Lennart Meri väärib täit kõigest hoolimata lugupidamist selle eest, et ta suutis Eestit pilkupüüdvalt ja meeldejäävalt esindada, kuigi ta tegi seda mõnikord üllatavalt ekstravagantsel ja ettearvamatul viisil. Kuigi ta inimesena polnud mingi ingel, jääb ta ometi silmapaistvaks riigimeheks, hoolimata kõigest, mis talle iganes süüks pannakse. Miks ometi ei suudeta meil hinnata inimeste positiivseid tegusid, vaid ainult ketrame talle omistatavate või ka tõeliselt olemas olnud puuduste ja pahategude ümber? Otsekui teeks suuremeelsus lahkunute hindamisel hindajaid pisemaks? Pigem vastupidi - andestamine peaks neile lisaväärtust andma, ülendama.

Alaküla lase end maha ja ma tahan näha, kuidas sa etsi hauale situd

alain alakyl seda ootabki, et siin "haarataks sulg" ja et te laskuksite sinna, kus on tema. Aga: ärge tehke seda. Las ta olla seal üksi. Parem ärge puutuge teda. Ta tegi "hea" kodutöö, leides selle artikli. Ta arvab, et pani ära... Las ta olla seal... Vaene mees...

ma ei saa aru mis moodi oleks need inimesed kes ei ole selle jutuga rahul sel ajal elanud see oli meie elu meil ei olnud muud võimalust tuli õppida töötada ja karjääri teha sest tahtsime kõik elada edasi minna oma lootustega me ei saanud sinna midagi teha temesündisime sel ajal lennart meri on tubli kirjanik ajaloolane ja poliitik maei ole olnud tema suur fänn aga mamõistan teda jaaustan väga paljud presidentide solvajad te ei oleks sel ajal hakkama saanud ega saa ka nüüd sel jal kirjutati väga häid jutte ja raamatuid ja inimesed eivihanud üksteist nii nagu praegu ollakse üksteisel kõride kallal isegi ei austata surnuid enam eesti ajakirjandus on nagu mürkmadude kari pidevalt valves ja ootavad keda kägistama hakkata kusjuures ei valita kes on kes isegi lastele ei anta armu ma ei poolda kommunismi aega aga inimesed olid palju õnnelikumad ja palju turvalisem oli kui praegu,

paistab et paljud kommenteerijad ei saa üldse sellest jutust aru sellega ei taheta mitte halvustada presidenti vaid see oli tema elu üks osa seda me teame kõik et ta sel ajal elas paljudel kommenteerijatel läheb vihaga mõistus paigast ära et nad eisuuda enam millestki aru saada

meeldetuletus- hea, soov sellega 'ära panna'- paha.

Oi kuidas nõuka aeg meil kõigil veres istub. Kui ikka kõik ametlikud ajalehed halavad - suurmees lahkus, sajandi suurim poliitik jne.,jne.,ja rahvas kõik noogutab ja nutab kaasa, siis oleme ikka vilets ja väeti rahvas küll, ega väärigi vabadust. Välisriikidelt lausa noritakse "oma suurmehele" tunnustust. Kuskilt paraku ei paista seda üleilmset imetlust. Väliseestlased teda ms. ei imetlenud - lugege Aleksander Einselni artiklit "Õpetajate lehes". Et see just Õp. lehes ilmus näitab vaid seda, et meil valitseb tsensuur. Sellised artiklid, mis ei laula sama laulu mis "sõltumatu" ajakirjandus, ilmuda ei saa. Niipalju siis vabast vaimust vabas Eestis. Kommenteeritav artikkel Kesknädalas on parim tõestus sellest, mis sünnib kui püütakse "kõigi poolt armastatud suurvaimu" veidi teisest küljest valgustada. Järges ajuvaba labane ja madal sõim a la ärge puutuge meie juhti ja õpetajat!! Sellise suhtumise juures on lühike mälu vabandatav. Sellest pole ju palju aega möödas, kui Lennu omale ebaeetliselt maalahmaka "omastas" ja rahva eest sulges, ja sinna ka maksupetturist firma abiga maja ehitas. Siis oli veel vaba ajakirjandust, sest ajakirjanik sai preemia teema julge ja sõltumatu käsitluse eest, "väga eetiline ja kõrge moraaliga" Lennu aga ajakirjanduse vaenlase tiitli. Rääkimata sellest paljuräägitud "süümevandest" presidendiks vannutamisel. VEKSA juhina (ms. sellest Väliseestlastega kultuurisidemete arendamise ühingust ei tea väliseestlased ise eriti midagi, eks ta üks "luureorganisatsiooni" allasutus oligi, nii et mõni avalik tuntud-teatud kommunist on isegi parem kui mõni varjatud sidemetearendaja-informaator. Vähemalt mulle tundub küll nii. Ma väga loodan, et eestlased ei lähe selle ajupesu ja lömitamisega kaasa. See ei ole küll selline vaimsus, mis meie rahva peaks suureks tegema ja püsima jätma.

