Väga lugemis- ja arutlemisväärne kirjutis! Siin leidub ainest väga paljude probleemide üle mõlgutamiseks. Küllap peagi tullakse siinmainitud küsimuste juurde tagasi. Paraku tahaks teada, miks meie õpetajad nii vähe avalikkuse ees kaasa räägivad omaenda elu ja kogu rahva käekäigu valusates küsimustes? Kuni praegused õpetajad ei hakka järgima rohkem kui sada aastat tagasi Eestis tegutsenud koolmeistrite suurt eeskuju, veereb Eesti elu vaikselt või mõnikord ka hoogsamalt allamäge. Kõige lõpus võib aga asuda kuristik...

Seekordne segadusetekitaja tiitel läheb auga haridusministeeriumisse. Härra minister Jaak Aaviksoo, varasemast ajast tuntud ka Samba-Jaaguna, tegi taas ühe kummalise manipulatsiooni: ministeeriumi haldusalasse loodi uus ja peen ametikoht, mille täitis ilma igasuguse konkursita ministri vana sõber ja koostööpartner Riho Illak.
Mida ministeeriumi rahandusosakonna investeeringute strateegia koordinaator täpselt tegema peab, ei oska ma öelda. Aga riigi rahaga majandamine on see töö kohe kindlasti.
Olukord muutub pikantseks Aaviksoo ja Illaku seniseid suhteid jälgides. Eelmine vaatus - kaitseminister ja kaitseliidu peastaabi nõunik. Ametikoht loodi samuti lambist ning Illak asus tööle ilma konkursita. Üle-eelmine vaatus - Tartu Ülikooli rektor ja haldusdirektor.
Alma materi akadeemiliste tiibade all sahistatakse, et mees olla teinud oma tööd innukalt ja hoolega - nagu rebane koorekirnus. Ja tema töölt lahkumisega oli seotud terve rida suuremat sorti õiguslikke probleeme.
Vaadates tema edasist karjääri aga tekib nii mõnigi küsimus. Näiteks et milliste teenete eest minister kunagist kolleegi üha edasi toetab? Ja veelgi enam - kuidas see riigi raha pööritamine ikkagi selline töö on, kuhu ilma igasuguse konkursita tööle pääseb?
http://www.nelli.ee/news.php?nsID=a6d259bfbfa2062843ef543e21d7ec8e&lang=est

Vaeküla kooli keerulise ja lõppude lõpuks näruse saatuse punktipanijaks on kujunenud Eesti majanduse üks ilmseid hukatusi - nn riigihange. Selle tagajärjel saab tööotsa enamasti see, kes suudab ettenähtut teha kõige odavamalt, aga paraku ka kõige kehvemini. Tagatud on ka töödega, mis pahatihti pakilised, suur venitamine, sest riigihanke ümber käib igavene sebimine, mille klaarimiseks läheb sageli vaja kohtulikku sekkumist. Aga kohtud jahvatavad meil enamasti hästi aeglaselt! Selle ajaga, kuni ükskord tõesti saab töid alustada, on mõni hädapärane asi juba hukka läinud, rahad kadunud jne.
Äsja läks Pärnus põlema koolivõimla (ja põleski nii ära, et vist päästab ainult lammutamine). Ehitusfirma, kes tagas tööde venitamise ja käpardliku teostamise, saadi muidugi mõista nn riigihanke abil. Nüüd õnnetu koolidirektor vannub ja sülitab ning Riigi Kinnisvara AS laieutab käsi - kõik sai tehtud hästi seaduslikult, aga välja tuli jälle hirmus essusti.

Kui kauaks peame jääma taluma seda riigihanke-nuhtlust?

Sellel pikal ja sisukal lool on lühike, kuid väga sisukas kokkuvõte: kui miski on ajaproovile vastu pidades end õigustanud, siis ei tuleks sellest kergekäeliselt loobuda.

See ei käi mitte ainult traditsioonilise alguse kohta (olgu see ikka 1. septembril, mitte aga 15. augustil - nagu mõned narrid igatsevad), vaid kogu Eesti eestikeelse kooli traditsioonide ja vaimu kohta. Lõpp arututele ümbertegemistele ja võõrastele meeldida tahtmisele!

Aitäh Rihvkile, et ta toob peatükis "Tuhmunud medalisära" avalikuks teadmiseks, et gümnaasiumilõpetajatele jagatavad kuld- ja hõbemedalid (mullu 500, tänavu 400) polegi enam sellise kaaluga tunnustused nagu nad olid ENSV-s, kus keskkooli medaliga lõpetamine oli tõepoolest suursaavutus, millel oli tõelist sära. Praegugi võib vana kooli külastades uhkusega lugeda autahvlilt nende lõpetanute nimesid, kes aastakümneid tagasi pälvisid kõrge tunnustuse. Nüüd aga jagatakse kooli õppenõukogu poolt medaleid heldekäeliselt. See ei tähenda, et nüüdsed medalistid kehvad õppurid oleksid olnud, kuid nüüdsed medalid pole kuldsed, vaid kullavärvilised. Samamoodi kullalaadsed nagu mõned juustutooted on juustulaadsed?

