Kas tegemist on ainult Laskurkorpuses, Omakaitses ja teiste punaokupantide poolel teeninud soldatitega?

Meenutatakse Nõukogude armee kuulsusrikast mineviku...

Praegu on Eesti sõdur sageli tehtud mõne võõrriigi palgasõduriks. Kas selle üle tuleb nüüd mõnede meelest uhkust tunda? Aga ei maksa unustada neidki, kes sõdisid Vabadussõjas ning keda nende vere hinnaga sündinud Wabariik alatult kohtles.

http://vapsid.weebly.com/
Stalin viis lõpule Pätsi poolt alustatud töö. Aastal 1940 jättis PolPol (Kapo) meelega hävitamata vabadussõjalaste toimikud, erinevalt teistest toimikutest...

Selliseid ajalooseiku tuleb meeles pidada ja nooremale põlvkonnale pärandada, sest raamatutesse neid enamasti ei raiuta. Või saavad sellised tõsiasjad koos raamatutega otsa...

Stalin ei säästnud ei Pätsi ega ühtki teist Eesti poliitikut, kõrget riigiametnikku, omavalitsustegelast ega kaadrisõjaväelast.
Kõik, kes kätte saadi, mõrvati kohapeal või saadeti vangilaagritesse, kus nad surid või mõrvati paari aasta jooksul. Tõsi Pätsi ja Laidoneri elu ei võetud kohe, kuid vangistuses surid nemadki.
Nõukogude ideoloogia kohaselt olid Vapsid nõukogudevastane fashistlik liikumine. Kes kätte saadi, see ka maha lasti.

Stalini terrorit, kus ei säästetud ei omasid ega vaenlasi - seda on ikka päris küüniline nimetada "Pätsi alustatud töö lõpuniviimiseks".

... Aga nimetada Pätsi ja temaaegseid sõna otseses mõttes Stalini käsilasteks. Kas häbi ei ole!

Päts suri Venemaal vaimuhaiglas revolutsiooniveteranist personaalpensionäri seisuses. Jämejalast tuli ta ära viia, sest rumal rahvas läks temast liig suurde vaimustusse. Ka ükski Laidoneri kaasvõitlejatest ei saanud nii kaua elada, vaid likvideeriti üsna peagi. Seda tõdeda võib tunduda küüniline, kuid mis tõsi, see tõsi...

Alates aastast 2009 on 23. august üleeuroopaline kõikide totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide ohvrite mälestuspäev.
Konkreetselt Hitlerist, Stalinist ja MRP-st pole seal juttugi.

Eestis kehtestati eeltoodud režiim 1934. aasta 12. märtsil.
Leedus aga juba aastal 1926, mille puhul Itaalia duce Mussolini õnnitles Leedut kui "teist fašistlikku riiki Euroopas".

Transilvaaniaga on seos ka Eestil. Nimelt oli Eesti esimene president Konstantin Päts ostnud endale (riigi raha eest!) Põhja-Transilvaaniasse talu, kuhu kavatses pageda vahetult enne 1940. aasta „juunipööret” ja elada seal kuni elu lõpuni, kuid jäi reisidokumentide vormistamisega kõigest üks päev (!) hiljaks ega pääsenudki jooksu…

http://www.rahvuslasteklubi.org/tallinn/index.php/et/artiklid/153-2013-11-14-10-38-07

http://et.wikipedia.org/wiki/Holokaust_Eestis
Juutide (aškenazide) hävitamine käis üle kogu Eesti: hävitati juudi kogukonnad Viljandis, Tartus, Tallinnas, Rakveres, Kiisal, Pärnumaal, Jõhvis, Kuressaares, Tapal, Paides, Võrus, Lehtses, Narvas.
1941. aasta juulist detsembrini mõrvati kõik eesti juudid vanglate keldrites ja õuedel, Harku rabas, Tartu tankitõrjekraavis, Pärnus Raeküla metsas. Mahalaskjad kuulusid Saksa Sonderkomandosse ja Eesti omakaitsesse, algul ka metsavendade ridadesse. Hiljem leppisid Stalecker ja Sandberg kokku, et üldjuhul hakkavad mahalaskmisi läbi viima eestlaste mahalaskmiskomandod, mitte aga Sandbergile alluv Sonderkomando 1A.
Wiesenthali keskuse arvates leidsid natsionaalsotsid suhteliselt palju vabatahtlikke toetajaid just Eestis, Ukrainas ja Horvaatias. Juudid leiti üles siinsete inimeste abiga. Eestlaste ettepanekul jäeti Eesti Direktoraadis getod ja kohalik Judenrat loomata ja juudid saadeti kohe vangilaagritesse. http://en.wikipedia.org/wiki/Judenrat
Tõeline klapperjaht algas 11. septembril 1941, kui Saksa julgeolekupolitsei andis korralduse, millega keelati juutidel vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis. Riietel tuli kanda kollast Taaveti tähte.
Eesti linnatänavate majaseintel ja tulpadel lipendasid kuulutused üleskutsega näidata, kus asuvad juutide korterid. Kui palju oli pealekaebajaid, seda ei saa kunagi teada. Küll on teada, et Eesti juutide vara tassiti laiali. Arhiivis leidub kirju, kus palutakse luba juutide mööbli kasutamiseks.
Peaaegu kõik juutide hävitamisega seotud ring-, nime-, käsk- ja allkirjad, kirjavahetus ning protokollid on eestikeelsed. Nimed dokumentidel tõendavad, et korralduste andjad ja täidesaatjad olid eestlased, sest enamus Julgeolekupolitsei ja SD ametnikest olid eestlased (ka endised EW sõjaväelased, polpol’id, politseinikud). Surmaotsused kinnitati täiendavalt ka sakslaste poolt.
On andmeid, et eesti vabatahtlikud osalesid juutide represseerimises ka teistes Euroopa riikides.

Juute represseeriti eelkõige nende kommunistliku tegevuse eest aga ka Babüloonia Talmudi sisu pärast, kus halvustatakse teisi religioone ja rahvaid.