![]() Nüüd võiks neist asjust ju rääkida
Enn Oja
2002-09-04 01:19:59
Olen nüüd hiljem teada saanud, kuidas toimus välisposti
läbivaatus. Tehti seda peaasjalikult Moskvas, kuulu järgi
ka Kiievis ja Taðkendis. Moskvas oli selleks kohaks
praeguse Leningradi vaksali juures asuv Postimaja, vist 4.
või 5. korrus. Sealsed töötajad valgustasid kirju ja avasid
neid ka tehniliste võtetega. Olid ka "mustad nimekirjad"
ning teatud ametnikud otsustasid saadud andmete põhjal mida
ja kellele lubada või mitte lubada. Tallinna kohta ei oska
öelda, kuid kahtlasi kokkusattumusi oli siingi. Mul endal
ei õnnestunud kord 3 aasta jooksul ligi sajale kirjale
vastust saada, kuid kui kirjutasin teise nime all ja teisel
aadressil, siis hakkasid taas vastused tulema. Võin vaid
oletada, et Tartu KGB pani 3-ks aastaks minu sidemetele
veto.
vaatleja
2002-09-05 10:00:43
ENSV-s oli KGB suhe postiga samasugune, nagu see on kogu
maailmas julgeolekuteenistustel. Kontrolliti välismaalt
tulevat ja välismaale minevat posti. Seda ei teinud mitte
riiklik post, vaid julgeolekukomitee vastav allosakond
(kuulus tehnilise osakonna OTO koossseisu ja asus Tehnika
tänava ja Balti jaama vahelises postimajas (alates
esimesest korrusest)). Postikotid väismaalt tuleva postiga
toodi sinna ja peale kontrolli viidi tagasi posti
käsutussse. Kontrolli alla pandud isikute (vastavate KGB
osakondade esitisel) kirjad avati ja toimetati Pagari
tänavale operatiivtöötajale paariks tunniks tutvumiseks ,
vöi vastavalt vajadusel kopeeriti. Ülejäänud kirjad
lihtsalt registreeriti vastaval kaardil, et teha kindlaks
isiku kirjavahetuse aadresse välismaal. Avatud kirjade hulk
oli väike, sest tehniliselt on kirjade avamine keerukas
toiming. Kirjade avamine viidi läbi spetsiaaltehnika abil
nii, et sellist avamist mitteprofessionaalil polnud
vöimalik leida,(rääkimata mingist kirjade kokkukleepumisest
ja "tsenseerimisest" - igasugused avamise jäljed puudusid
täielikult!) ka oli postikott ainult pool päeva julgeoleku
käsutuses. Sellepärast süüdistada KGB-d posti rikkumises ja
"tsenseerimises" on vale. Kirjade kadumine,
ajakirjade,röövimine ja löhkumnine toimus juba postkontori
töötajate poolt, kes lihtsalt neid varastasid, et lugeda
vöi edasi müüa - see oli näiteks levinud lisateenistus
"Burda" ja teiste selliste ajakirjade puhul. Väga palju
saabus juba välismaalt lagunenud posti, samuti kuude kaupa
ringirännanud kirju, seal ei osatud aadressi "Estonia"
tihti siduda USSR-iga (sugulased aga kangekaelselt
kirjutasid suurelt seda kirja aadressis - et mitte USSR
suurelt lisada). Köik rikutud kirjad ja kadunud ajakirjad
aga pandi postikrattide poolt KGB arvele, minge ja küsige
neilt!!!. Posti tsenseerimisega tegeles aga GLAVLIT, kelle
töötajad konfiskeerisid "riigivastaseid" väljaandeid. Ka
KGB tegi mönikord ettepanekuid saadetiste
konfiskeerimiseks, aga tavaliselt oli olukord vastupidine,
KGB huvides oli mitte konfiskeerida, Glavlit aga tahtis
seda teha. Ei maksa aga unustada, et tolleaegses "külma
söja" tingimustes välismaalt tuleva posti aeglane
liikumine oli seotud ka välismaal toimuva 100% kirjade
perlustreerimisega (kirjade kontroll), nagu seda tegid USA,
Saksa LV ja teised NATO riigid oma kodanike NSVL
suunduvate kirjadega. Seal tavaliselt viibisidki nädalate
kaupa saadetised kontrollis, sest kirjade kontrolli aparaat
polnud nii töhus kui oli see KGB oma. Nende riikide
teenistuste poolt kirjade avamine oli sageli silmaga nähtav
- see tihti kantigi KGB arvele, kuigi Tallinnas kirja ei
avatudki. Proua Loskitil oleks vöimalik paluda oma vennal
USA-s nüüd järelpärimine teha (seda peaks nüüd juba
vöimaldama vastav seadus), et millal tema kirju avati ja
kus on nende koopiad, siis oleks ka löpuks selgus käes.