Kena küll - Koolijuhtide Ühendus (huvitav, kes sinna kuuluvad?) soovib pikendada talvist koolivaheaega või teha teisel poolaastal veel lisavaheaeg, et jõukad pered saaksid üheskoos sõita peenematesse suusakuurortidesse või Lõunamere saartele sommerdama. Ja kogu ülejäänud koolirahvas peaks sellega rahul olema?! Kui sakstelastele ei sobi teistega ühtmoodi koolis käia, eks mingu siis omaette kooli. Miks peaks nende pärast kahandama teiste laste suvevaheaega, mis on kehval järjel olevate perede lastele kosumiseks väga tähtis? Ja seda tahetakse pidada ühtluskooliks!

Eks seda jamamist "perekondlike suusavaheaegadega" või Kanaari saartele sõitudega õppeaasta ajal lähe vaja selleks, et hoogustada Eesti ühiskonna kihistumist. Huvitav, kui kaugele julgetakse sellega minna? Igatahes kihk kõva klassiühiskonda tekitada on suur. Ajaloost on aga teada, et sellised ponnistamised lõppesid ikka vaid suurte vintsutustega ja verevalamistega.

on üks selle tüseda hariduselu-loo alajaotusi, mis meenutab, et kui nüüd nõutakse "perspektiivseks" liigitatavalt gümnaasiumilt vähemalt kolme õppesuunda ("kallakut"), siis traditsiooniliselt on Eesti enamikes keskkoolides kõiki õpetatud ühtse universaalse õppekava järgi ja see pole lõpetajaid takistanud edukalt haridusteed jätkata mis tahes kõrgkoolis või keskharidust eeldavas ametikoolis. Nüüd, kui riigil hariduse jaoks raha napib ning omavalitsusi kurnatakse, ja käib koolivõrgu hoolimatu kokkukörtsimine rahapuuduse (ehk vaesuse) tõttu, nõutakse erinevaid õppesuundi, mille jaoks pole tavalistes koolides (mitte küll "luksusõpilastega" eliitkoolides) olemas võimalusi ega pole olemas ka sotsiaalset vajadust. Kõik see meenutab 1930. aastatest teada olevat "uuendust", mille eesmärgiks oli, nagu tollased õppurid on meenutanud, "vaesed gümnaasiumist välja pukseerida". Ka nüüd, kui juba on tipptasemel kuulutatud vajadust panna Eesti ühiskonnas alus oma "eliidile", hakatakse sortima noorrahvast jõukusastme järgi: kes gümnasistiks ja seejärel studendiks, kes välismaale tööd rügama (Eesti väga oluline ekspordiartikkel on ju töökäed).

puutub kooliaasta pikendamisse, siis siin on määrav ühe või grupi ametnike ehe kadedus, et õpetajatel on pikk suvine puhkus. Inimlik kadedus on tükati edasiviiv jõud, aga tükati viib ka koopasse tagasi. Koolireformid kipuvad Eesti Wabariigis vägisi koopa poole, padraku minister või vahtu välja.

Delfi teatas esmaspäeval, et TV3 "Omakohus" toob rahva ette idee teha suvine koolivaheaeg lühemaks - alustada kooliaastat juba augustis.

Rõhutatakse, et president Toomas Hendrik Ilvese sõnul tuleks kaaluda, kas kooliaasta alguse võiks 1. septembrilt viia varasemale ajale. Paljudes Euroopa riikides lähevad lapsed kooli varem. Mõned ütlevad, et 1. september kui kooliaasta alguse tähis on nõukogude-aegne pärand (igand!).
"Omakohus" küsib: kas kooliaasta Eestis võiks alata juba augustis?
Kas eesti rahvas ongi nii "uutmismeelne", et igasugust eedet võtab palavikulise õhinaga vastu?

Kas nüüd läheb Eestis lahti samasuguseks sõjaks "nõukogulike igandite" vastu nagu kunagi stalinismiajal võideldi "kodanlike igandite" vastu ning neid otsustavalt "välja juuriti", kui vaja, siis koos "igandite" kandjatega?

President tegi selgeks, et üks hullemaid nõukaaja igandeid on õppeaasta alustamine 1. septembril. Mis kuulutatakse igandiks järgmisena?