Olen nüüd hiljem teada saanud, kuidas toimus välisposti läbivaatus. Tehti seda peaasjalikult Moskvas, kuulu järgi ka Kiievis ja Taðkendis. Moskvas oli selleks kohaks praeguse Leningradi vaksali juures asuv Postimaja, vist 4. või 5. korrus. Sealsed töötajad valgustasid kirju ja avasid neid ka tehniliste võtetega. Olid ka "mustad nimekirjad" ning teatud ametnikud otsustasid saadud andmete põhjal mida ja kellele lubada või mitte lubada. Tallinna kohta ei oska öelda, kuid kahtlasi kokkusattumusi oli siingi. Mul endal ei õnnestunud kord 3 aasta jooksul ligi sajale kirjale vastust saada, kuid kui kirjutasin teise nime all ja teisel aadressil, siis hakkasid taas vastused tulema. Võin vaid oletada, et Tartu KGB pani 3-ks aastaks minu sidemetele veto.

ENSV-s oli KGB suhe postiga samasugune, nagu see on kogu maailmas julgeolekuteenistustel. Kontrolliti välismaalt tulevat ja välismaale minevat posti. Seda ei teinud mitte riiklik post, vaid julgeolekukomitee vastav allosakond (kuulus tehnilise osakonna OTO koossseisu ja asus Tehnika tänava ja Balti jaama vahelises postimajas (alates esimesest korrusest)). Postikotid väismaalt tuleva postiga toodi sinna ja peale kontrolli viidi tagasi posti käsutussse. Kontrolli alla pandud isikute (vastavate KGB osakondade esitisel) kirjad avati ja toimetati Pagari tänavale operatiivtöötajale paariks tunniks tutvumiseks , vöi vastavalt vajadusel kopeeriti. Ülejäänud kirjad lihtsalt registreeriti vastaval kaardil, et teha kindlaks isiku kirjavahetuse aadresse välismaal. Avatud kirjade hulk oli väike, sest tehniliselt on kirjade avamine keerukas toiming. Kirjade avamine viidi läbi spetsiaaltehnika abil nii, et sellist avamist mitteprofessionaalil polnud vöimalik leida,(rääkimata mingist kirjade kokkukleepumisest ja "tsenseerimisest" - igasugused avamise jäljed puudusid täielikult!) ka oli postikott ainult pool päeva julgeoleku käsutuses. Sellepärast süüdistada KGB-d posti rikkumises ja "tsenseerimises" on vale. Kirjade kadumine, ajakirjade,röövimine ja löhkumnine toimus juba postkontori töötajate poolt, kes lihtsalt neid varastasid, et lugeda vöi edasi müüa - see oli näiteks levinud lisateenistus "Burda" ja teiste selliste ajakirjade puhul. Väga palju saabus juba välismaalt lagunenud posti, samuti kuude kaupa ringirännanud kirju, seal ei osatud aadressi "Estonia" tihti siduda USSR-iga (sugulased aga kangekaelselt kirjutasid suurelt seda kirja aadressis - et mitte USSR suurelt lisada). Köik rikutud kirjad ja kadunud ajakirjad aga pandi postikrattide poolt KGB arvele, minge ja küsige neilt!!!. Posti tsenseerimisega tegeles aga GLAVLIT, kelle töötajad konfiskeerisid "riigivastaseid" väljaandeid. Ka KGB tegi mönikord ettepanekuid saadetiste konfiskeerimiseks, aga tavaliselt oli olukord vastupidine, KGB huvides oli mitte konfiskeerida, Glavlit aga tahtis seda teha. Ei maksa aga unustada, et tolleaegses "külma söja" tingimustes välismaalt tuleva posti aeglane liikumine oli seotud ka välismaal toimuva 100% kirjade perlustreerimisega (kirjade kontroll), nagu seda tegid USA, Saksa LV ja teised NATO riigid oma kodanike NSVL suunduvate kirjadega. Seal tavaliselt viibisidki nädalate kaupa saadetised kontrollis, sest kirjade kontrolli aparaat polnud nii töhus kui oli see KGB oma. Nende riikide teenistuste poolt kirjade avamine oli sageli silmaga nähtav - see tihti kantigi KGB arvele, kuigi Tallinnas kirja ei avatudki. Proua Loskitil oleks vöimalik paluda oma vennal USA-s nüüd järelpärimine teha (seda peaks nüüd juba vöimaldama vastav seadus), et millal tema kirju avati ja kus on nende koopiad, siis oleks ka löpuks selgus käes. Omades kirjavahetust NSVL-uga oli ju vend automaatselt FBI ja CIA vaateväljas, kui potentsiaalne spioon. Kirjavahetuse koopiad, vöi toimiku number aga peaks olema nüüd juba kättesaadav arhiivist (loomulikult soolase tasu eest iga lehe kopeerimiseks!). Usun, et posti pikaaegne ülemus Tõeleid vaevalt hakkab kirjutama oma kunagiste alluvate sigaduste kohta.

