Väga idealistlik seisukoht eestluse kohta. Mis see siiski on mis meid eestlasi ühendab? Reaalses elus on meil igaühel oma vaated nii nüüdsete kui ka möödunud aegade kohta, oma head ja halvad kogemused või isegi oma keskkond (nt. väliseestlased). Eestlus ei saa olla partei ega ideoloogia - see viiks totalitarismi. Ühine keel või territoorium - need on formaalsed tunnused. Sarnane majanduslik seisund, ühine vaenlane või sõber - need kõik tunnused ei tööta demokraatlikus ühiskonnas. Praktikas on meil väljakujunenud, et eestlust samastavad paljud rahvuslusega. Mida rohkem rahvuslust seda rohkem eestlust? Isiklikult mina olen siis eestluse vastu. Pole vist mõtet rääkida eestlasi ühendavast eestlusest kui meie ühiskonnas valitseb tugev sallimatus. Poliitikas, ajakirjanduses, igal pool toimub õelate vastaste otsimise ja hävitamise õilis üritus. Paljud pole aru saanud, et demokraatlike riikide poliitiliste otsuste pehmus, kompromisside otsimine pole mitte läänelik naiivsus ega nõrkus vaid vastupidi tarkus ja tugevus.

Eestlus on minu arvates kõigepealt tahe. Ma näen vähe neid, kes tahaksid seda, et enamikul eestlastel oleks siin heam elada kui praegu. Praegu rajavad eestlased riiki teiste eestlaste arvel. Ma ei arva, et see oleks eestluse ainus ja kõikehõlmav tunnus. Üle laipade läheb tegelikult väga väike kogus ühiskonnas. Järelikult on eestluses varjul märksa rohkem positiivset kui praeguses metsikus kapitalismis näha.

Jah, Urmikene, kõik on õige, aga kas on õige, et Eestis ei ole põgenikke? Minu arvates on Eestis iga kahe kodaniku kohta 1 põgenik ja selle näitajaga on Eesti ilmselt maailmas ühe elaniku kohta kõige suurema põgenike arvuga riik. Kes on nõukogude ajal siis tulnud, siia jäänud ja nende järglastena siin sündinud endise NSV Liidu kodanikud kui mitte majanduspõgenikud? See on Eesti kõige suurem õnnetus, need on inimesed, kes on veendunud, et neil pole siin võimalik ennast teostada (aga Lääs ei võta vastu ja Venemaale tagasi ei taha ammugi mitte), nad ei võta osa Eesti riigi kodanikuks olemise protsessist, ei kavatsegi kunagi eesti keelt rääkima hakata ja näevad eestlastes tüütuid konkurente sellel maalapil, mida nad Pribaltikaks nimetavad. Eesti rahval puudub just suure majanduspõgenike arvu tõttu identiteet, sest identiteet on protsess, mitte fetishsh. eestlaseks olemise protsessi aga Eestis ei toimu. See küll algas 19989, kuid lakkas kohe, kui väliseestlaste lolluse ja oma rahva vaimupineduse najal tulid võimule poliitikud, kes sellest protsessist osa ei võtnud ja riiki ja rahvast hävitama hakkasid. Selles mõttes on Eesti riiki juhitud küll, et omariikluse ja eestlaseks olemise protsess pideva surve all, kuid selline riik muutubki päev-päevalt üha mõtteumaks. See on Eesti riigi ummiktee.

Urmi! Võta minu kommentaari kui Sinu artikli teiste mõtete edasiarendust, ma ei väida, et see absoluutselt nii on, nagu ma kirjutasin, aga ikkagi. Sinu artiklit lugedes selline mõte mul tuli. Sama.