Kaitselepingud kellega? Neid polnud, välja arvatud Lätiga. Kaitselepinguid polnud, sest Balti riikide sõjalist liitu Soome huvipuuduse (kes pürgis hoopis Skandinaavia kvarteti neljandaks liikmeks) ja Poola-Leedu vastuolude tõttu sõlmida ei õnnestunud.
Saksa – Eesti mittekallaletungileping ütles ainult, et pooled mitte mingil juhul teineteisega ei sõdi. Saksamaal hakati end nüüd küll pidama Eesti ja teist Balti riikide eeskostjaks, kuid ei enamat.

Eesti võimaliku ründamise osas ajab artikli autor mõistujuttu, tahtes ilmselt öelda, et siin võidakse testida NATO solidaarsust ehk artikkel 5 toimimist tuleproovi meetodil (nimetatud säte ei taga liikmesriikide kohest ja automaatset sõttaastumist ründe korral ühele neist). Siiski tundub mõte ühe NATO liikmesriigi ründamisest pelgalt selleks, et näha, kas teised tulevad appi või mitte, veidi lapsikuvõitu olevat.

Kui aga Balti riikidest kujundatakse siin Venemaa vaenlaste poolt baaside loomisega teadlikult tulevase sõja potensiaalne platsdarm, siis on löök Eestile tõenäolisem. Samas kommentaariumis on juba hea postituse teinud „lendur“, meenutades, et USA külma sõja aegne plaan nägi ette tuumalöögi Tartu strateegiliste pommitajate lennuväljale. Mõelge ise, kas meil juba on tuumalööki väärivaid objekte?

Mis puutub uue okupeerimise võimalikkusse, siis meenutagem, et esimene okupeerimine toimus tingimustes, kus maailmasõda juba käis, kuigi polnud jõudnud veel vahetult Eestisse. Venelaste lisavägede tulek oli täpselt ajastatud Pariisi langemisega kuna Moskva poolt vaadates polnud neil nüüd enam võimalik kauema oodata, sest vastasel korral võinuksid sakslased Läänes vabanenud ressursid paisata positsionide ettevalmistamiseks Itta. Saadik Ustinov oli saadik Lareteile juba ammu avaldanud: „Teil võib olla õigus, aga pidage oma arvestustes silmas seda, et Nõukogude Liit ei võta Saksamaa rünnakut vastu oma territooriumil.“ Seega on sõjahüsteeria viljelemine koos sõjaohu paralleelse ja reaalse suurenemisega Eestile tänagi ülimalt ohtlik.

Eesti taasiseseisvus siis, kui läänes oli rahvusriik kuulutatud "ajalooliseks igandiks" nagu see oli varem olnud ka Nõukogude Liidus

Bilderbergide Klubi kohtumisel Saksamaal 1991. aasta juunis teatas David Rockefeller, et maailm on valmis maailmavalitsuse loomiseks. Maailma intellektuaalse eliidi ja maailmapankurite rahvusteülene võim on eelistatavam kui rahvuste õigus enesemääramisele, mida on siiani sajandeid järgitud.
Rockefeller on öelnud ka seda, et NWO kehtestamiseks vajatakse suurt kriisi.

President Clintoni meeskonda kuulunud Strobe Talbot kirjutas “Time Magasine’s”, 20.07.1992: “Järgmisel sajandil on rahvused nagu me neid tänapäeval tunneme, iganenud mõiste. Kõik riigid tunnustavad ainult üht, globaalset valitsust. Rahvusliku iseseisvuse idee pole kõigest hoolimata hea”.

NATO vägede ülemjuhataja Kosovos kindral Weseli Clark tunnistas CNN-i saates juulis 1999: "Moodsas Euroopas pole homogeensetel rahvusriikidel kohta. See oli XIX sajandi idee, XXI sajandil aga viljeleme me multikulturalismi, rajades multietnilisi riike."
http://whitegenocideproject.com/about-white-genocide/
“There is no place in modern Europe for ethnically pure states. That’s a 19th century idea and we are trying to transition into the 21st century, and we are going to do it with multi-ethnic states.” – General Wesley Clark.

http://www.centrasia.ru/newsA.php?st=1245483420
USA ekspert Martin van Creveld: rahvusriikide aeg on möödas.

1943. aasta 8. juunil algas New Yorgis kohtumine USA presidendi Rooseveldi ja Tšehhoslovakkia endise presidendi Beneši vahel, keda Roosevelt kuulas kui Euroopa eksperti. Leiti, et Besaraabia, Bukovina, Valgevene, Lääne - Ukraina ja Balti riigid jäävad NLiidule. Poolale otsustati anda kompensatsiooniks osa Ida - Preisimaast (Oder - Neisse liinini), Slovakkia kaotab iseseisvuse ja läheb tagasi tšehhide võimu alla.

http://arvamus.postimees.ee/3263511/kaarel-piirimae-kuidas-12-martsil-1942-otsustati-eesti-saatus-ehk-litvinovi-ja-roosevelti-salajane-sonum

Kaarel Piirimäe: kuidas 12. märtsil 1942 otsustati Eesti saatus ehk Litvinovi ja Roosevelti salajane sõnum.
Käesolev allikapublikatsioon tõendab aga veenvalt, et 12. märtsil teatas Ameerika president kohtumisel Nõukogude suursaadiku Litvinoviga, et ta ei näe põhimõttelist probleemi, kui Nõukogude Liit väljub sõjast piiridega, mille ta oli suutnud saavutada 1941. aasta juunikuuks.

Eriteenistuste töökohustuste hulka kuuluvad tihti ka riigijuhtide ja elanike desinformeerimine, santaaž, provokatsioonid, opositsiooni jälitamine ja nende liidrite mõrvamine, terrorismi vastu võitlemine ja terroriaktide läbiviimine jne.
Näiteks võib tuua CIA desinformatsiooni Iraagi kohta aastal 2003, mis tõi kaasa sõjategevuse, milles osales ka Eesti. See toob nüüd kaasa kohustuse võtta vastu sealseid sõjapõgenikke.
Tollane riigisekretär Colin Powell nõudis CIA-lt aru, kuidas tema lauale sattusid sõda õhutavad valed, ekslikud luureandmed, mida ta ÜRO –s esinedes esitas.
http://txt.newsru.com/world/30aug2004/krot.html
http://www.postimees.ee/1177792/tiido-eesti-toetuskiri-iraagi-sojale-kirjutati-valmis-washingtonis
http://americanfreepress.net/?p=19547
And it was long planned. But is the intention merely for “Greater Israel”—“from the Nile to the Euphrates,” as Theodor Herzl proclaimed—or is this the first step toward a world empire we should call “Greater Khazaria”?
The Yinon Plan stated that Iraq was then the greatest obstacle to an Israeli Middle Eastern empire and control of the area’s wealth of natural resources. The first stage was to weaken both Iran—an Israeli ally under the shah—and Iraq through war against each other. After this, the American invasion in 2003 was to lead to the division of Iraq into three smaller, ethno-religious states operated by Sunni and Shiite Muslims in the middle and south, and a new Kurdistan in the north.
Nevertheless, the Balkanization of the Middle East is not just a Jewish strategy, as the U.S., Great Britain and the European Union (EU) are key players.

Kesikukarja kriminaalid ikka loodavad veel võimule saada?

Kohe näha et vana kolhoosi partorg.