ehk löhemalt: parimaks vahendiks rahvakarja juhtimisel on vale !

Sellest pikast ja kaugustesse haaravast loost üldtuntud riigijuhtide valetamiste kohta (kah nüüd uudis!) tõstaks eelkõige esile eestlastele hinge ja mällu istutatud "laulva revolutsiooni" müüdi üllatava mahategemise (või koguni kummutamise, purustamise jne). Üpris ainulaadse maailmanägemisega autor (lapseeast arstiks pürginu ja vaimulikuks-hingehoidjaks kujunenu) üllatab küsimusega: kas Eesti riigimehed tõemeeli usuvad müüti „laulvast revolutsioonist" ja siiralt usuvad, et eestlased laulsid endid Nõukogude okupatsioonist vabaks? Kui oled kogu loo läbi lugenud, hakkad uskumagi, et päris mõttetu on loota riigiisadelt (või "riigiisadelt"?) siirast usku kollektiivsesse, lausa üldrahvalikku "vabakslaulmisse" - olgu siis kunagistel pöördelistel aegadel kui ka veel hiljaaegu (igasugused kentsakad "ühtelaulmised" Tallinna lauluväljakul). Kas oleks vale kokku võtta: "vabakslaulmisse" uskuma panekut on kasutatud vaid selleks, et rahvas (pime või pimestatud?) asuks, hardalt uskudes ühislaulmise jõusse, truult sammuma rahvajuhtideks sattunute või trüginute poolt kätte näidatud rada, et kujuneksid omalaadi ustavahingeliste kogudused ja masside hingekarjased.
Tasub uskuda Raudsepa sõnu: laulva revolutsiooni müüt on 20 aastaga eesti rahva teadvusse kinnistunud ja seda valet pole enam võimalik rahvuse mälust kustutada. Rahvas, kellest on tehtud "revolutsioonikangelane", tõrgub täiesti siiralt uskumast, et temaga on rängalt manipuleeritud ja manipuleeritakse edasi.

Meie mõtlemine on jäänud kinni veerand sajandi tagustesse käsitustesse ja isegi XIX sajandisse, esimeste üldlaulupidude kujundatud meelsusse. Ka suhtumises praegusesse Venemaasse on eesti rahva valdav osa ikka veel takerdunud NSV Liidu aegsetesse punalipulistesse ettekujutustesse ja uskumistesse.

Kokkuvõte: oleme olnud ja oleme uhkelt edasi üks pimedusega löödud kari, keda suunatakse ülemkarjaste tahtmist mööda sinna-tänna mitte niivõrd vitsa ja nuudiga, kuivõrd kaunikõlalise, isamaalise, euroliku lauluga!
Unikaalne? Kindlasti! Aus? Kahju hakkab tõde välja öelda...

Kui meil tõepoolest hardalt usutakse, et eestlased on palja ühislaulmisega jälle kätte saanud iseseisva riigi, siis pole ime, kui Eestis usutakse (nagu pimedatele tõsiusklikele omane) sedagi, et jõuame ükskord (jätkates praegust küsitava suunaga arenguteed?) viie rikkama riigi hulka või et oleme üks tõeline erisugune kangelasrahvas, kes on suureks eeskujuks nii Euroopale ja isegi Ameerikale. Igatahes olgu isand Jüri Raudsepp sügavasti tänatud mõnede veel selgepilgulisemate silmade avamise eest!

Väga hea lõpetus sellel sügavalt mõtlema paneval ja koledasti vihale ajaval lool: "Lähtudes geopoliitilisest doktriinist olevat moraalitus ja sellega kaasnev valetamine suurriikide poliitikas õigustatud." Meie jaoks on aga tähtis küsimus: "Aga kas ta seda on ka väikeriikide poliitikas?" Meil on valetamine ja vassimine uhkesti au sees - nüüd haridusministriks tehtud endine sambaminister Aaviksoo koguni põhjendas pikalt-laialt, miks ikka on riigile ja selle tuimale rahvale kasulik, kui suured ülemused valetavad, valetavad ja valetavad.

