Mina olin 1987-1990 aastatel - aktiivne sündmustes osaleja: ootasin 1988.a. Ülemnõukogu lõppemist Linnahallis koos täissaaliga, ja võtsime ÜN-liikmeid ovatsioonidega vastu, kui teatati, et suveräänsusdeklaratsioon läbi läks. Olin osaleja 1988.a. lauluväljakul koos 300 tuhande eestlasega. Olin Balti ketis, olin 1991.a. mais Toompead kaitsmas, kui Interrinne seda vallutama tuli. Kogusime raha rahvuslike rajatiste jaoks oma töökohal: valikud olid - Eesti Rahva Muuseum, Kunstimuuseum, Vabadusemonument, või lihtsalt annetus. Eesti Kongress astus areenile alles aga 1990.a. ja vastukaaluks Rahvarindele. Astusin ka kodanikekomiteede liikmeks, sest Rahvarinde eesmärgiks oli - mitte lõhestada rahvuslikke jõude sellel kriitilisel ajal. Eesti Kongressi juhtkond aga midagi muud ei teinudki - töötas kogu aeg vastu: ei pooldanud nad rahvussümboolika taastamist, ei 1991.a. 20.aug. taasiseseisvumise otsust! Ju ei olnud neile väliseestlastest rahastajatelt selleks luba antud! Need on objektiivsed sündmused ja objektiivne kirjeldus. Millega aga tegelesite teie neil aastail! Millise ajaloo lähiaastakümnetest olete Teie omale "kirjutanud"?

Olen isegi sundüürnik olnud ja tean, et sundüürnikud on enamasti tavalised antikommunistliku meelega eestlased, kellele vene võim korralikku korterit ei andnud. Ma ei süüdista üldse sundüürnikke vaid neid inimesi, kes võtavad endale õiguse sundüürnike nimel vastikut õelat jama ajada. Siin kommentaarides nimetavad nad end keskerakondlasteks, kuid tunnistan, et ega ma ju ei tea, kes nad tegelikult on. Kaks inimest, keda ma oma kõrvaga olen kuulnud seda väiklast demagoogiat jutlustamas, on tõesti olnud tuntud keskerakondlased. Kas nad tõesti aru ei saa, et niiviisi nad ju õigustavad ja ilustavad tõelist kohutavat küüditamist? Ja millist kahju nad teevad sellega sundüürnikele!

Ma ei leia, et Elmar Sepalt vanalinna korteri saanud sundüürnik ei tohiks seda kasvõi samal tunnil turuhinnaga ja tohutu vaheltkasuga maha müüa. Samuti ei leia ma, et Laar, Nikkolo või kes tahes ei tohi odavalt ostes ja kallilt müües kasu saada. Samuti ei ole ma veendunud, et mistahes korteri viimane ostja on tingimata osaline kõigis eelmistes tehingutes, mis selle korteriga tehtud. Ma ei mõista, kuidas te selle Ao tänava korterlooga sundüürnikele või isegi Keskerakonnale kasu saate tuua. EVP-dega erastamise süsteemi kehtestamises oli ka Laaril oma osa ja see on tema üks suuremaid vigu, kuid tema majaost pole sellega seotud, ning käesoleva artikliga pole sel üldse pistmist.

To : "k-le 2007-03-21 15:51:38 " Ise ka usud, mis kirja panid? Naera puruks. Rüütel pani aluse nsvl lagunemisele? See on lausa geniaalsuse tipp.

To "to copija 2007-03-21 17:50:26 Ma ei leia, et Elmar Sepalt vanalinna korteri saanud sundüürnik ei tohiks seda kasvõi samal tunnil turuhinnaga...." Vanalinna keskerakonnalt korteri saanud "sundüürnik" oli plikaohtu umbvenelane, kes kuidagi SUNDÜÜRNIKU mõiste alla ei mahu. Astu keskerakonda ja oledki "sundüürnik" kui korterit vaja.