Millegipärast ei usu, et ka Külma sõja ajal "kogu maailmas" postiteenistuse ja julgeoleku "suhe" selline on, rääkimata siis veel praegusest ajast (peale 911 sündmusi muidugi arvatavasti on jälle hakatud rohkem pingutama). Küll aga kuulatakse pealt ja filtreeritakse kogu elektroonilist kirjavahetust, iseasi on muidugi, et selle eest saab kirja kirjutaja ennast krüpteerimise teel 100%-lise kindlusega kaitsta.

Jänisele - uskuda on muidugi raske, sest Eestis on usutakse ikka, et ainuke salateenistus, kes kasutas selliseid meetodeid on olnud KGB. On ju viimase kümne aasta jooksul nii palju kirjutatud nendest "jöledustest". Lääneriikide salateenistuste kohta aga on vähe kirjandust - asi on selles, et kirjutada oma meetoditest nad ei luba, karistused on kövad, endised töötajad kaotavad kohe pensioni ja peavad vangistusega arvestama. Ehk olete kuulnud alles hiljuti kömu tekitanud autor Tomlinsoni saatusest, kes inglise luure "saladusi" paljastas. Saksamaal on köige rohkem praegu kirjandust inglise ameerika salateenistuste kohta avaldatud - tänu Stasi arhiivide avamisele, sest Stasi teadis köike, mis Lääne-Saksamaal toimus. Leidke, kui see on Eestis (teen väikese lisamärkuse - ma ei ela Eestis, vaid väga kaugel vööral maal) raamatukogudes olemas raamat: Eichner/Dobbert " Headquaters Germany", ISBN 3-929161-77-x, 1997. Kust vöite lugeda, kuidas L-Saksas toimus ameeriklaste ja teiste liitlaste abiga totaalne postikontroll. Ja veel niipalju, et kasutades elektroonilises kirjavahetuses PGP ja temasarnaste programmide abi,(mis muidugi garanteerivad 100% salastuse elektr.kirjas) olete te kohe salateenistuste vaateväljas, milleks te püüate oma kirjade sisu varjata! Olete te aga kindel, et teie kirja sisu ei sattu peale deschifreerimist juba salateenistuse kätte? Inimesed on nörgad, ja ahvatlused suured! Ja löpetuseks, köik riigid püüavad välja selgitada selliste meetoditega ebakindlaid kodanikke, kes vöivad osutuda riigi julgeolekule ohtlikeks, tegemata suuremat kära selle ümber. Usun, et ka eesti julgeolekupolitsei tegutseb niiviisi - lihtsalt sellest ei räägita.

VaatlejaOnTüüpilineSovetlikKuju Nimetati Vastupropagandist TööksOli ReaalsuseMüstifikatsioon EestiKeeles Hämamine PuruSilmaAjamine Sooviti SegadustPäädesse Ja TähelepanuKõrvaleJuhtimist OmaSiseprobleemidelt MeidHuvitabIkkagi, MisEestisOli KuidasEestiPostToimib KasEestiPostiSaabUsaldada MillalToimusMoraalneTervenemine MiksNadMinevikkuVarjavad Jne

