"Kesknädala hinnangul oleks ka Eestis tegutseval luteri kirikul viimane aeg valitsuselt nõuda õiglasemat ja kristlikumat maksupoliitikat ning positiivseid muudatusi sotsiaalmeetmete osas. Kiriku vaikimine meil kui Euroopa ühes vaesemas riigis muutub juba piinlikuks." - EELK oleks niisuguse nõudmisega suhteliselt ebaveenev et mitte öelda silmakirjalik. Kirikuvalitsuse poolt viljeldav maksupoliitika, mis eriti väiksematele ja vaesematele kogudustele raskusi valmistab, saaks vaimseks komistuskiviks teiste vigadele osutamisel. Sotsiaalmeetmeid ei ole suudetud ellu viia kirikusiseseltki, vaimulikel puuduvad näiteks needki garantiid, mis tavalistel töölistel ja teenistujatel riigipoolse seadusandlusega tagatud on. Aastakümneid on Konsistooriumi poolt lükatud vorsti võileiva pealt aina kaugemale, saates tüdimuseni teateid selle kohta, et kohe-kohe hakkab kinnisvaraarendus Tallinnas niipalju sisse tooma, et vaimulike elujärg võiks paranema hakata. Paraku toidab senine arendustegevus siiski vaid iseend. Sestap teeb kirik kõrgeimal tasandil suu lahti vaid siis, kui riigikontroll avastab ränki puudujääke Peterburis asuva hoone kontsertsaal-kirikuks renoveerimise rahastamisel ja siis ka justnagu seadusest möödavaatamise õigustamiseks. See on mu arvates üks vaikimise põhjustest.

Miks peakski EELK praeguses olukorras lärmi lööma. Lärm on oma olemuselt protestiavaldus aga mille vastu on praegusel ajahetkel riigi suurimal maa ja kinnisvaraomanikul protestida?

Kas selle üle et kõik need nn. kinnisvaramagnaadid on EELK kõrval kerjused?

http://www.islamnews.ru/news-15419.html
Rabide arvates peavad religioossed organisatsioonid asendama ka komsomoli.

Eesti Evangeelne Luteriusu kirik on teatavasti üks suurim Eestis ja eesti moodi läbiviidud omandireformist kasusaaja. Seda, kui suurt tähtsust omab Eestis kirikule kinnisvara (mammona mida kui ja rooste rikub) on meile tõestanud 1990-ndatel kriitilise piirini tõusnud konflikt Õigeusu kiriku Konsatntinoopoli ja Moskva Patriarhaadi esindajate vahel. EELK-sse kuulub palju inimesi kes sundüürnikena omandireformi ohvriks jäid ja selle tulemusel sageli oma kodu, tervise, tihti ka perekonna ja elu kaotasid. Need inimesed pihtisid ja otsisid muuhulgas ka vaimulikelt abi. Omandireformist suurt kasu saanud kirik aga ei ole teadaolevalt mitte ühelgi juhul ligimesearmastusest johtuva õigluse ja omandireformi ohvriks jäänud sundüürnike kaitseks ühtegi avaldust teinud. Seevastu on EELK peapiiskopi ametikohale pühitsetud Isamaaliidule kui selliselt läbiviidud omandireformi peamise läbisurujale, lähedal seisvaid isikuid. - - - Nii on läinud ja seda pole vististi võimalik enam tagasi pöörata. Igaüks meist saab aga anda asjale mitte sõnade vaid tegude järgi oma isikliku hinnangu ja teha tulevikus omad valikud. Usaldust ei saa kellegi peale sundida,, ei keelata ega käskida. See tuleb ära teenida. Aga kuidas see pühakiri ütlebki - Kus on sinu vara (omand) seal onka sinu süda!

http://www.kavkazcenter.com/russ/content/2011/01/26/78533.shtml

Ühe soome vaimuliku arvamus Domodedovo terroriakti kohta.

Rootsis oli hiljutise ajani riigikirik. Soome oli Rootsi osa palju kauem, kui Eesti. Soomes on Eestist rohkem õigeusklikke. Õigeusu kirik oli tsaariajal riigikirik. Eelöeldu selgitab soomlaste veidi teistsuguseid ootusi kiriku suhtes. Eestis ei ole luterlus pärast Rootsi aega riigikirik olnud, seetõttu on siinmail üsna loomulikuks peetud kiriku ja riigivõimu lahusust. Eesti venelased olid peamiselt vanausulised, keda Vene riik teatavasti taga kiusas ja seetõttu puudub ka venekeelsetel Eesti kodanikel soov riigi ja usuasju segamini ajada. Eesti kristlased ei ole sugugi ükskõiksed, kuid riigi- ja ühiskonna asju ajavad nad muul viisil, kui usuorganisatsioonide kaudu. See on hea.