RIIGI ESIPETTURID KORTERITEHINGUTES Lugu sellest, kuidas Tõnis Palts, Eerik-Niiles Kross ja Toomas-Hendrik Ilves krahmasid Toompea korterid 24. august 1995 oli õnnelik päev nii AS-i Levicom juhile Tõnis Paltsile kui ka EV toonasele luurekoordinaatorile Eerik-Niiles Krossile. Mõlemaga allkirjastati sel päeval üürileping eluruumide saamiseks Toompea magusas majas – Kiriku põik 4. Toomas-Hendrik Ilvesele sai sama õnn osaks kaks päeva hiljem, 26. augustil. Vähem kui kuu aega hiljem sõlmiti kõigiga ostu-müügileping korterite erastamiseks EVP-de eest, mille tulemusena läks Tallinna linna omandis olnud maja üle Paltsile, Krossile, Ilvesele ja veel mitmele nende aatekaaslasele. Kiire asjaajamise juures rikuti seadust igal sammul. Näiteks üürileping Ilvesega kirjutati rutates alla veel enne seda, kui korter oli ametlikult kustutatud tööandja eluruumide arvelt. Tegemist oli Tallinna korteriskandaalide ajaloos pretsedenditu juhtumiga, kus võileivahinna eest ärastati ühele firmale terve maja paljude korteritega, enam kui 1000-ruutmeetrise elamispinnaga. Minge Toompeale, otsige üles maja aadressil Kiriku põik 4 (peaaegu Stenbocki maja kõrval) ja mõtisklege Eesti Vabariigis kehtiva eetika üle! Sellesarnastest tehingutest rikastus teisigi. Mart Laari kolleeg-minister Urmas Arumäe sai korteri Suur-Karja tänavasse, Laari nõunik Linnar Viik Laia tänavasse jne. Paltsi kaaslaste case oli aga unikaalne, sest tegu on ainsa juhtumiga, kui üks firma omastas vahendeid valimata terve maja. Paltsile rohkem kui 100 ruutmeetrit 6600 krooni eest Isamaaliidu (hiljem Res Publica) Tallinna linnapea Tõnis Palts ostis 116,5-ruuduse korteri, mille eest maksis linnale 6600 krooni (EVP-d on arvutatud kroonideks toonase kursi järgi). Palts kinnitas, et maksis kõva raha Humanitaarinstituudile, mille omanduses korter oli. Kuid 1995. aastal Humanitaarinstituuti juhtinud, tänane Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud lükkas Paltsu sõnad ümber: "Me ei saanud midagi müüa, kuna rentisime seda pinda linnalt." Paltsu sõprusringkonnast pärineb kinnitus, et Tallinn müüs odavalt kortereid jõukatele inimestele, kellelt loodeti maja korrastamist. Palts olevatki kulutanud kaks-kolm miljonit krooni. Tegelikult erastas maja tööandja eluruumideks Paltsule kuulnud Levicom, ning hiljem muudeti tööandja eluruum müüdavaks. Palts ei saanud lõpuni aru, et linnapeana oli ta hoopis teises olukorras kui ärimehe ja Levicomi juhina, siis, kui ta selle korteri sai. Kui ta oli linnapea, pidanuks ta oma minevikutehingutest väga üksikasjaliselt aru andma. Aga see tundub olevat paljude poliitiliste jõudude sündroom, kus igale ebameeldivale küsimusele vastatakse üleolevalt ja sellesse suhtutakse kui mingisse tühisesse intriigi. Juhan Partsi ametikorterite muundumine eraomandiks 1993. aastal, sügaval Isamaa valitsusajal, andis Justiitsministeerium Juhan Partsile Tallinnas Lasnamäel, Alvari 35 majas kaks kõrvuti asuvat korterit – 2- ja 3-toalise. Osa sellest elamust oli Justiitsministeerium ostnud oma ametnikele ja kohtunikele tööandja-eluruumideks, mida seadus ei lubanud elanikele erastada. Parts erastas erandkorras siiski oma elamispinna, müüs korterid maha ja ostis Tallinnas Nõmmele maja. Segased on ka tema korterimüügi asjaolud. Tehing toimus 1997. aasta 24. märtsil, mil Parts müüs korterid Endel Mahlapuule justkui ühe 5-toalise elamispinnana 120 000 krooni eest. 25. augustil 1997 müüs Parts ühte neist korteritest (nr 8) veel kord, aga nüüd juba Valeri Filippovile 220 000 krooni eest ning Mahlapuu volikirja alusel. Mõni päev hiljem, 1. septembril 1997 müüs Parts ka teise korteri (nr 7) samal viisil ja 178 000 krooni eest, seekord Terje Smirnovale. Kuidas ühest korterist, mis müüdi 120 000 krooni eest, sai mõne kuu pärast jälle kaks korterit, mis müüdi nüüd juba kokku 398 000 krooni eest? Kuidas sai selle kinnisvara hind tõusta viie kuuga 3,5 korda? Kas Justiitsministeeriumilt Partsile ja hiljem Partsilt edasi müüdi elamispind ühe korterina seepärast, et vältida seadusest tulenevat kohustust maksta tulumaksu erastatud korterite puhul siis, kui tehinguid on ühe aasta jooksul sooritatud rohkem kui üks? Miks üldse oli tollal Justiitsministeeriumi asekantsler, hilisem