Räägime siis ometi Eesti (NSV) Postist. Ei maksa unustada, et postitsensuur toimis ka riigi sees. Sellele on tähelepanu pööranud Veljo Kalep ajalehes Postimees. Muuhulgas on Kalep kirjutanud: “Kui mind 20. okt 1980 aastal KGB areteeris ja oma kontoris Tallinnas kabinettide eesruumi ootama jättis siis tutvusin sealsete kappide sisuga nende ustel olevate nimekirjade abil. Nendes olid blanketid mille nimetuseks oli: 1. Saabuva korrespondentsi väljavõtmise blanketid (eesti keeles); 2. (samad, vene keeles); 3. Väljuva korrespondentsi väljavõtmise blanketid (eesti keeles); 4. (samad, vene keeles). Mõistsin kohe et sellest kapist on Pärnu postkontorisse saadetud minu poolt saadetavate ja minule saabuvate kirjade “väljavõtmiseks” vastavad formularid.” Lähemalt lugege edasi ise veebiaadressilt http://www.postimees.ee:8080/misc/kiri.shtm Lisaksin ka oma mälestusi 1980. aastate keskelt, mil perestroika ja glasnost algasid, kuid KGB ennast ei muutunud veel sugugi. Pidasin nimelt intensiivset kirjavahetust sundteenistusest Uuralist põhiliselt kodustega Kohtla-Järvel. Arvestades sõjaväeposti ebausaldusväärsust, kasutasin ka tsiviilposti, mispuhul läks teatavasti vaja postmarke ja sõjaväeosast väljas asuvaid postkontoreid… Koduse postiaadressi ebakindlust arvestades – see võis teatud põhjusel ju salateenistuse kontrolli all olla – kasutasin tundlikest asjadest kirjutades meie pere tuttavate aadresse, kes siis kirja edasi toimetasid… Kummatigi sain hiljem teada, et kirjavahetus talletati kõigi ettevaatuste kiuste KGB-s tervikuna. Nad olid kirju hoolikalt kopeerinud, nii et minu arvele kogunes kaks mahukat toimikut. Jäi üle mõistatada, kuidas... Järeldus sai vaid üks olla: võetus tehti kohalikes sidejaoskondades (postkontorites) nii saatja kui ka vastuvõtja poolel, nii Venemaal kui ka Kohtla-Järve 3. sidejaoskonnas. Samaga seostub ka paar veidi koomilise alatooniga seika: Miskipärast arvas KGB heaks mind hoiatada või heidutada sellise kirjavahetuse jätkamise eest. Nii tuli pataljoni ülema asetäitja poliitalal (zampoliit e politruk) ühel pärastlõunal meie roodu, et nn poliitvestlust pidada, mis tegelikult oli meil üsna ebatavaline, ja rääkis siis, mis inetu komme mõnel on kirjutada koju kole kahtlasi kirju kroonu eluolust. Ta tõi mingi veidravõitu näite ja mainis isegi kirjavahetuse antisovelikku sisu. Alles taganjärgi, ja hoopiski mitte loengu ajal, näis kõiges räägitus midagi tuttavlikku, minusse puutuvat, ehkki politruki suus ülimalt hämaralt ja moonutatult, nii et jutt paistis mingist, näiteks keskaasia külast käivat, kus keegi mamma kalli pojakese pikad kirjad kätte saanud, neid lõpuks tervele kiðlakile ette loeb. Kuid halvaendeline tegelikkus, mis sellele poliitvestlusele järgnes, kinnitas juba selgemalt, et mina olingi kogu poliitvestuluse jandi adressaat. Sellest pidin ma aru saama ilma mu nime mainimata. Kui mitte varem, siis vahetult järgnenud teenistuslikku karistust kandes, mille põhjust – mulle vähemalt – ka ei seletatud. Kuna sõjaväelased vististi ei teadnud isegi täpselt, KGB jälle ei tihanud, hoidudes taamale selles tollal minuga toimunud kassi-hiire mängus. Teine seik ilmnes 1990. aastate künnisel, kui välismaalt tulevaid kirju postivarguste paljastuste sagenemise järel hakati kätte andma vaid sidejoaskondades. Nii tuli mul vahete-vahel seal posti järele minna, mispuhul avastasin, et mind sealsed töötajad pelgalt nime nimetamise peale ülihästi tundsid, ja teadsid peast mu kodust aadressi, ja üldse suhtusid justkui oma lähihõimlasse, ehkki meil postkontoris polnud ei sugulasi, pere- ega muidututtavaid. Pean siin – kuigivõrd KGB ja postiteenistuse auks – lisama, et postitsensuuril ja postivargustel pole midagi ühist. Salajase võetuse tarvis kõrvaldatud kirjade kättejõudmine oli tolle süsteemi soodsa järelmina üsna garanteeritud. Proovi sa lihtsa postitöölisena hiivata saadetisi, mille vastu tunneb huvi salaluure! Miskipärast juurduski minus veendumus, et KGB oli selles mõttes aus ja korralik… Eks KGB-st jäi ka salajaste läbiotsimiste kogemise järel mulje, et nad toimetasid oma nuhitöid (vähemalt meie kodus; vaid õrna tolmukorra rikkumine nö strateegilisetes kohtades võis neid välja anda) ülima diskreetsusega. Eesti Posti veteranide auks kõlbavad vist samad sõnad. Pean silmas nende diskreetsust mineviku asjus.

Eelmine kirjutaja ajab segi tsensuuri ja perlustratsiooni. Tesnsuur kehtis ainult välisposti suhtes, aga N Liidu piirides oli tegemist perlustreerimisega ehk posti, eelkõige kirjade salajase läbivaatamisega.

Huvitavaid andmeid postituhlamisest võib luged Zhores Medvedjevi uuringust, mis on teostatud põhiliselt 1970-ndate aastate kestel ja ilmus millalgi 1982 välismaal. Ka seal on kirjeldatu Moskvas tegutsenud üleliidulist osakonda, kus loeti kirju kõikides N Liidu rahvaste, samuti läti, leedu ja eesti keeles, pluss kõigis välismaale läkitatud kirjades ja sealt N Liitu saadetud kirjades kasutatavaid keeli. Ühesõnaga, terve instituut. Ta, Medvedjev, kirjeldas ka ühte eraviisilist eksperimendi haruldase Okeaania keelega, mille teadjaid-valdajaid oli N Liidus vaid kaks inimest. Üks neist kirjutas selles keeles teise teadmata välismaale, kuna teist kasutaski KGB vms ametkond selle keele eksperdina tolle kirja tõlke konsultandiks. Asi tuli välja ühel jooma-olengul, kus kirjast mitteteavitatu, aga konsultandina ärakasutatu tuli kirja kirjutajale kaastunnet avaldama kellegi surma puhul, millest oli juttu kirjas, kuid mida tegelikult aset ei leidnud. Pole välistatud, et Eestis oli Glavlitil ka oma postipunkt, mis dubleeris Moskva oma. Sellest on vist kirjutanud Kaljo-Olev Veskimägi oma raamatus "Nõukogude unelaadne elu". Tasuks huvilistel lugeda.