Kuigi ei ole just taevamannat oodata, tuleks õiglasem kui Riigikokku saaks enam hääli saanud inimesed. O.A. Põllumeeste Kogu

Kui Eestisse jääb 99 omavalitsust, nagu valitsus praegu plaanib, siis võiks ju teha ka ühemandaadilised ringkonnad - Tallinnast võiks linna suurust arvestades saada 3 mandaati.

Selge see, et need, kes vastutust ei kanna, ei tohiks hääletada või vähemasti ei tohiks nende häältel sellist kaalu olla. Sootuks õigem oleks see, et häälte kaal oleks seotud sellega, kui palju keegi keskmiselt viimasest valimisest saati tulumaksu maksis. Seda rangelt seaduslikul teel. Võetakse ju enamasti ka toetustelt tulumaksu, nii ei jää siit kõrvale vaesemad inimesed, nagu võiks ekslikult arvata. Kõrvale jäävad aga just sellised väliseestlased, kes Eesti riigi heaks pole sentigi maksnud. Selline seaduseparandus oleks löögiks ka ümbrikupalkade vastu: tahad hääletada, maksa ka maksu.

Kas keegi Keskfraktsiooni liige ei võiks Riigikogus seda teemat üles tõsta ja vastav seaduseparandus teha: topeltkodakondsusega isikud hääletada ei saa ja jutul lõpp. Eilses Ormas Oti presidendikandidaatide saates ütles Andres Tarand, et topeltkodanikud on nad sünnist saadik. No ei ole. USA või Rootsi kodanikuks vabatahtlikuks astudes kaotasid nad Eesti oma. Neil oli kodankondsust vaja põhiliselt Eestist vara kätte saamiseks. Enamiku emamaadel on topeltkodakondsus keelatud ja nad varjavad seda oma riigi eest. Samuti varjab enamik väliseestlasi tulusid, mida nad tagasisaamise näol Eestist said - emamaade seaduste järgi peaksid nad maksma kopsakad maksud. Nii et jõudu riigikogulastele vajalike seadusparanduste tegemiseks.

Loomulikult ei ole väliseestlased huvitatud keskerakondlaste ja rahvaliitlaste poolt hääletamisest, kes võitlevad kodueestlaste huvide eest. Isamaaliitlased on neile palju kasulikumad ja Eestist ja eestlusest pole ei isamaalastel ega välisestlastel rohkem asja kui vaid niipalju, et siit ainult saada - väliseestlastel vara ja isamaalaastel raha, et välismaa vahet sõita.

diktatuurierakond on siiamaani võidelnud küll ninasarviku populistlike huvide eest, mida "rahvaks" nimetab vaid propagandamasin ja ajuloputuse läbinud fanaatikud. Edu kodakondsuse nullvariandi ja 20. augusti liini jätkamisel!

Kuule Kurjaks! Päevil kui Tallinnas Isamaaliidu võim püsib Kogani häälel, on sinu pahameele adressaat pisut aegunud. Ainult ajuloputuse läbinud fanaatikud ei sa sellest veel aru. Enamik juba muide saab ja selle tulemust jälgigem järgmisel nädalal.

Lugupeetud pedagoog võiks tähele panna, et suvalist vähemalt 830 liikmelist Isamaaliidu poolt hääletanute gruppi võiks tema poolt soovitatud loogika alusel nimetada Laari võimuletoojateks. Väide, et need olid nimelt ja ainult väliseestlased on kas demagoogia või midagi veel hullemat, mida siiski pedagoogilt ei ootaks. Samuti võiks lugupeetud pedagoog mõista, et mitmemandaadiliste ja vägagi erinevate suurustega valimisringkondade korral puudub igasugune mõte kandidaatidele antud häälte järgi edetabelite tegemisel. Arusaamatu on, mida soovib härra Kivik öelda lõigus "Kuidas kandideerijad ennast tunnevad?". Läbikukkunud kandidaatide hingehaavad on küll huvitav teema, kuid läbikukkunuid on iga valimissüsteemi korral, välja arvatud muidugi üks, mida me kardetavasti kõik mäletame. Tõsine ja tähelepanu vajav on Kivika kommentaar selle kohta, et kompensatsioonimandaadiga parlamenti pääsenute sõltumatus on teataval määral väiksem otsemandaadiga valitute omast. Siin on tegemist tõesti ebameeldiva olukorraga, sest see võib takistada parlamendi liikmel oma südametunnistuse järgimist. Samas ei leia ma, et kompensatsioonimandaadiga saadikutel fraktsiooni vahetamise keelamine probleemi lahendaks, pigem vastupidi. Juhul, kui peetakse vajalikuks otsesemat seost saadiku ja valijate vahel, oleks sobiv muudatus praegusesse valimisseadusesse Uno Kivika teine ettepanek, nimelt ettepanek jagada kompensatsioonimandaate arvestades kandidaatide poolt saadud hääli. Loomulikult pole erineva suurusega ringkondade tõttu võimalik järjestada kandidaate otseselt häälte arvu järgi, vaid tuleb kasutada mingit suhtarvu. Paraku peab nentima, et austatud pedagoogi analüüsist kumab läbi tavapärane kaotaja rahulolematus mängureeglite, kohtunike, jalgpallimuru ja publikuga. Kahjuks ei ole selliselt positsioonilt tehtavad analüüsid tõsiseltvõetavad. Väitmata, et praegukehtiv valimissüsteem on mingiski mõttes ideaalne, soovitaks kõigil siiski arvestada sellega, et seda pole ükski valimissüsteem.