Georg Ots oli mitte ainult eesti, vaid terve maailma üks kuulsamaid lauljaid. Kui ta oleks läinud lääne-euroopasse, oleks ta vallutanud kõik ooperiteatrid. Tema laulud olid alati meeldejääva tekstiga ja tal oli suurepärane diktsioon. Ta valis alati selliseid laule, milliste meloodia oli kergelt meeldejääv ning kuulates tema laule mõned korrad, võis neid järgi laulda. Selline on tõeline rahvalaulik.
Kuid tänapäeval on meie laulukultuur asendunud kommertsiga. Iga laul peab ennast müüma ja kutsuma esile narkouimas fännide kiljumise ja röökimise. Kahjuks koosnebki suurte kontsertide publik narkouimas noorukitest, kes normaalsest laulust aru ei saa, nendele on vaja ainult tümpsu ja röökimist laulja poolt ning mõne fraasi kordamine kogu laulu ajal. Siis on publikul võimalik kaasa korrata :insener Garini hüperboloid. Vahel harva kuuleb ka meloodilisi laule, kuid need kaovad kiiresti, sest narkouimas fännid neid ei hinda, sest elu mõnu on ju rock-nd roll, kes seda ei tea, see on loll- sellist deviisi propageeriti mõned aastad tagasi. Pole siin midagi parata, noorte elu on mürgitanud afro-ameerikalik sekskultuur. Peale iseseisvumist meie "rahvuslased" kuulutasid Georg Otsa eesti rahva reeturiks, et ta laulis ka vene keeles ja teda püüti matta unustusse, isegi ta naist taheti oma korterist tänavale visata. Niimoodi suhtuvad meie rahvusradikaalid maailmakuulsasse lauljasse. Sellised rahvuslased võib nimetada vandaalideks.

Siin me oleme, modernsete sandistatud ajudega. Einar Laigna on öelnud: "Eesti ühiskond on päästetav, kui inimesele kui sotsiaalsele olendile antakse massimeedia abil teised väärtused..."

...ja mihuke mats pandi mangima mingis pordufilmis Georg Otsa! Sonu lihtsalt pole!

Eile 18. märtsil magati maha väga tähtis päev ajaloos.
Kuna päev ja öö olid ühepikkused, siis on okultistid läbi ajaloo ka sündmusi planeerinud.
Aastal 1244 langes albilaste - katarite klooster Montsequri mäel.
Aastal 1314. hukati Templiordu suurmeister De Mollay, kelle kujutist võib näha ka Torino surilinal.
1871 loodi Pariisi Kommuun ja 18. märts on mõistagi ka Punaabi päev.

...ja mis sellel kõigel Georg Otsaga pistmist on?

Agendiks suudeti värvata ka kuulus Georg Ots - “Moderato"
See on publitseeritud - ei mõtle ise välja

Eelkommijale:Kahju, et Georg Otsast NII VÄHE teate. Olete vaese mõttevõimega!

eelnevatele: Georg Ots (“Moderato”), kelle väljasõidutoimikus on märge, et ta värvati 24. augustil Jaroslavli oblasti UNKGB 2. osakonna poolt nn “patriootlike tunnete alusel”. Kuna NLKP liikmena tal julgeolekut huvitavate tegelaste hulgas usaldust polnud, arvati Ots agentuurivõrgust välja. 1951 taastas ENSV MGB 1. (välisluure) osakond temaga ühenduse. Milliseid ülesandeid ta eeskätt Soomes esinemisreisidel täitis pole teada, kuid märgitakse, et tegi koostööd vastumeelselt ja 1957 arvati agentuurivõrgust välja. (Indrek Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti, lk. 161) Juhtumeid: "suur kunstnik - väike inimene" on Nõukogude Eesti näitel oi kui palju. Kuna isiklikud mälestused Otsast puuduvad, siis minu nägemus temast on kujuneud "Valgus Koortis" näitel. Kunst nõuab ohvreid, kuid kas peavad need just selline olema???

Kremli võimu järjepidavus lähtub läbi Prantsuse revolutsioonide ja Illuminaatide Ordu ka eeltoodud sündmusteni 18. märtsil.
Ots aga oli Kremlis oma inimene.

Kurb, et innukad "kommentaatorid" alatult oskavad ka selle juubeliloo kiskuda halvimas mõttes "poliitiliseks". Ei suuda uskuda, et nende "arvamusavaldajate" endi vanemad pole kuulunud eelpoolnimetatud agentuurvõrku. Sest tavaliselt on need kõige patusemad ikka kõige agaramad teisi süüdistama. Võib-olla on nende esivanemad olnud koguni mitmetesse "võrkudesse" meelitajad või sundijad?
Igatahes olgu Age Raale öeldud väga suur tänu väga ilusa ja ühiskondlikult kaaluka juubeliloo eest! Lootkem, et siia lisandub arvamusi ka nendelt, kel on Georg Otsa kohta midagi tõeliselt olulist öelda.

Õppis Tondi sõjakoolis ja teenis lühikest aega Eesti merejõududes. Ots omandas insenerihariduse 1941. aastal. Sõjasuvel 1941 mobiliseeriti Ots Punaarmeesse ja viidi evakuatsiooni korras meritsi Tallinnast Leningradi.
Georg alustas laulmist Aleksander Arderi käe all Jaroslavlis, kus sõja ajal moodustati Eesti Kultuuribrigaadid Nõukogude tagalas. Mitmekordne Stalini ja Lenini ordenite kavaler.

Vaieldamatult on Georg Ots suur kunstnik. Sinu vihapurse on samas arusaamatu. Ots oli üks nendest väljavalitutest, kes pidi kiitma sotsialistlike väärtusi. Selleks ajaks oli Otsal juba nimi mida poleks vaja olnud solkida. Ta kas uskus lollust või oli ...

Supervõimas määratlus: "Kuulen, kuis pinisev naishääl pressib läbi peanaha: „Ja ta ei tahagi mind - absoluutselt..." Ka seda fraasi korratakse tuimalt mitu korda. See on selle laulu sõnum."

usun küll, et HU võib kümnetele tuhandetele eestis mitte meeldida - nendele, kes eelistavad popile Suurt Kunsti.