Lennart Meri isa kui E.V. diplomaat küüditati koos perega 1941.a. Siberisse. Mitte keegi ei tulnud sealt nii ruttu tagasi kui Meride perekond - juba 1946.a.!! Lennart Meri lõpetas 1951.a. aastal juba Tartu Ülikooli. Milliste teenete eest sai Meride perekond sellised võimalused. Millegipärast sellised faktid ei paku huvi ei "printsipiaalsetele" isamaaliitlastele ega kommarite ahju ajajatele. Minu vanemad küüditati ka Siberisse 1941.a. Minu isa ei saanud pärast vabanemist (ms. alles 1958.a.) mingil juhul Ülikooli, ka mitte kaugõppesse. Minu õde, kes jäi Eestisse maha, teda ei võetud ülikooli ka 1956.a., sest ta ei olnud kom.noor., ta ütles, et ei astu enne, kui vanemad on Siberist tagasi. 1957.a. siiski astus, sest tahtis ülikoolis õppida.

lugedes: vabadusvõitleja 2006-03-19 21:32:03;------- Kaks nädalat tagasi, 5.märtsil, Eesti Raadio saates Esimene stuudio, ütles endine väliseestlane Jüri Estam, et L.Meri käis nõukogude ajal Los Angelese nuhkimas. Küllap tal oli alust niimoodi öelda.

Sõbrakesed, kaaskodanikud. Mis on selle artikli nii negatiivne, isamaareeturlik sõnum, mis teid tagajalgadele ajab ja vihast vahtu suust välja ajama sunnib? Ei ole ma ei kommunist ega keskerakondlane, marurahvuslane ka mitte, aga minu arust on see väga tore artikkel. /See oli meie põlvkonna üks eneseteostamise viise. /…/ See lause peaks ju kõik ütlema. Vaevalt, et Lennart oleks olnud see, kes ta oli, kui ta selle asemel, et parteilt toetust küsida, oleks kodus ahju taga küüsi närinud ja kukalt süganud ning ohkinud, et küll mina ju teeks ja oleks, aga... Enamik neist tublidest kommentaatoritest ilmselt elus suurt muud pole teinudki, kui arvuti taga kommunismitonti otsinud.

Sõbrakesed, kaaskodanikud. Mis on selle artikli nii negatiivne, isamaareeturlik sõnum, mis teid tagajalgadele ajab ja vihast vahtu suust välja ajama sunnib? Ei ole ma ei kommunist ega keskerakondlane, marurahvuslane ka mitte, aga minu arust on see väga tore artikkel. /See oli meie põlvkonna üks eneseteostamise viise. /…/ See lause peaks ju kõik ütlema. Vaevalt, et Lennart oleks olnud see, kes ta oli, kui ta selle asemel, et parteilt toetust küsida, oleks kodus ahju taga küüsi närinud ja kukalt süganud ning ohkinud, et küll mina ju teeks ja oleks, aga... Enamik neist tublidest kommentaatoritest ilmselt elus suurt muud pole teinudki, kui arvuti taga kommunismitonti otsinud.