Nii, et "laulvat revolutsiooni" polnudki, oli vaid võimuhullu Edgari manipulatsioonid rahvaga, pääsamaks võimule.

Kui arvestada, et Savisaar on palju kordi kõigil suud-silmad täis valetanud, siis on see kirjatükk päris tõepärane.

No nii - oleme maabunud Eestisse. Siin justkui polekski kedagi peale Savisaare...
Kas läheb lahti järjekordseks rahvuslikuks nõiajahiks? On ikka kuradi hull rahvas need eestlased!

Kes on huvitatud sellest: "Seda ("laulva revolutsiooni") müüti ei ole võimalik enam rahvuse mälust kustutada - nii tugevasti on see mitte millegagi põhjendatud vale omaks võetud rahva poolt, kellest on tehtud selle revolutsiooni kangelane."

Seda riiklike valede põnevat ja laiahaardelist käsitlust lugedes tekib tahtmine lähemalt midagi teada saada autori kohta. Teadmahimuliste hea sõber Vikipeedia annab teavet:

Jüri Raudsepp on sündinud 30. juulil 1930 Tartus, lõpetanud Kuressaare gümnaasiumi 1950, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1956, olnud Kuressaare haigla kirurg 1956–1959, saanud meditsiinikandidaadi kraadi 1965 ja olnud teadur ja lastekirurg kuni 1983. aastani. Seejärel õppinud EELK Usuteaduse Instituudis 1983–1992 ning ordineeritud vaimulikuks 1988 ning teeninud Jüri ja Harju-Jaani kogudust ning on alates 1998. aastast Põhja-Eesti Regionaalhaigla arst-pastor.

Eks haiglavaimulikke, nagu öeldakse - hingehoidjaid, võib kõigil kunagi ehk vaja minna, arvaku me end nii kangeteks kui tahes. Ka siis, kui tuleme haiglast tagasi tervenenuna. Võib-olla just seetõttu saame terveks või edasielamist suutvaks, et keegi lisas meile hingejõudu, tervenemistahet, soovi kõigest hoolimata edasi elada. Või muutis haiglakaplan kellelgi siitilmast lahkumise kergemaks.

Päris uskumatuna tundub Jüri Raudsepa soov arstiks saada. Siit oleks eeskuju võtta! Tema 80. sünnipäeva puhul kirjutati kirikulehes: "Huvi arstiameti, eriti kirurgia vastu tekkis keskkoolis. Algul luges raamatuid, kirjutas 9. klassis ümber pööningult leitud arstiteaduskonna III kursuse loenguid. Palus luba hakata haiglas käima. «Võtsin ühel päeval südame rindu ja läksin haigla peaarsti jutule palvega võimaldada mul tutvuda haigla tööga. Peaarst nõustus, kuid lisas, et süstimisi ta mul ei luba teha. Aga sellele ma ei olnud mõelnudki. Nüüd hakkasid hommikupoolikud kuluma haiglale, kuna elasin selle vahetus läheduses.» Uudishimulik poiss oli õdedele abiks, ega ta seal niisama lonkimas käinud. Keskkooli lõpetamise järel oli kindel tee Tartu ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetamise järel tuli Raudsepp tagasi Kuressaare haiglasse, nüüd juba kirurgina. Ent otsiv vaim sundis edasi minema, järgnesid aspirantuuriaastad Moskvas. Valmis väitekiri kasvajate keemilisest ravist, mis sai teedrajavaks Eesti meditsiinis."

TA Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudist lahkus Raudsepp pärast 20-aastast tööd. Mõneaastase töö järel lastekirurgina tegi ta täieliku kannapöörde ja astus õppima usuteadust, oli lõpuks ka EELK Usuteaduse Instituudi õppejõud võrdleva usuteaduse alal.

Kesknädalal on tõesti ülimalt huvitavaid autoreid!