Kole uimane tunne on.Kõht tühi.
Tea kas pean vastu pensipäevani või vajun ära....
Vahepeal on ärevushäire ka.Egas muidu poleks komminud.

Kas kommimine aitas ärevushäirest üle saada?

Kuni 1998. aastani oli 20. august vaid mokaotsast mainitav - "edgaripäev"!

27. jaanuaril 1998 Riigikogu poolt vastu võetud "Pühade ja tähtpäevade seaduse" parandusega sätestati taasiseseisvumispäev riigipühaks ja töövabaks päevaks ning sama aasta 20. augustil tähistati seda esimest korda riiklikult.

http://web.archive.org/web/20140821123027/http://pealinn.tallinn.ee/?pid=132&nid=7754&lang=5
19. august 1991: kelamlaste-enamlaste uus liit iseseisvumise vastu.

Siinsetel kriibudel-kraabudel jääb õigust ülegi, kui nad nimetavad Edgarit autoritaarseks – kujuta ikka ette meest, kehtestas isiklikult endanimelise päeva! Ja tervelt seitsmeks aastaks, no on ikka autoritaarne!

vaimust vaene mooselane vaagija ei saa siiani aru, et nn. "etkaripäev" oli batjat halvustava tooniga

vaimust vaene nimetu ei saa siiani aru, et vaagija kirjutas seda teiesuguste pilkeks, kes te tervelt seitse aastat 24. veebruari kõrval tähtsuselt teise päeva Eesti vabariigi jaoks – 20. augusti ja Edgari, kui ühe Eesti Vabariigi taasiseseisvumise juhi, maha salgasite ja Taasiseseisvumispäeva halvustate.

1991. aasta 20. augustil oli Allik Kama kõrval üks neist eestikeelseist Ülemnõukogu saadikuist, kes Eesti Vabariigi taastamise hääletusel ei osalenud. Allik eelistas sõita Viljandisse „teatriasju" ajama. Ta ei tahtnud oma isa ja ema elutööd - Eesti Vabariigi hävitamist - korstnasse kirjutada.
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=15629

http://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=27715
Tiit Made: Eesti Komitee ei olnud vedur, vaid pidur.

1991. aasta 20. augustil hääletas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu, kellel oli olemas ka Eesti Komitee mandaat, mille järgimine polnud aga kohustuslik.
Ülemnõukogusse kuulus 105 saadikut ja lihthäälteenamus oli 53 poolthäält. NLiidu konstitutsiooni järgi väljaastumiseks oli aga vajalik kvalifitseeritud häälteenamus ehk 70 poolthäält, mis jäi aga saavutamata. Olukord oli ärev, sest Pihkvast liikus Tallinna poole sõjaväeosa, Tallinna lennuväljale oli maandunud Julgeolekukomitee eriväeosa, mille jaoks oleks Ülemnõukogu vaid 69 poolthäälega otsus olnud tühine.
Riigipöördekatse Moskvas oli alanud, kuid 19. augustil rahvasaadikud iseseisvuse taastamise otsust vastu võtta ei suutnud.
Venitamise peamine põhjus oli kuue "kelamlase" (eesotsa Mart Laari ja Illar Hallastega) ning 14 "enamlase" (Jaak Allik, Indrek Toome, Mikk Titma jt) vastuseis iseseisvuskuulutusele.
Illar Hallaste: «Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?»
Jaak Allik: «Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipilduja pesa ette viskume?»

19. nov. 1990. a. saadeti enamlased - kelamlased CSCE Pariisi nõupidamiselt minema.
Ei lubatud osaleda, sest tegemist oli ühiskondliku organisatsiooni, mitte aga riigi esindajatega.

Meenutagem ka Kaido Kama seisukohti 20. augustil 1991: Eesti Vabariiki pole vaja välja kuulutada, ta on juba välja kuulutatud; mingeid teateid Eesti iseseisvuse taastamisest pole vaja välja saata, sest Ameerika ei tunnusta Eesti okupeerimist.
Samas veel 1991. aasta 22. augustil teatas president Bush, et ei ole veel aeg Eesti iseseisvust tunnustada!
Oli ka väliseestlasi, kes Bushi selles küsimuses toetasid ja teatasid, et kuna Eesti on võimul endised kommunistid, siis sellist riiki ei peaks tunnustama.

http://www.pealinn.ee/koik-uudised/laaneriigid-pidasid-eesti-vabanemist-ohuks-n150214
Lääneriigid ei soovinud Baltikumi iseseisvumist.