riigikontrolör Parts kahe viimase tehingu osaline, kui ta mõni kuu varem oli need korterid juba Endel Mahlapuule ära müünud ja ühe korterina? Kes maksis tulumaksu Partsi kahe viimati nimetatud tehingu järel? Kas Partsi ja Mahlapuu esimene tehing kannab juriidiliselt teeseldud tehingu tunnuseid? Kui esimese tehingu tulemusena läksid need korterid Mahlapuu valdusesse, siis miks pidid Filippov ja Smirnova müügilepingu kohaselt tasuma korterite hinna Juhan Partsi arveldusarvele Eesti Hoiupangas? Need küsimused on tänaseni vastamata. ETV “Pealtnägija” ja SL Õhtuleht võinuks aastate jooksul ka need vastused ikkagi teada saada. Laari tehingud tagastatud majas Georgia-spets, Friedmani preemia laureaat (mille ta sai eeldatavasti maailmas seninägematu omandireformi eest, kus koduta jäid tuhanded rahvuskaaslased) ning ekspeaminister Mart Laar ostis 800 000 krooni eest maja Tallinnas Toompea lähedal Ao tänavas kahasse oma sõbra moekunstnik Ivo Nikkologa. Kahtlased asjaolud ümbritsesid majaostu algusest peale, kuna hind oli kinnisvara tegeliku väärtusega võrreldes selgelt madal. Mõni aeg hiljem tõstetigi elamu väärtus ühtegi senti investeerimata 2,2 miljoni kroonini. Vastavalt maja “uuele hinnale” andis Ühispank laenu, mis saadi kroonides, aga tagasi tuli maksta EVP-des, mille kurss märtsis 1998. aastal oli 33 senti. Eriliselt raha kulutamata saadi lahti ka sundüürnikest. Laarist sai tubli majaomanik. Vastamata jäid küsimused seaduserikkumiste kohta, kui sundüürnikele anti EVP-laenu Ao 3 eluruumide ostmiseks, kuigi nad müüsid kuu aja pärast samad eluruumid endistele omanikele tagasi; ning kas omanike ja sundüürnike vahel toimunud tehingud oli teeseldud, eesmärgiks pangalaenu väljapetmine? Tollase peaministri soodsalt saadud maja remontis ümbrikupalku maksev firma ning puhkenud skandaal peatas ehituse mõneks ajaks. Maja kolmanda korruse ehitamiseks kulutatud miljonite kroonide päritolu ei ole Laar tänini suutnud selgitada. Kus ja kellena töötas ENSV-s Ilves? Kus ja kellena töötas ning kuhu oli Eesti NSV-s sisse kirjutatud tänane president Toomas-Hendrik Ilves, et ta sai õiguse erastada EVP-de eest korteri? Ja mitte lihtsalt korteri, vaid Toompea luksuskorteri? See korter asus samuti majas Kiriku põik 4. Kuigi Ilves oli tubli erastaja – vaatamata sellele, et seadus seda ei lubanud – , otsustas ta 5. septembril 1996 selle Toompeale tekitatud eraomandi siiski ära müüa. Üllatavalt esindas Ilvest selles tehingus notariaalse volikirja alusel Eerik-Niiles Kross. Ostjaks oli keegi Markus Pedriks ning tema volitatud esindajaks ei keegi muu kui hilisem linnapea ja eesrindlik respublikaan Tõnis Palts. Nii pöörati väidetavalt variisikute („Pealtnägija“ kõnepruuki kasutades “tankistide”) poolt erastatud korterid Paltsi rüppe tagasi, kusjuures Ilvese müügitulu olnuvat võrreldes kuludega üheksakordne. Loomulikult ei makstud nende tehingute pealt riigile ka tulumaksu. Saanud sedasi justkui ENSV-s töötatud aastate eest, nagu sajad tuhanded ontlikud eestimaalased, Tallinnas küll erastatud korteri, kolis toonane välisminister Toomas-Hendrik Ilves mõne aja pärast hoopis talle üüritud Välisministeeriumi residentsi. Ilvese sõnul olevat residentsivajadusest rääkinud kadunud president Lennart Meri tookordse peaministri Tiit Vähiga, ent kui 20 000 krooni suuruse üüriga residentsi kasutamist uurima hakati, tuli välja, et minister vajas kallist elamispinda proosalisel põhjusel: tal oli vaja kuhugi elama panna oma mittevajalikuks muutunud abikaasa Merry Bullock koos kahe pojaga. Minister oli hakanud kokku elama tänase vabariigi esileedi Eveliniga. Kusjuures seda 20 000-kroonist kuuüüri residentsi eest ei suvatsenud Ilves maksta enne, kui maksmata üüriarved poliitringkondadest meediasse jõudsid. Maailma mailt kodumaile pesa teinud Ilves arvas, et küll pärismaalased oma taskust ka tema pere tühised lisakulutused ära maksavad. Kõike eelnevat ja veel rohkem ütlemata jäetut arvesse võttes küsigem tuhandendat korda: kas kellegile on ikka veel selgusetu, miks oli Eesti riigile vaja just sellist isamaalaste algatatud ja just sellisel moel läbi viidud omandireformi? Kasutatud on andmeid ajalehtedest Postimees, Eesti Päevaleht, SLÕhtuleht, Kesknädal Keskn

