HUVITAV HUVITAV!!! Kuhu kull on jaanud Kesknadala valvekommentaatorite kommentaarid sellele nupule. Mote on kullaltki konsentreeritult kirja pandud kuid uletab oma sisult mitmekordselt viimase 15 aasta jooksul Eesti meedias nn. mottetarkade ja kolumnistide ullitisi. See nupuke peaks andma ka vastuse miks Eestis on liikluskultuur nagu ta on jne. See artikkel peaks aitama ka selgitada miks 1940 aastal 150 kommunisti(kaduvvaike arv)umbes0,15% rahvaarvust suutsid venelaste(NSVL) abiga teostada riigipoorde. Aitab ka selgitada, miks Eesti erinevatest osadest49 aastal kuuditatute % nii erinev oli talupoegade uldarvust. See artikkel annab ka vastuse, miks toimus pronksioo ja mis toimub Eesti rahvaga peale pronksiood.

Eraomand ongi puutumatu ja püha kõigis maailma riikides, väljaarvatud Nõukogude Liit ja teised kommunistlikud riigid. See on omaniku teha kas lubab mahajäänud kapsaid korjata või ei. Mis siin imestada. Ja riigipöörde Eestis ei teinud need vähesed kommunistid Eestis, vaid ainult vene sõjavägi. Need Rahvareeturid 150 kommunisti pandi ametisse peale riigipööret venelaste poolt.

Kirjutise autor pahandab esmapilgul just nagu õigusega aga seda vaid esmapilgul. Sügavamal süüvimisel teemasse näeme, et ka need 50 aastat kui just kui "kõik oli meie" polnud asi teisiti - veel hullem. Selle kinnituseks tõestisündinud lugu Põhja Tartumaalt. Oli 1951. aasta veebruar. Üksik lesknaine, kahe alaealise lapse ema korjab oma endiselt põllult(nüüd kolhoosipõld)lumme jäänud kaerarõugu riismeid, et viia neid oma ainsale lehmale selle heina asemel mida alles hiljuti oli ära kolhoosilauta rekvireeritud ja nagu maa alt on kohal kolhoosiesimees koos miilitsaga. Naine arreteeritakse (lapsed jäävad kahekesi koju naabrirahva hooldata) kolhoosivara riisumise süüdistusel. Toimub kohus ja prokurör nõuab 10 aastast karistust töö-kasvatuslaagris(teistele hirmuks nagu ta ise teatab, et kellegil poleks tulevikus julgust panna oma ahnet kätt kolhoosi vara külge. Kohus võtab arvesse naise aastaid, alaealisi lapsi ja määrab vaid 7 aastat sedasama laagrit!!!Tõele au andes tuleb tunnistada, et naist kohtus kaitsnud nooruke advokaat ütleb oma lõppsõnas sõnad mille peale rahvas saalis püsti tõuseb(näitlik kohus toimus kolhoosiklubis), ta kaebab edasi ja saavutab lõpuks selle, et ülemkohus tühistab otsuse ja naine saab oma laste juurde, aga on juba suur suvi, see kohutav kommejant vältas pea pool aastat. See pole mitte nõme vaimusünnitis vaid tõestisündinud lugu Eestimaa esimestest kolhoosiaastatest. Aga see pole erandjuhus... On aasta 1980(aasta siia-sinna). Kolhoosipõllul võtab kartuleid saksa kartulikombain, mis teadagi koletu röögatis ja kogu põllu ulatuses jäävad vagude otstest oma meetrit 5-10 võtmata, vaid mulistatakse kombainiga segi. Teine memmeke konksib konksuga neid segipööratud vaojuppe ja jällegi on kohal PRIGADIR, kes teata: Need kartulid võivad siin mädaneda viimsepäeva laupäevani aga sina vanamutt hoia oma näpud neist eemale. Ka see on tõestisündinud juhtum, memmeke käib ammugi toonela teid aga see prigadir elab veel praegugi(vaevalt ta isegi sellist "tühist" seika mäletab. On äärmiselt ohtlik teha ühe või ka paari juhtumi põhjal selliseid üldistusi. Pätte, kaabakaid ja muidu kadedaid ja ahneid inimesi leidub alati, iga valitsuse ja iga rahva hulgas ja ned ei iseloomusta mingil moel rahvast tervikuna ega anna pilti mingi riigikorra eelistest või pahedest. Kuid riigikord võib selliste ilmingute soodustamise teel küll teha "aretustööd" ja eks seegi kirjeldatud juhtum ole sellise 50 aastase "aretustöö" tulemus.

minu õnnis vanatädi, sai kunagi õunarksus käiad kätte ja rääkis nendega kenasti. ütles, et kui õunu tahate, siis tulge ja küsige, ma annan, kuid ärge varastage ja tallake mu lillepeenardes. edaspidi, vähemalt need lapsed läksid ja küsisid, saades paremad ja ilusamad õunad kui enne. õpetus on selles, et küsija suu peale ei lööda, varga seljas aga põleb särk.

Kui lähed võõrale põllule kondama on üsna loogiline, et saada sõimata. Kui Pärnpuule ei meeldi elada riigis kus on eraomand, siis tal on võimalus elada näiteks P-Koeras. Sel juhul saad muidugi tina kui riigi kapsapõllule tuiama lähed, mitte sõimata. Pärnpuu jutust võib ka aru saada, et kõik huvilised on tema aeda oodatud kapsaid, mädarõigast ja muud süüdimatult kõrist alla laskma. Ärgem laskem seda kaks korda öelda. Kui kögisema hakkab võib artikli ette näidata.

kuidas meie eraomanduse-laulikud õigustavad kõnealuses juhtumis toimunu totrust, asudes kenasti samasse ritta Arno poolt meenutatud 1951. a. kolhoosiesimehe ja 1990. a. brigadiriga. Nood kaitsesid enda meelest sotsialistlikku (sotsialistlikuks muudetud) omandit, nüüdsed eraomandi eestseisjad aga pole neist targemad, kuigi aeg on edasi läinud ja suhtumised peaksid olema targemaks muutunud. Häbi on teist, eestlased!