1990. aastal oli mäletatavasti Isamaaliidu koosseisus Eesti Vabariigi Ülemnõukogus ja Riigikogus üks tumedate lokkis juustega poliitik keda poliitikute poolt sagedaste hallkardinaliks rahvasuus aga piirituse - pastoriks nimetati. Tema olla Riigikogu kõnetoolist räägitu põhjal, sel, Laulva revolutsiooni ajal ükskord Saksamaalt, suur kohvritäis raha - no neid saksa markasid noh,- käe otsas Eestisse tagasi tulnu. Selle raha pärast ollagi 1992.a. "Isamaa" võimule, Eestimaal aga nende riikidevaheliste lepingute alusel Eestist Saksamaale ümberasunud balti - ja kadakasakslaste, kord juba kompenseeritud varade veelkordse tagastamise ümber aastakümneid kestev skandaal ja pettuse jant tekkinud. Viimaks jõudis mees, luteri kiriku pastor ja suure pere isa sootuks ühe Lustimaja kaudu skandaali sisse. Tollest tehti isegi televiisorisse saade ja kuigi mees higistas kaamera ees ja raius kui rauda, et - ei ole teind, ei ole käind, äi seist tõde seekord mitte kotis ning ajakirjanikud ja silmaganägijad tõestasid ära, et - on küll teind ja on küll ula käind. Nüüdseks polevat mees küll enam ammu hingekarjane ja too piiritusevabrikki on ammu hingusele lännu. Meest ennast olla aga hiljem hoopis orva märgiga rinnas ringi liikumas nähtud. Pole aga kuuld et kirik kui usu ja igavikulise eetika ja moraali kandja ses küsimuses miskit tõsist usupuhastust oma maniski puhtaks küürimiseks ja sihukse naljamehe poolt petetud usalduse tagasivõitmiseks oleks ette võtnu. Kuda sihukest siis saaks usaldada ja sihukse õpetuse perra kõndida?

Mida vanem ja suurem mingi ühing on, seda rohkem tõrvatilku selle ajaloos. Tulles artikli teema juurde tagasi tahaks küsida: miks ootate kirikult mingit poliitilist sõnumit, kuid lastele moraaliõpetust lugema kirikuõpetajat ei taha?

http://www.jesus-is-savior.com/False%20Religions/false_religions.htm#lutherans
Luterlusest lähemalt...

http://www.kes-kus.ee/index.php?kategooria=artiklid&action=loe&artikkel_id=2674
Kolmainsuse dogmast ning sellest, kuidas jumalik ja inimlik Jeesuses kokku või lahku käivad.

http://jumalasuomi.tripod.com/behemot.htm
Baphomet, tuo vanha veikko!
http://freemasonrywatch.org/holly.html#VI
Albert Pike: Lucifer is God!

http://koti.japo.fi/~opoysti/reformatsioon.htm
Keskaega on põhjendatult nimetatud pimedaks keskajaks. Sõjaväe piiritule rumalusele lootes märatsesis roomakatoliku kiriku esindajad jultunumalt kui ükskõoik milline inimrämps ihimkerra ajaloos enne seda. Ja vahepealt toimusid missad. Vaimulikudki olid just nagu voorusligud, sest nad ei abiellunud. Aga nad pidasid salaja armukesi. Taevaasse pääsemist müütati kunagi raha eest ja kasutati turismi reklaamiseks. Poliitilised intriigid ja mõrvad olid paavstitooli argipäev ning need Kristuse asemikena esinenud mõrvarid ei peljanud minna isegi kogu rahva kallale.
Paavst teadis, et võib tegutseda ainult pimedas. Väikseimgi valgusehelk oli ohtlik. Seega polnud ta vaba. Taa oli sunnitud tapma. Paavstil oli ainult kaks võimalust - kas eralduda kirikust ja sattuda tuleriidale või jätkata teatrit. Ja show läkski edasi.
Bogomiilide misjonijutlustajate vool Bulgaariast läände jätkus. Sajandeid kestnud jälitamisega harjunuina oskasid nad metsaligi karta. Neid märgati alles siis, kui massid läksid liikvele. Kõige jõulisemalt ilmnesid bogomiilide misjonitöö tulemused Reini ääres, Lõuna-Prantsusmaal ja Põhja-Itaalias. Sellese liikumisse kuulunud isikuid kutsuti Lõuna-Prantsusmaal albilasteks, mujal aga kataarideks.
Albilastest saadi paavsti õukonnas teada ja nende kuulutamine ketsereiks tõimus 1184. a. Paavst Innocentius III (1198-1216) nõudis, et ketserlus oleks võrtsustatud kuninga reetmisega, mida karistati surmanuhtlusega. Nõnda pääses paavst albilaste kallale ja sai ilmaliku võimu selle pärase töö tegemiseks. Albilaste vastu korraldati ristiretk 1209-1216. Tapatalgute jätkamiseks asutati igaks juhuks 1233. a. inkvisitsioon ja sellele anti ilus nimi Sanctum officum ('püha amet'). Praktiliselt oli see terrorismi tegelev salapolitsei, mille ametnikeks olid dominikaani mungad. Tegevusjuhiseks oli inkvisitsioonil "otsustarbekus" ja juhtlauseks "eesmärk pühitseb abinõu" (ladina keeles muidugi).
Albilaste hävitamise ettevalmistamisel tuli ketsereiks kuulutada ka valdolased, Lyonist pärineva Petrus Valduse pooldajad. Valdolased muutusid nii tähelepanelikuks, et pidasid vastu sajandeid.
Kataaride vastu korraldas katoliku kirik ristiretke, millest osavõtnuile lubati kõigi juba tehnud pattude ja ka edasiste kuritegude andeksandmist. Tingimuseks oli kataaride vastu korraldatud ristiretkest osavõtmine 40 päeva ulatuses. Prantsumaale tulvas kõige hullemaid kurjategijaid katoliiklikku õiglusttööd tegema. Kui mõrvarid küsisid, kuidas nad saavad vahet teha kataaride ja katoliiklaste vahel, anti neile juhdis - tapke kõik. Kataaride hävitamisest teatakse vähe, kuigi seda puudutavad dokumendid on Prantsusmaal säilinud. Neid pole keegi lugenud mitusada aastat. Inglise telekompanii BBC poolt 5. januaaril 1995 esitatud dokumentaalfilm sellest ettevõtmisest olevat üksikasjalik jutustus.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=412762
Pereburi Jaani kiriku remont tõi Reformierakonnale kaela kriminaaluurimise.