Minu püüe jäädvustada Lennart Meri läbi huumoriprisma. Väga tähtis kõigile oleks neis lugudes näha võrdluse momenti: Kas Arnold Rüütel saaks iialgi millegi niisugusega hakkama? Möku nagu nimekaim „Kevade” Arnogi? Kas Arnold Rüütlist saaks kunagi kirjutada midagi nii rõõmsameelset ja poisikeselikult riukalikku? Arnoldi vimkakesed nagu Võidupüha soovimine ja lese lohutamine on nii maalähedased, magedad ja madalad. Pole seda lennukust, mis Lennul. Ja siit nad tulevadki! LLL-id ehk „Lõbusad Lood Lennartist.” LLL lugu 1 Lennart valimisjaoskonnas. Lennu Taadu läheb majaraamatuga valima. Veike vimka! Seadust järgiv ametnik, kes arvas, et President tema kohusetundlikkust ja seadusetäitmist testib:"Teie pass palun?" Lennu lükkab majaraamatu ametnikule nina alla:"Kas te siis mind ei tunne?" "Kes siis Egon Nuterit ei tunneks. Aga seadus passi esitamiseks käib kõigi kohta." Tegelikult lõi ametnik Lennarti vimka peale vedelaks, rikkus seadust ja komisjoni esimees andis talle kinga. LLL lugu 2 Boris on Lennartil külas. Sammutakse mööda punast vaipa.Orkester mängib Vene riigihümni. Dirigendist möödudes haarab Lennart taktikepi ja veidi edeva tuntud headuses wiiraltiliku naeratuse saatel kõlab üle Vabaduse väljaku, endise tsaar Peeter Esimese väljaku „Boþe, tsarjaa hranii! (“Jumal, tsaari kaitse sa!”) Jälle üks vimka kirjas! Lennart peab peenikest, sest ta on kaalukamaidki vimkasid visanud nagu vahisõdurilt nalja pärast püssi või padruneid ära võttes. Paljude poolt õigustatud küsimus: Kas Arnold Rüütlist saaks kunagi kirjutada midagi nii naljakat ja poisikeselikult riukalikku? LLL lugu 3 Väikese Moldova president väisab Armuneeme. Vestlus käib naturaalsetest viinamarjaveinidest, muide, viinamarjamaa presidendi emakeeles. Lennart oma teadmistega on tasemel nagu alati. Helle valab klaasidesse... Kuna viinast pole siin majas kunagi lugu peetud, tarvitatakse ainult aknapesuks nagu kinnitas Lennart, siis naturaalsete heade veinide kiitusega ei olda kitsid. “Ära siis unusta koos degusteerimist,”ütleb külaline ja suundub Lennarti raamaturiiulis olevate Eesti Entsüklopeedia köidete juurde. Võtab pastaka ja teeb kuldsele M tähele ristikese. Räägitakse, et Moldova presidendil oli võimalus veelgi Armuneemele naasta. Loomulikult läks ta kohe raamaturiiuli juurde kontrollima, kas ristike alles…Aga ristike oli koos tolmuga maha pühitud…Väikese Moldova president võttis seekord laia punase markeri ja tegi uue suure risti. Tea, kuidas on läinud Valge Maja Ovaalsaali gloobusel peale Lennarti väisamist? LLL lugu 4 Lennartil on külas Vaira Vike. Suundutakse vanalinna rägastikus asuva tuntud restorani poole lõunasöögile Järsku on Vaira Vike kadunud… Kõik otsivad, kõik närveerivad… Lennart tunnetab järjekordselt presidendiameti raskust ja vastutusrikkust 24/7… Närvi maandamiseks paneb suitsu ette ja manab silme ette lõbusaid vimkasid oma elust: Oli juhuseid, kus ta ennast ihukaitsjate ja turvajate eest meelega peitis. Ja oli pärast jube pettunud, kui mehed ta üles leidsid. Meenub kuidas ta Tarja kõrvalt Rahvusraamatukogu koridorist sõna lausumata kempsu kadus ja samuti sõna lausumata, nagu poleks midagi juhtunud, Tarja kõrvale tagasi ilmus. Meenub ka väliskülalistele vanalinna tutvustus, kus ta järsku tundis vajadust jalgu puhata ja ühe kohvi saada... Järsku ilmub Vaira Vike välja. Sõna lausumata, nagu poleks midagi juhtunud. Nägu nii tütarlapselikult kelmikas ja riukalik.Endal silmad nii kavalad ja naeratava suu ümber – jäätisevõru. Lennart muigab mõistvalt: „No tegi ühes väikeses kohvikus ühe väikese saldejumsi.” Kui tsiteerida klassikut:"Enne läheb jumalapäike looja, kui me Lennarti enda koerustükkidega ühele poole saame!" LLL lugu 5 Lennartil on külas idamaa ülik. Endisest mitte eriti tähtsast liiduvabariigist, mille pealinn erinevalt Suurest Õunast New Yorgist kandis kunagi nime Õuna Ema – Alma Atõ. Nüüdse pealinna keskel on üliku suur kullatud kuju, mille alusel liikumise järgi liigub vastavalt ka päike tema ümber. On kaetud laud õhtusöögiks. Kõik ootavad... Kõik ootavad... Kõik ootavad... Lennart tunnetab järjekordselt presidendiameti raskust ja tervisele kahjulikkust 24/7…Lennart paneb närviliselt suitsu ette. Lennartil hakkab pea valutama. Pinge maandamiseks tuletab Lennart meelde aegu kui nalja oli nabani Hommik. Lennartil seisab ees visiit välismaale. Nagu tavaline, on ta ajagraafikust lootusetult maha jäänud. Kui lennuki väljalennuni on jäänud 15 minutit, söandab üks ametnikest Lennartile sellekohase vihje teha. Lennart: "No öelge neile ometi, et ma söön alles putru. Las peavad lennukit kinni." Lõbus seik, mis? Kindlasti oli ääretult lõbus nii kantselei ametnikel kui Lennarti saatjaskonnal. Lennujaama ning lennufirma töötajad, eriti aga lennukis närveerivad reisijad aga lausa niutsusid lõbust. Asjapulk saadetakse hotelli asja uurima… Läbi veepahina kostab vannitoast kõrgehäälset helisevat pentatoonikat.Kardina vahelt vaatavad kavalad kelmikalt säravad viltused õunaseemned: “Kas Lennart on tõesti juba kohal?” Lennartil oli hilinemiste kohta alati varnast võtta kuldlause ja Lennart oskas alati vabandada vastavas võõrkeeles:”Mitte President ei hiline, vaid pööbel tuleb liiga vara...” Kus on Arnoldi nipid-trikid? Igav on, härrased. Igav

