse tunnustamiseks pole aeg veel küps.” („Päevaleht” 24.09.1991).

USA esindajad teatasid eestlastele 90-ndate alguses, et pole vaja ajaloolistest nüanssidest kinni pidada.

Lääneriigid polnud alguses Balti riikide iseseisvumise taga, sest nad nägid Gorbatšovis NSV Liidu demokraatliku arengu garantiid.

http://www.pealinn.ee/koik-uudised/laaneriigid-pidasid-eesti-vabanemist-ohuks-n150214

Heinrich Mark nn peaministrina presidendi ülesandeis andis 1991. aasta 1. märtsil oma toetuse 3.märtsi 1991.a. (preventiiv)referendumile Eestis riiklikku staatust puudutavas küsimuses, kus osalised pariteetsetel alustel nii õigusjärgsed Eesti Vabariigi kodanikud kui ka nö okupeeriva riigi kodanikud!
Seega, 1991. aasta 20.augusti otsus tugines 3.märtsi 1991.a.referendumile, kus EV kodanikud koos väidetavalt okupeeriva riigi kodanikega (mida arvavad paljud eestlased), otsustasid ühiselt üles ehitada uue riigi ja loobusid selle referendumiga 1918.a.enesemääramisest. Ja 20. augustil astus Eesti NLiidust välja vastavalt selle konstitutsioonist lähtunud õigusele, mitte et oleks lõpetatud okupatsioon nagu see oli Austria või Saksamaa puhul.