Abdulilt sobib küsida- ütle, kes on sinu sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise-. Tema artiklit lugenuna saan väita, et Abdul on snoobitseja kes kireb nagu kukk sõnniku hunnikul, naudib seda täiega, vaatamata haisule ja arvab end, sealjuures, tohutu tegija olema. Hale, kuidas endale "sõpru" peab moosima.

Arikkel seksikas Savisaarest Abdulilt tüüpiline tellimustöö juhul kui ei ole, siis see mees tõsiseltvõetav ajakirjanik ei ole. Vaga palju on selles artiklis mööda objektiivsuse suhtes. Kuid erinevalt Eesti ajakirjanikest antud artikkel pole pahatahtlik, ( vastupidi Pulleritsu artiklitele)õppige Eesti leheneegrid.

Abdulile ei saa pahaks panna, et ta polnud siin 1987-1991 ja ei kogenud koos meiega neid imelisi aegu. Siis ol Savisaar tõeline rahva lemmik. Suur hulk poolehoidjaid on talle truuks jäänud just sellest ammusest ajast. Abdul analüüsib aga hoopis teist asja, Savaisaare populaarsust palju nooremate inimeste ja muulaste hulgas, kes tema hiilgeaega ei mäleta. Ja selles osas pole britile midagi ette heita.Ta pakub ju välja vaid oma arvamuse ühe üsna müstilise nähtuse selgituseks. Mingit mõistusepärast seletust noorte ja haritud inimeste keskerakondlikkusele ei ole keegi leidnud.

Eelkirjutaja ei saa aru, miks haritud ja nooremad inimesed toetavad keskerakonda. Mis on selles imelikku? Olgem ausad, keskerakond on tõesti rahvapartei ja teeb seda, mida valijaskonan enamik tahaks. Kui see pole haritud inimese poliitika, mis siis veel!? Samal ajal on reformierakond töötanud vaid oma finantstoetajate heaks, Isamaalased suuresti väliseestlaste ja kibestunud rahvuslaste huvides, sotsid aga on sisuliselt tegutsenud enda kuulutatava ideoloogia vastu. Keda siis veel valida? Muidugi pole keskerakond ideaalne ega kõik selle juhid tõsiseltvõetavad, kuid ilmselt on tahtnud artikli autor rõhutada, et keskerakond täidab ühiskonnas sellist nišši, mida ei suuda ükski teine erakond täita ega ole ka tahtnud täita, sest need erakonand pole sündinud empaatiast ega oma valijate tahte väljendamsiest, vaid üksnes võimuihast.

Keskerakond täidab loomulikult üht suurt kohta valijate unistustes, sest lubab (aga ei tee,) seda mida valijaskonna enamik tahaks. Nooremad, haritumad ja taiplikumad ei tohiks uskuda, et selliseid lubadusi on võimalik täita. Sundüürnike lugu on ju ilmekas näide keskerakondlikust küünilisest kavalusest: probleem kuulutatakse lahendatuks, kuid tegelikult on eramaja sundüürnikust saanud linnamaja sundüürnik ning riigi ja linna maksumaksjate raha on kanditud munitsipaalgetode ehitajate-kinnisvaraärikate kontodele. Nii et ka sundüürnike suur toetus Keskerakonnale ei ole seletatav erakonna tegudega vaid Savisaare müstilise karismaga.

Keskerakond lubaks taevamanna ka kõigile...ainult kuidas seda kätte saada, pole neil aimugi. IRW

Ususekt rohkem kui miski poliitiline partei.
Eks sellist möödunud sajandi muumiakummardamist ikka veel esineb. Vanurite hulgas
Näe Venemaal seisavad siiani hardalt kremli surnukuuri ukse taga ja stalini sünnipäeval halavad pisarates.

ah, et sina oskad mõelda? Vaieldav, sest sundüürnikele viitavad põhjendused seda küll ei väljenda. Või on see sinu poolt tahtlik valetamine, et kommentar usutavam tunduks? Igatahes, linnalt korteri saanud sundüürnikud EI OLE täna samams seisus kui nad olid omaniku korteris, sest linn neid tänavale tõsta /iga päev/ ei ähvarda. Neil on saadud korteris alaline elamisluba, mis on nende jaoks tõeline pääsemine, sest omanike psühhoterror, sekka ka füüsiline terror on tänaseks minevik, igaveseks!