Eks neid lõbusaid lugusid Lennartist nähakse ikka nii nagu meedia neid nägema paneb. Oleks Lennu "head võidupüha" soovinud - oleks see tema kui "järjekindla vabadusvõitleja" assotsiatsioon eestlastele kõige tähtsamast päevast ja Lennuke oleks veelgi toredam. Rüütli iga sõna ja sammu vaagitakse alati negatiivsest nurgast - oi milline lapsus, ajab segamini võidupüha ja iseseisvuse väljakuulutamise. Ja selgitagu Rüütel palju tahab oma assotsiatsioone, arvatakse ikka nii nagu meedia meid arvama panna tahab. Lennu ju ka ühel iseseisvuse paraadil rikkus eeskirju ja tervitas ebastandartselt sõdureid - keegi ei arvanud, et ta eksis või on juba seniilne - vaid ju ta ikka riukalikult seda planeeris. Meedia pingutagu kuis tahab, ega vägisi kedagi rahva presidendiks ikka ei tee. Merile on alati tähtsam olnud väljapaistvam (ka omakasupüüdlikum) pool - see välispidine roll, mitte sisuline - eesti rahva konsolideerumist taotlev roll. Mul on üsna piinlik lugeda viimasel ajal ajalehti ja vaadata TV-d. Sellist isikukultust püütakse meile praegu peale suruda, et on lausa tülgastav - mitu leinapäeva, 3-4 päeva ajalehti - kõik ainult sm. L.Merest. Nõme. Aga kui Jõgevamaal hukkus rängas liiklusõnnetuses 8 last, et teinud president Meri väljagi - rääkimata leinapäeva väljakuulutamisest.

Tundub, et nõukaaegne elementaarne eneseteostuse viis - kiidulaul valitsevale reziimile jms. (sh. ka luureorganites töötamine) on lubatud ainult väljavalitutele. Kui keegi analoogse "eneseteostusega" tegeles vastasrindest (näit. Keskerakonnast), siis on tegemist kollaborandi, kommunisti, paadunud reeturi jms. Nõukaaegne nomenklatuur ruulib edasi, vist on seal kõrgel kitsaks läinud, et peab hakkama valima, kes endistest agentidest ja kommunistidest saavad edasi pumba juures olla, kes aga tuleb pööbli sekka tagasi suruda (ja seda kõigi vahenditega. Nagu jesuiidid juba ütlesid - eesmärk pühitseb abinõu!

to ka nii võib; Paraku raiskas ta tolategemisel maksumaksja raha.

inetud ,andetud ja laisad ,yhinege. Olid nõuka ajal õpetaja ja nõudsid kaelarätti-see oli ka su panus. Õpilased meenutavad sind hea sõnaga

Mitte ainult ei raisanud, vaid lausa elas ausate maksumaksjate kulul. Miks ei analüüsita Meri sissetulekuid, kas ta ikka on tasunud võetud majavõla. Mäletatavasti lubas ta ikka rohkem tööle hakata, et maja ja maad tasa teenida. Mõned inimesed on meil ikka jätkuvalt võrdsemad kui teised.

Mis majavõlga ta maksma peaks? Ta on ju seal tükk aega elanud ja kõik kenasti korras hoidnud, tekkinud on juba uus omand, tema omand.

Kui Vanapaks kombitsad sirgu ajab, siis lähen ja kusen Vanapaksu hauale sama uhkesti. Ei usu? Saate nä'ha.