Siin on ära toodud üks vägagi tunnuslik seik Eesti Wabariigi kaadripoliitikast: "1930. aasta lõpul tuli Hilda Taba tagasi Eestisse, lootes saada Peeter Põllu surma järel (1. septembril 1930) vakantseks jäänud pedagoogikaprofessori ametikoha Tartu Ülikoolis. Kuna see ei õnnestunud, töötas ta aasta õpetajana Kehtna Kõrgemas Kodumajanduskoolis." Ja oli seejärel sunnitud minema tagasi Ameerikasse, kuigi tal polnud veel USA kodakondsust. Ning sai seal silmapaistvaks haridusteadlaseks.

Siinkohal väärib meenutamist, kuidas EW-s hinnati silmapaistvaid inimesi. Näiteks lauljanna Miliza Korjus ei leidnud Eestis rakendust - leiti olevat nõrgahääleline ja venepärase aktsendiga, mispärast ei sobinud "Estoniasse". Kui ta aga välismaal kuulsaks sai, oldi küll Eestis agarad uhkustama: eesti lauljanna saavutas triumfi "Suures valsis".

Eks selliseid näiteid leiab Eesti toredast kaadripoliitikast küll ja veel, nii kaugematest aegadest kui ka tänapäevast.

Väga mõtlemapanev on teadasaamine, et Hilda Taba ideid ja õppekavade struktuuri rakendati lähtealusena 1992. ja 1993. aastal Eesti Hariduse Arenduskeskuses [Mis on sellest asutusest saanud? Kes tegeleb praegu selles valdkonnas?] üldhariduskoolide õppekava versioonide koostamisel, kuid poliitiliste otsustuste [mis asjaoludel - oli ju tegemist väliseesti teadlase pärandiga, mis peaks tänasesse Eestisse sobima?] tõttu nende dokumentide edasiarendus peatati ning 1996., 2002. ja 2010. aasta riiklikes õppekavades neid ideid rakendatud pole.

Praegu on pandud kõik õpetajannad (mehi ju enam koolis pole!) ainekavasid isiklikult, iseenese tarkusest n-ö lahti kirjutama, kuigi see tähtis töö peaks olema spetsiaalselt häälestatud metoodikute ülesanne. Ühesõnaga, õpetajannad üritavad täita oma ülipüüdlike ülemuste kurje (sageli ka arutuid!) käske ainekava detailselt (kuni narruseni!) lahti kirjutada. Tegelikult kujutab see endast jalgrattaleiutamist igas koolis, igas klassis; äravintsutatud õpetajate vaimse potentsiaali arutut raiskamist.

Igatahes olgu Urve Läänemets tänatud selle eest, et ta tõi meie koolihuviliste ette olulise tüki eesti pedagoogilise mõtte arenguloost. Muidu tundub, et Aaviksoo "koolireform" ongi nagu meie kooli kõige tähtsam asi.

Suhtumine kõrgetasemelisse asjatundjasse oli EW-s sageli ülimalt tõrjuv. Seda näeme siin väga ilmekalt Hilda Taba näitel.

Provintslikkus vohas. Näiteks Miliza Korjus, kes õppis Tallinnas Piiterist Revelisse pagenud nimeka lauluõpetaja Malama juures, leiti olevat "Estonia" teatri jaoks kõlbmatu. Üks põhjusi oli vene aktsent - eestlased on olnud keeleasjades suured pedandid. Kui "Suur valss" maailma vallutas, oldi Eestis küll uhked "eesti lauljanna" üle, aga Eestis talle rakendust ei leitud. Ühesõnaga: Eestis pole omi talente hinnatud kõigil aegadel.

mis sai Eesti Hariduse Arenduskeskusest. Miks ja millal see likvideeriti? Eesti hariduselus on üleüldse kolevägapalju igatsorti likvidaatorlust.