SP,paistab, et te olete selgeltnägija. Pean tunnistama, et ma olin Felix Džerzinski parem käsi ja käisin tapmas neid neetud kodanlasi-terroriste. Nad kõik vihkasid nõukogude võimu ja püüdsid seda igati kahjustada. Kuid Feliks nägi läbi nende kavatsusi ja hävitas nad juba eos. Tänu temale ja minule jäi suur kõigi rahvaste isa Jossif Vissarionovitš Stalin võimule ja kasvatas üles terve põlvkonna ustavaid käsilasi, kes asusid vapralt nõukogude võimu kaitsele. Nõukogude võim elab edasi meie kõigi ustavate võitlejate südames. Kommunistid tulevad Venemaal uuesti võimule ja taastavad endise suure kodumaa, kus kõik rahvad elavad rahus ja sõpruses. Džerzinski ustava võitluskaaslasena asun ka mina võitlusesse helge homse eest. Värisege natsionalistid, teid ootab hukatus. SP võtan kõigepealt käsile.

lenksi padu orjalik ülistus eesti rahva mörtsukale...

http://za.zubr.in.ua/2008/07/28/1946/
Киевская княгиня Ольга более тысячи лет назад приняла чуждую русичам веру — иудео-христианство. А ее незаконно-рожденный внук Владимир (еврей, по маме Малуше) принялся насаждать новую религию огнем и мечом. И вся эта «гуманитарная миссия» продолжалась более 500 лет.

Paistab et see alles algus. Lase kesikud võimule siis hakkab tulema kiitvaid artikleid nii Beria kui ka Stalini kohta lademes.

Nii et muigajal on andmeid et Kadrioru loss läheb lammutamisele?

to 2011-12-24 23:49:15
Eks kõige rohkem kiruvad Stalinit ja Beriat just leninlased ja trotskistid!

Karl IX oli Läänemereäärsetel Rootsi aladel riigile reduktsiooni kaudu tagasi nõudnud maad, mis olid tasuta kasutusse antud mõisikele, põhjusel, et sealt riigi kassasse makse enam ei laekunud. Karl XII oli küll alustanud baltisakslastele mõisate tagastamist, kuid see taastas endise olukorra, mis kurnas jälle Rootsi riiki. Kõrgema võimu kandjaiks Läänemere vallutatud aladel olid alates XIII sajandist olnud rüütelkonnad. olles lääniõiguse alusel nii kohalike seaduste koostajateks, kubermangude valitsejateks kui ka kohtunike valijateks.
Pärast 1710. aastal Läänemere-äärsete piirkondade vallutamist Peeter I poolt, kirjutas endine Eestimaa rüütelkonna peamees, liivi päritolu Rootsi kuninglik kindraladjutant Fabian Ernst Staël von Holstein (1672-1730) Eestimaa rüütelkonna nimel alla kapitulatsioonilepingule ja Peeter I kinnitas rüütelkonnale privileege säilitavad eriõigused.
Baltisaksa mõisnike eriõiguste laienemine hoogustus. Viidi lõpule Karl XII poolt alustatud mõisate restitutsioon, mis seisnes Karl XI ajal reduktsiooni läbi riigistatud mõisate tagastamises baltisakslastele.
Peale Põhjasõda, 1721. aastal, ketestati Balti erikord kogu Läänemere idakaldal. Balti erikorra kohaselt sai asjaajamiskeeleks saksa keel ja valitsevaks usundiks luterlus. Kaubavahetuses Venemaaga säilisid tollipiirid. Balti erikord vastandus mujal Venemaal kehtivale seadusandlusele ja kohtukorraldusele.

Säilitanud oma privileegid ja saanud lisaks uuesti tagasi mõisad, mis olid sajandi eest Rootsi riigile reduktsiooni läbi tagastatud, asusid baltisaksa mõisnikud tänuga teenima vene keskvalitsust. Paljud neist tegid kiiret karjääri sõjaväes ja tsiviilametites Peterburis. Baltimaade mõisnike mõju oli XVIII sajandi keskel Peterburi õukonnas domineeriv.

Siinsetest kommentaaridest nähtub, et rahvas on absoluutselt vaimupime. Kooliõpikutest pole pähe midagi jäänud. Cicero märkis omal ajal, et kõik inimesed teevad vigu, aga loll jääb oma vigade küüsi. Lisan veel, et Rootsi 1696. aasta majandusreglemendiga oli Karl XI ajal mõisnike ja rentnike suhted ja voli talupoegade suhtes piiritletud, kuid Põhjasõjast laastatud Eesti- ja Liivimaa alal tugevnes mõisnike surve talupoegade koormiste suurendamiseks. Keisrinnale saadetud talupoja kaebekiri tõi aga maarahvale vaid oodatule vastupidise tulemuse. Vastuseks Katariina II valitsusele ning Eesti- ja Liivimaa asjade justiitskolleegiumile esitas 1739. aastal Liivi maanõunik parun Otto Fabian von Rosen (1683 - 1764) seletuse selle kohta, kui kaugele ulatub juriidiliselt balti mõisnike võim talupoja isiku ja vara üle. Maanõuniku väidete kohaselt ei olevat talupojad vallutusaegadest saadik olnud mitte vabad inimesed, vaid pärisorjad ja kuuluvad mõisnikule koos oma pere ja varaga. Mõisnikul olevat täielik voli neid pantida, müüa, pärandada ja oma äranägemise järgi koormata ning toimida nendega kui oma varaga. Tsaarivalitsus hoidus seda omavoliakti siiski kinnitamast, kuid Roseni deklaratsiooniks nimetatud printsiibid said Liivimaa maapäeva heakskiidul aluseks Liivimaa rüütli- ja maaõiguse koodeksile ning kohalikule kohtupraktikale.
Algas seisusliku omavalitsuse kõrgaeg, mis kestis kuni 1783. aastani, mil kehtestati asehalduskord ja kohaliku aadli mõjuvõim nõrgenes. Rüütelkonna õigusi piiras märgatavalt alles Aleksander III, kes erinevalt senistest valitsejatest ei kinnitanud Eestimaa ja teiste Balti kubermangude aadli privileege.

vabandust, mitte Katariina II vaid Anna Ivanovna, kes valitses 1730-1740. Anna Ivanovna laskis riiki valitseda baltisakslaste, eriti Kuramaa päritolu rüütelkonna liikmetel jt. Sullerpoliitik Rosen kasutas olukorda ära ja kasutades ära Peterburi juhmust, kehtestas siinmail oma parema äranägemise järgi oma seadused nn Roseni deklaratsiooni näol. Lugege Vikipediat, seal on kõik olemas.

Meenub, et siis, kui Tartu linnapeaks sai tõstetud hilisem suur kultuuri- ja koorijuht Laine Jänes (uus, poliitiku-varjunimi: Randjärv), olla Emajõe Ateenas olnud tõsiselt kaalumisel Peeter I monumendi püstitamine (kindlasti tänutäheks "vabastamise" eest; aga "vabastada" jõudis hiigeltsaar Tartut väga-väga paljust).

Põhjasõja ajal vallutasid Peeter I väed Tartu 1704. aastal. 1708. aastal aga hävitati suur osa linnast: losse, kirikuid ja müüre lasti õhku. Nendest sündmustest jutustab eestikeelne Käsu Hansu nutulaul, mis algab sõnadega: "Oh, ma vaene Tartu linn...".