Väga oluline on peale Kesknädala lugeda teisigi lehti, mis lugejat arendavad, targemaks teevad. Kahtlemata on selliseks heaks väljaandeks Õpetajate Leht. Kuigi ÕpL keskendub haridusküsimustele, avardab ta maailma muudegi elualade inimeste jaoks. Näiteks sellenädalases, veel müügil olevas lehes (22.8.2008) jätkub 15. augustil alustatud Mati Hindi ääretult sisukas ülevaade "Ajaloo mäletamine võidab: Baltimaade rahvarinnete aastapäev Vilniuses". Autor nimetab 5. ja 6. juunil toimunud esinduslikku rahvusvahelist konverentsi suurejooneliseks vastuhakuks ajaloo unustamisele. Rohkem kui kaht ajalehekülge täitvasse tasub süveneda nii neil, kes hindavad Rahvarinnet jt sedalaadi ühendusi, kui ka neil, kel selle suhtes eitav seisukoht (ehk saavad targemaks ja hakkavad ellu kainemalt suhtuma). Ja ÕpL on lugejaile kättesaadav ka internetis.

Tänusõnad lugemissoovituse eest! Õige suunanäitamine aitab asjahuvilistel kaasinimestel niimoodi tublisti aega säästa.
Näiteks on igatahes kõigil kasulik teada Vilniuse konverentsil kõlanud vene inimõiguslase Sergei Kovaljovi meeldetuletust: pidulikud kõned ja sõnad ei määra poliitikat, vaid on hoopis poliitika küünilisteks vahenditeks – silmakirjalik maailm pole mitte ainult vastik ja alatu, vaid ka ohtlik.
Meie tänapäeva kohta kehtib ka Kovaljovi kibe tõde, et moraalne kriis on globaalne: valetajatele vaadatakse silma ja neil surutakse kätt (vaadakem nt klantspildikesi ÜRO-st või Euroopa Liidu institutsioonidest!). Kas niimoodi, võltsnaeratuste ja ohtra käepigistuste vahetamisega täidabki rahvusvaheline üldsus oma ülesannet muuta poliitika samm-sammult moraalsemaks. Samm-sammult seepärast, et “järsk muutus polegi võimalik, aga kõik peaksid püüdma vähem valetada”.
Mõtlemapanev ka Eesti jaoks on näiteks leedu professori Vanda Zaborskaitë mõttekäik, et rahvas peab kasvama mitte ainult iseseisvuseks, vaid ka orjuseks. Intelligentidel oli nõukogude ajal valik, missugusel määral tohib võõrvõimule lojaalne olla, missugusel määral võib olla kollaboratsionistlik, et lubatu piiril balansseerida. Inimesed Leedus (eks Eestiski!) mõistsid, et okupatsioon kestab kaua ja tuleb ellu jääda ning sellises tehti seda, mida sai teha: publitseeriti Leedu ajalugu, arendati leedu teatrit jm. See oli legaalne ikestamata kultuur ikestatuse olukorras. (Kui nii oli Leedus, miks salata samasugust Eestis?)