Omades kirjavahetust NSVL-uga oli ju vend automaatselt FBI
ja CIA vaateväljas, kui potentsiaalne spioon. Kirjavahetuse
koopiad, vöi toimiku number aga peaks olema nüüd juba
kättesaadav arhiivist (loomulikult soolase tasu eest iga
lehe kopeerimiseks!). Usun, et posti pikaaegne ülemus
Tõeleid vaevalt hakkab kirjutama oma kunagiste alluvate
sigaduste kohta.
Jänis
2002-09-05 14:58:30
Millegipärast ei usu, et ka Külma sõja ajal "kogu
maailmas" postiteenistuse ja julgeoleku "suhe" selline
on, rääkimata siis veel praegusest ajast (peale 911
sündmusi muidugi arvatavasti on jälle hakatud rohkem
pingutama). Küll aga kuulatakse pealt ja filtreeritakse
kogu elektroonilist kirjavahetust, iseasi on muidugi, et
selle eest saab kirja kirjutaja ennast krüpteerimise teel
100%-lise kindlusega kaitsta.
vaatleja
2002-09-09 22:17:12
Jänisele - uskuda on muidugi raske, sest Eestis on usutakse
ikka, et ainuke salateenistus, kes kasutas selliseid
meetodeid on olnud KGB. On ju viimase kümne aasta jooksul
nii palju kirjutatud nendest "jöledustest". Lääneriikide
salateenistuste kohta aga on vähe kirjandust - asi on
selles, et kirjutada oma meetoditest nad ei luba,
karistused on kövad, endised töötajad kaotavad kohe
pensioni ja peavad vangistusega arvestama. Ehk olete
kuulnud alles hiljuti kömu tekitanud autor Tomlinsoni
saatusest, kes inglise luure "saladusi" paljastas.
Saksamaal on köige rohkem praegu kirjandust inglise
ameerika salateenistuste kohta avaldatud - tänu Stasi
arhiivide avamisele, sest Stasi teadis köike, mis
Lääne-Saksamaal toimus. Leidke, kui see on Eestis (teen
väikese lisamärkuse - ma ei ela Eestis, vaid väga kaugel
vööral maal) raamatukogudes olemas raamat: Eichner/Dobbert
" Headquaters Germany", ISBN 3-929161-77-x, 1997. Kust
vöite lugeda, kuidas L-Saksas toimus ameeriklaste ja teiste
liitlaste abiga totaalne postikontroll. Ja veel niipalju,
et kasutades elektroonilises kirjavahetuses PGP ja
temasarnaste programmide abi,(mis muidugi garanteerivad
100% salastuse elektr.kirjas) olete te kohe salateenistuste
vaateväljas, milleks te püüate oma kirjade sisu varjata!
Olete te aga kindel, et teie kirja sisu ei sattu peale
deschifreerimist juba salateenistuse kätte? Inimesed on
nörgad, ja ahvatlused suured! Ja löpetuseks, köik riigid
püüavad välja selgitada selliste meetoditega ebakindlaid
kodanikke, kes vöivad osutuda riigi julgeolekule
ohtlikeks, tegemata suuremat kära selle ümber. Usun, et ka
eesti julgeolekupolitsei tegutseb niiviisi - lihtsalt
sellest ei räägita.