Paranduse-le Üks inimene sai korteri peotäie EVP-de eest. Tegi remondi ja nüüd müüb seda korterit ühe miljoni krooni eest.Sundüürnikel see võimalus puudus ja puudub. Kus on siis rahvusvaheliselt tunnustatud võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtete täitmine Eesti Vabariigis?

Siin võib lõputult vaielda.Selge on see,et sundüürnikud said haledalt lakki.Üle kuu aja tagasi tunnistas Tartus Urmas Reinsalu,et sundüürnikele mõeldud korterid parseldati maha.Ja lugu ongi lõppenud?Kes parseldas ja keda võetakse vastutusele-mitte sõnagi.See tõde ei huvita kedagi.Karatakse siin vaid turja nõrgemale kel pole mingit pistmist kunagiste küüditajatega.Minu meelest copija tahtis saavutada siin seda,et inimesed loeksid ja hariks end selles vallas mida nad hästi ei tunne.Siin näidati ju selgelt,et isegi president pole puhas poiss Laarist rääkimata.Huvitav on see,et omandireformi rataste vahele jäänud ministrid ja teistel kõrgetel kohtadel isikute probleem lahendati hoobilt,aga ligi 100000 inimest jäeti oma mures üksi ja kaitseta.Loodan,et Edgar Savisaar hakkab nüüd uues parlamendis esitama väga valusaid küsimusi ja üks teemadest on sundüürnikud.

Teil, proua Liis Tappo on 100% -selt õigus - emad ja isad, vanaemad ja vanaisad teavitavad lapsi ja lapselapsi Siberisse küüditamisest, inimeste "nurga taga" mahalaskmisest. Samuti on Teil muudes asjades õigus.

Jutt on muidugi ilus ja hea. Aga kui Sa, missikene, oled otsustanud ennast siduda jõuguga, mille Venemaa partner peab 20. sajandi suurimaks katastroofiks N. Liidu lagunemist, siis näib, et Sind on jällegi ära kasutatud. Kui oled tõsine keskerakondlane, siis räägi seda juttu otse puutinile, savisaarel on sellest nagunii savi.

1942. aasta 23. märtsil küüditati USA-s kõik jaapanlased.Juba varem oli toimunud indiaanlaste küüditamine. ÜRO 1949.aasta raamatus oli mitu lehekülge sellest, kuidas üks Brasiilia diplomaat ei saanud Venemaalt oma venelannast naist kätte, polnud Eestis toime pandud märtsiküüditamistest mitte sõnagi!

1947. aasta 2. detsembril algas 750 tuh. palestiinlase küüditamine, mis pani alguse Palestiina põgenike probleemile.

kas kuidagi seda sodi siit koristda ei saa. keegi kes kommentaaridesse jama paneb?mingid symbolid jne.

loomulikult on tegu kyyditamisega. polegi tahtis kes selle jama algatas, eks koigil laksid ahnusest ja voimaluste rohkusest silmad ymmarguseks. mind huvitab, kuidas riik kavatseb selle ebavordsuse likvideerida.