1.Aga lastele pärandada pole munitsipaal-sundüürnikel endiselt midagi. See sundüürnike põhihäda on neil alles.
2. Omanike psühhoterror oleks olemata olnud kui ka Keskerakond oleks toetanud ettepanekuid kompenseerida omanikele sundüüri ja turuüüri vahe nagu tänane Tallinna raad kompenseerib munitsipaalelamute omanikele Rand & Tuulbergile ja Skanska AB-le. Ja kui Keskerakond oleks munitsipaalehituse asemel kehtestanud nn. üüritalongide (majutusvautšerite) süsteemi, mis võimaldanuks sundüürnikel kiusliku omaniku juurest ära kolida suvalisse kohta ja seal edasi vaid soodusüüri maksta. Kümned Tallinna linnaametnikud käisid ju Kanada riigi ja keskerakondlaste vihatud väliseestlaste kulul Kanadas sealse eluasemepoliitikaga tutvumas. Kaasaegne inimlik eluasemepoliitika ei meeldi Keski juhtidele vaid seetõttu, et erinevalt munitsipaalehitusest ei tekita see parteikassasse sponsorite toetusraha.

Asi on veelgi kurvem, kui lahti kirjutada tegelik tõde, kes ikkagi need sundüürnikud tekitas, ja miks nad tekitati. Tegeliku tõe tund on veel ees....

Omandireform näitas ilmekalt, et mingit okupatsiooni juriidiliselt ei olnud!
President Meri ja Laari valitsuse välisminister Luik allkirjastasid rahvusvahelise järelevalve all 1994. aastal mitte okupatsioonivägede, vaid võõrvägede väljaviimise lepingu. Aga jälgides omandireformi käiku võib täpsustada, et lahkus hoopis vennasarmee.
Ja kuna tegemist oli vennasarmeega, siis said ka punaveteranid jt erinevalt paljudest põliseestlastest (sundüürnikud) elamispinna ja maa kollaste kaartide eest erastada. Lisaks haihtusid Punaarmeest maha jäänud korterid, mida oleks saanud anda sundüürnikele erastamiseks. Samuti mängiti börsil maha Hüvitusfondi raha, mis oli mõeldud sundüürnike toetamiseks.
Mõistagi ei saa esitada hüvitusnõudeid nii Venemaale, kui ka tema tollastele liitlastele USAle, Inglismaale ja Prantsusmaale. Kogu probleemistik jääb kanda kohalikele omavalitsustele, sest ka Eesti riik sundüürnike probleemiga ei tegele.
Kuni kestis omandireform oli riigikontrollil, kapol ja õiguskantsleril keelatud kohalikke omavalitsusi kontrollida. Lisaks ratifitseeriti inimõiguste harta nii, et see ei laieneks omandireformi seaduste kohta!
Okupatsiooni korral tulnuks lähtuvalt Genfi konventsioonist lahkuda nii sõjaväel kui ka okupatsiooni ajal elama asunud tsiviilisikutel.

Sundüürnike probleem jääb endiselt lahendamata, sest neid munitsipaalkortereid ei saa surrogaatraha EVP hinnaga erastada!

Keskerakondlased käivad tihti näiteks Dresdeniga tutvumas, kus munitsipaalelamud moodustavad 31% elamufondist. Berliinis ja Pariisis on munitsipaalelamute hulk veelgi suurem.
Ka Helsinkis on 20% elamutest munitsipaalhalduses.

Euroopa ja Põhja-Ameerika munitsipaalelamutes on üür turuhinnast ca 25% võrra madalam, Tallinnas aga lausa 75% võrra madalam. Seda Keskerakondlased kunagi ei märgi. Kui soodustus on ülisuur, siis on soodustuse saajaid ka samavõrra vähem. Kuna Eesti maksumaksja rahakott on Dresdeni, Berliini ja Pariisga võrreldes palju kõhnem, siis on täiesti loomulik, et meil on sotsiaalset elamufondi kordades vähem.
Lõpetuseks. Munitsipaalmajad on ajalooline pärand, oma aja ära elanud sotsiaalpoliiitika vahend. Vahendit ja eesmärki ei tohi segi ajada.