EvaldSimman
2002-09-12 19:27:55
VaatlejaOnTüüpilineSovetlikKuju
Nimetati
Vastupropagandist
TööksOli
ReaalsuseMüstifikatsioon
EestiKeeles
Hämamine
PuruSilmaAjamine
Sooviti
SegadustPäädesse
Ja
TähelepanuKõrvaleJuhtimist
OmaSiseprobleemidelt
MeidHuvitabIkkagi,
MisEestisOli
KuidasEestiPostToimib
KasEestiPostiSaabUsaldada
MillalToimusMoraalneTervenemine
MiksNadMinevikkuVarjavad
Jne
Holger Kaljulaid
2002-09-12 21:04:40
Räägime siis ometi Eesti (NSV) Postist.
Ei maksa unustada, et postitsensuur toimis ka riigi sees.
Sellele on tähelepanu pööranud Veljo Kalep ajalehes
Postimees.
Muuhulgas on Kalep kirjutanud:
Kui mind 20. okt 1980 aastal KGB areteeris ja oma kontoris
Tallinnas kabinettide eesruumi ootama jättis siis tutvusin
sealsete kappide sisuga nende ustel olevate nimekirjade
abil. Nendes olid blanketid mille nimetuseks oli: 1.
Saabuva korrespondentsi väljavõtmise blanketid (eesti
keeles); 2. (samad, vene keeles); 3. Väljuva
korrespondentsi väljavõtmise blanketid (eesti keeles); 4.
(samad, vene keeles). Mõistsin kohe et sellest kapist on
Pärnu postkontorisse saadetud minu poolt saadetavate ja
minule saabuvate kirjade väljavõtmiseks vastavad
formularid.
Lähemalt lugege edasi ise veebiaadressilt
http://www.postimees.ee:8080/misc/kiri.shtm
Lisaksin ka oma mälestusi 1980. aastate keskelt, mil
perestroika ja glasnost algasid, kuid KGB ennast ei
muutunud veel sugugi. Pidasin nimelt intensiivset
kirjavahetust sundteenistusest Uuralist põhiliselt
kodustega Kohtla-Järvel. Arvestades sõjaväeposti
ebausaldusväärsust, kasutasin ka tsiviilposti, mispuhul
läks teatavasti vaja postmarke ja sõjaväeosast väljas
asuvaid postkontoreid
Koduse postiaadressi ebakindlust
arvestades see võis teatud põhjusel ju salateenistuse
kontrolli all olla kasutasin tundlikest asjadest
kirjutades meie pere tuttavate aadresse, kes siis kirja
edasi toimetasid
Kummatigi sain hiljem teada, et
kirjavahetus talletati kõigi ettevaatuste kiuste KGB-s
tervikuna. Nad olid kirju hoolikalt kopeerinud, nii et minu
arvele kogunes kaks mahukat toimikut. Jäi üle mõistatada,
kuidas... Järeldus sai vaid üks olla: võetus tehti
kohalikes sidejaoskondades (postkontorites) nii saatja kui
ka vastuvõtja poolel, nii Venemaal kui ka Kohtla-Järve 3.
sidejaoskonnas.
Samaga seostub ka paar veidi koomilise alatooniga seika:
Miskipärast arvas KGB heaks mind hoiatada või heidutada
sellise kirjavahetuse jätkamise eest. Nii tuli pataljoni
ülema asetäitja poliitalal (zampoliit e politruk) ühel
pärastlõunal meie roodu, et nn poliitvestlust pidada, mis
tegelikult oli meil üsna ebatavaline, ja rääkis siis, mis
inetu komme mõnel on kirjutada koju kole kahtlasi kirju
kroonu eluolust. Ta tõi mingi veidravõitu näite ja mainis
isegi kirjavahetuse antisovelikku sisu. Alles taganjärgi,
ja hoopiski mitte loengu ajal, näis kõiges räägitus midagi
tuttavlikku, minusse puutuvat, ehkki politruki suus ülimalt
hämaralt ja moonutatult, nii et jutt paistis mingist,
näiteks keskaasia külast käivat, kus keegi mamma kalli
pojakese pikad kirjad kätte saanud, neid lõpuks tervele
kiðlakile ette loeb. Kuid halvaendeline tegelikkus, mis
sellele poliitvestlusele järgnes, kinnitas juba selgemalt,
et mina olingi kogu poliitvestuluse jandi adressaat.