Olge tänatud, "priiküüt" ja "sionist", et siin avate sellise nähtuse nagu sundümberasustamine (eestikeelses pruugis "küüditamine") sisu ja esinemust. Meil millegipärast arvatakse, et küüditamine on puht nõukaaegne (stalinistlik) ilming ning see kurb saatus on osaks saanud üksnes ja ainult eestlastele (kusjuures siin arvesse läheb vaid jõukama kihi vastu toime pandud vägivald; kehvurite küüditamine ei väärivatki mainimist, sest nendel polnud ju maist vara ega eluhüvesid kaotada). See-eest sundüürnike tekitamise ja vaenamise alal võime meie, eestlased, küll uhked olla - niisugust roppu ja rumalat vaenuavaldust, suisa rööveldamist päise päeva ajal pole teistel rahvastel küll olnud. Vaid Eesti ajalooratta tagasikeerajatel õnnestus tekitada ajaloosündmuste valikuline annulleerimine - pool sajandit pärast varade olukorra sunnil mahajätmist, mitmesugusel põhjusel hülgamist, aga ka nahahoidmise eesmärgil mahasalgamist jne selle mammona tagasiandmine aastakümneid seda vara (ms seaduslikul alusel!) kasutanute käest (uue seaduse) jõul äravõtmise teel.

9 aastat olnud küüditatu seisuses,vabastatud ilma Eestis elamise õiguseta ja ometi suutnud kõigi raskuste ja parteilaste kiuste saada kõrghariduse ning ehitanud endale maja. Minu põhimõtted ei lubaks pidada oma koduks kellegi teise omandit. Teil, nn. sundüürnikud, oleks ju palju kergem samale tasemele jõuda. Ja pingutadagi oleks tulnud vähem.

Keskerakonna tegemistest võib ajalehtedest tihti lugeda,miks nad valdavalt ebaausad on seda arvake ise,Rahvarinne loodi perestroika toetuseks,kuid ka vastukaaluks rahvusradikaalidele.Tegelikult on KÕIK Eesti iseseisvusele kaasaaidanud inimesed kohutavalt tublid olnud(jätame erakonnad kõrvale)Minu meelest on aga Isamaa hoidnud seda kurssi ,et Eesti Vabariik on eelmise vabariigi legitiimne järglane.E:Savisaar tunnistas seda alles siis kui teisiti enam ei saanud.Ka on aeg ajalt Kesknädalas juttu just sellest,et praegune vabariik on riigi alguseks.Ka tekitas KE artikklites neg.suhtumist Isamaa suhe EÜS-iga,ometi saime sealt oma lipu.See värk lõi eriti teravalt välja presidendivalimiste ajal.Minule tundub,et noor,mittekommunistliku taustaga väliseestlase asemel endise kommunisti promomine on absurdi tipp.Pealegi tegi A.Rüütel nn "revolutsiooni" vist mitte ainuisikuliselt?Asi on ka põhiväärtustes,erakonnal võib olla kehv aeg (nagu ka inimesel)kuid vähemalt nii venelaste häälte ja "sõbrasuheteni" pole nad langenud.Keskerakond koos rahvaliiduga on nõukaaja jäänuk,mis on täpselt oma esimeeste(plaanikomitee ja kolhoosi)nägu.

Teatavasti Siberisse küüditatutele, kui neil oli õnn ülekohus üle elada, tagastati vähemalt nende korterid. Kas ka Eesti Vabariik heastab tema poolt tehtud ülekohtu? Sundüürnike represseerimine on ka psüühiline terror represseeritute suhtes. Ka selle heastamist tuleb hakata riigilt nõudma. Psüühilise terrori tagajärjel on surnud juba kindlasti paljud sundüürnikud.

mul on juba nii suured lapsed, et nemad ütlevad, et milleks eestisse jääda, siia tuleb nagunii vene tagasi ja siis kõik lännü.

Ei tagastatud midagi,minu vanemad pidid aastaid maal isakodus elama.Alles isa töökoha kaudu saime puumajas 2 toalise alevikorteri.See maja oli kah ilmselt kellegi oma.Inimene teeb ju alati valikuid,sõltumata riigikorrast.Kui ikka väga mööda paned(pikas perspektiivis) ei aita sind ei Lenin,Hitler ega Ilves.