Keda Sa häbistad ja mille eest? Eraomand on enamuses maailma riikides püha ja milles asi ? On arusaadav, et keegi ei tohi minna kapsaid koristama sealt kus pole tema neid külvanud. Ainult kommunistid tegid nii,ise ei külvanud vaid jõuga koristasid saagi,inimese töövaeva. Kui Sinule meie riigikord ei meeldi ,kus eraomand püha -mine põhja- Koreasse ja veel mõnesse üksikusse maasse kus kommunistid võimul.

Tegelikult on siin küll ju ära trükitud eraomandi ülistus: OH SA PÜHA JA PUUTUMATU ERAOMAND! Aga pragajatest tuleb ju ka aru saada. Seepärast lugegem siiski õigeks mõneti kummaline, kuid tänapäevase Eesti elus väga asjalik tõdemus: "Kui naabertalus põleb, ära appi mine, kui naabrit röövitakse, ära vahele sega – sest eraomand on püha ja puutumatu!" Sest võib-olla on põleng naabri vaba tahte ilmutus? Mis teha, kui igasugust ühistunnet ja koostegutsemist on hakatud meil tõlgendama kommunismimeelsusena? Ühesõnaga - kes usub ühistöösse ja üksteiseabistamisse, on kui mitte organisatsiooniliselt, siis vähemalt meelsuse poolest "kommar". Täpselt samamoodi olid ju need, kes ENSVs ausalt ja mõnikord isegi ennastsalgavalt töötasid, va vastikud süüdlased kommunistliku korra tugevdamises ja (paraku-paraku!) seniajani vastu pidava eraomandusevastase meelsuse juurutamises.

Vaidleksin eelkirjutajale vastu. Enne kommunismi "võidukäiku" meie maal oli ühistegevus erakordselt arenenud. Külas tehti enamus töid ühiselt, talgude korras ja alles nn "Nõukogude Ajal" pandi see kõik põlu alla, sest kolhoosis - sohvoosis polnud ju mitte ühistöö klassikaline vorm vaid Prigaadiviisiline töö, kus igaüks tegi täpselt seda mis kästi ja ei sammugi kõrvale. Selle kinnituseks elav näide aastast 1956. Käib rehepeks kolhoosi farmi juures ja kohale jookseb keegi naaber kes teatab, et küla teises otsas põleb kolhoosniku kõrvalhoone ja peagi võib tuli jõuda ka elumajani. Kuna rehelolijate hulgas on nii kohaliku tuletõrjrauto juht kui ka vabatahtlikke pritsimehi otsustatakse masin korraks seisma panna ja minna tulekahjule. Ja siis teatab BRIGADIR, et keegi kuhugi ei lähe, sest kolhoosi rehi on tähtsam kui mingi kolhoosniku hütt!!! Õnneks jääb peale mõistus, masin pannakse seisma, mehed jõuavad tulekahjule ja elumaja õnnestub päästa, sest veel oli inimestes seda va "eestiaegset" vaimu aga tänaseks on sellest möödas oma 50 aastat ja see pool sajandit intensiivset ajupesu on teinud oma töö. Eestimaa inimene on muutunud ja mitte paremuse poole. Aga veel tahaks ma meenutada üht nn HEAD TAVA - enne kuhugi midagi võtma minekut võiks omanikult küsida ja olen üsna kindel, et enamasti ei keelata ja kui ka keeletakse, ei maksa solvuda, selline on elu...

Mina oleksin ikkagi enne "korje"alustamist omanikult küsinud.Tegelikult on see ju loomulik,et võõralt põllult mida iganes korjates on ilus omanikult selleks luba küsida.Lihtsalt eetika küsimus.

vahel maha lüüa.Proovige minna mõne järve või jõe äärde.Ümruskonna maadel sildid ees.Kuidagi ei saa järvedele - jõgedele ligi.Veetud okastraadid jõgede keskele välja.Keskonna Ministeerium ja ka looduskaitse on ainult paberil või siis kui kasu mängus.Kõik rahva palgalised on nii suurteks prouadeks ja härradeks saanud,et ei võta kedagi jutule.Minge käige riigiasutustes ja pooled inimesed sealt kadunud kas kohvikutesse või tont teab kuhu.Töötasud on laes.Kas on uut revolutsiooni vaja?

eelmisele.Ära mida küll maha nottima hakka,sest mina olen veelgi õnnetumas olukorras-ma ei saa OMA kinnistule ligi,teised omanikud ees.

Mahalöömist harrastati meil 50 aastat, Venemaal veel inimpõlv rohkem ja millised on tulemused? Kui vanasti öeldi, et ei varastata vaid kuuma rauda ja sooja s...., siis täna ei kehti ka see enam - varastatakse ka neid mõlemaid. Miks peab omanik arvama, et "korjaja" korjab vaid mahajäänud päid aga mitte ei lõika kõige ilusamaid varrelt(enamasti nii ongi)? Ja kuskilt poolt pääseb enamasti igale veekogule ligi, neid kesk jõge okastraadi tõmbajaid on üsna vähe ja sellisel juhul on õigus pöörduda abi otsimiseks seaduse poole, ikka parem kui maha lööma hakata?