Sellest pidin ma aru saama ilma mu nime mainimata. Kui
mitte varem, siis vahetult järgnenud teenistuslikku
karistust kandes, mille põhjust mulle vähemalt ka ei
seletatud. Kuna sõjaväelased vististi ei teadnud isegi
täpselt, KGB jälle ei tihanud, hoidudes taamale selles
tollal minuga toimunud kassi-hiire mängus.
Teine seik ilmnes 1990. aastate künnisel, kui välismaalt
tulevaid kirju postivarguste paljastuste sagenemise järel
hakati kätte andma vaid sidejoaskondades. Nii tuli mul
vahete-vahel seal posti järele minna, mispuhul avastasin,
et mind sealsed töötajad pelgalt nime nimetamise peale
ülihästi tundsid, ja teadsid peast mu kodust aadressi, ja
üldse suhtusid justkui oma lähihõimlasse, ehkki meil
postkontoris polnud ei sugulasi, pere- ega muidututtavaid.
Pean siin kuigivõrd KGB ja postiteenistuse auks lisama,
et postitsensuuril ja postivargustel pole midagi ühist.
Salajase võetuse tarvis kõrvaldatud kirjade kättejõudmine
oli tolle süsteemi soodsa järelmina üsna garanteeritud.
Proovi sa lihtsa postitöölisena hiivata saadetisi, mille
vastu tunneb huvi salaluure! Miskipärast juurduski minus
veendumus, et KGB oli selles mõttes aus ja korralik
Eks
KGB-st jäi ka salajaste läbiotsimiste kogemise järel mulje,
et nad toimetasid oma nuhitöid (vähemalt meie kodus; vaid
õrna tolmukorra rikkumine nö strateegilisetes kohtades võis
neid välja anda) ülima diskreetsusega. Eesti Posti
veteranide auks kõlbavad vist samad sõnad. Pean silmas
nende diskreetsust mineviku asjus.
Riina, end. p.-töötaja
2002-09-13 18:03:27
Eelmine kirjutaja ajab segi tsensuuri ja perlustratsiooni.
Tesnsuur kehtis ainult välisposti suhtes, aga N Liidu
piirides oli tegemist perlustreerimisega ehk posti,
eelkõige kirjade salajase läbivaatamisega.
Priit Malvet
2002-09-18 22:51:56
Huvitavaid andmeid postituhlamisest võib luged Zhores
Medvedjevi uuringust, mis on teostatud põhiliselt
1970-ndate aastate kestel ja ilmus millalgi 1982 välismaal.
Ka seal on kirjeldatu Moskvas tegutsenud üleliidulist
osakonda,
kus loeti kirju kõikides N Liidu rahvaste, samuti läti,
leedu ja eesti keeles, pluss kõigis välismaale läkitatud
kirjades ja sealt N Liitu saadetud kirjades kasutatavaid
keeli. Ühesõnaga, terve instituut.
Ta, Medvedjev, kirjeldas ka ühte eraviisilist eksperimendi
haruldase Okeaania keelega,
mille teadjaid-valdajaid oli N Liidus vaid kaks inimest.
Üks neist kirjutas selles keeles teise teadmata välismaale,
kuna teist kasutaski KGB vms ametkond selle keele
eksperdina tolle kirja tõlke konsultandiks.
Asi tuli välja ühel jooma-olengul,
kus kirjast mitteteavitatu, aga konsultandina ärakasutatu
tuli kirja kirjutajale kaastunnet avaldama kellegi surma
puhul, millest oli juttu kirjas, kuid mida tegelikult aset
ei leidnud.
Pole välistatud,
et Eestis oli Glavlitil ka oma postipunkt, mis dubleeris
Moskva oma. Sellest on vist kirjutanud Kaljo-Olev Veskimägi
oma raamatus "Nõukogude unelaadne elu". Tasuks huvilistel
lugeda.
|