Kunagi, Laulva revolutsiooni päevil, ütlesin oma lastele ja sõpradele - Ilus ja ülev, hea kui see poleks Eesti rahva Luigelaul. Nüüd, kui neist päevist on möödunud aastaid, vaevab mind hirm, et järsku osutusin oraakliks? Kas saab olema keegi kes püstitab samba:" Eesti Viimane Ema"?

Kainile

NLiit lagundatigi selleks, et rajade teed Euroopa Ühendriikide loomisele.

Mäletan seda 16. novembrit 1988.a. Enne seda tulid Moskvast nn. konstitutsiooniparandused, mis oleks liiduvabariikidel teinud võimatuks Liidust lahkuda (praegu ei saa Euroopa Liidust kergelt lahkuda).Rahvas protesteeris tormiliselt 800000 häälega paranduste vastu. Oleks siis rahvale relvad kätte antud, oleks kogu rahvas okupandid välja kihutanud. Eesti NSV Ülemnõukogu vastas rahva ootustele ja võttis vastu "Suveräänsusdeklaratsiooni". Tundus nagu oleks Eestist kõuemürin kostnud, inimesed ootasid ajalehtede ilmumist ja ostsid neid siis kümnete kaupa. Rahvas oli ekstaasis, et Ülemnõukogu täitis rahva ootuse. See päev jääb alatiseks meelde kui vabadusvõitluse algus. Samas oli aasta tagasi Hirvepargi dissidentide miiting vaid mannetu protest, mis midagi ei muutnud. Ka 20.august 1991 oli murranguline päev kui otsustati Eesti saatus. Need kaks päeva on uue Eesti ajaloo kõige tähtsamad sündmused. Kahjuks on paljud eestlased need päevad unustanud. Nad on unustanud need päevad ja nii nad unustavad ka need, kes neile vabaduse tõid. Nii mandubki osa eesti rahvast ja muutub valelikeks ja silmakirjalikeks mahhinaatoriteks, keda huvitab ainult raha. See viib eesti rahva hääbumisele. Võibolla on Kainil õigus, see oli eesti rahva luigelaul.

20. augustil ei saanud Eesti Ülemnõukogu vajalike hääli NLiidust väljaastumiseks kokkugi, olles seega ainus omapärane liiduvabariik