Jaan(võib ka Joann või Ivan) Poska oli Eesti poliitik kes võitles Eesti huvide eest. Ja saavutas Eesti riikliku iseseisvuse tunnustamise endise maaisanda poolt. Poska ja tollane Eesti võim tegi igati õigesti lähtudes Eesti riigi ja eestlaste huvidest. Venelased, juudid jne määratlegu oma huvid ja võidelgu nende eest, see on nende õigus. Eestlased olid tublid ja käitusid ainuõigesti ja otse loomulikult neil oli ka õnne. Vahel lihtsalt on veidi seda õnne. Mingit viga Jaan Poska ja eestlased ei teinud sest meie ei ole venelased ja ei pea ja ei lähtu Venemaa huvidest. Eesti lähtub Eesti huvidest ja teiste huvidega saab arvestada kui vaja ja võimalik, ei enamat. Täpselt sama iga teise riigiga.

Imelik on Lääne-Virumaa valitsuse Poska eitamine. Vabariigi aeg oli nimetatud Rakveres üks tänav (praegune Kastani) Poska nimeliseks. Siiani Poska tegu rahva ja riigi heaks siin ei tunnistata ja isegi eitatakse.
Endine Poska tänav peab saama uuesti tema nime.

Apostliku Õigeusu ristimise järgi "Ivan Poska" Ivan jäi tema nimeks lõpuni, mingeid ametlikke dokumente nime muutmisest ei ole näinud. "Jaaniks" kutsuti teda "rahvapäraselt" Nimede eestistamine toimus hoopis hiljem, Ivan Poskat polnud siis ammu enam.
Poska sündis Ap. Õigeusu Kiriku köstri ja kooliõpetaja pojana. Läks suhteliselt varakult Õigeusu kirikukooli, hiljem siis edasi Riia seminari.
Rahuleping Eestiga tõesti "kergendas mõnevõrra" bolševitliku Venemaa olukorda aga ei olnud bolševike võidus kaugeltki mitte enam määrava tähtsusega. Eesti toimis tol ajaloohetkel vägagi targalt - suure tõenäosusega oleks rahuleppest keeldumine toonud kaasa bolševistliku võimu kehtestamise Eestimaal. See oleks muidugi Vene kodusõja pikemaks venitanud. Bolševikud olid Kodusõja kriisiaja ületanud ja vene rahvas vajas rahu sest talurahva mässud ähvardasid olukorda jätkuvalt destabiliseerida.
Jaan Poska ei olnud üdini Eesti Vabariigi meelne mees. Poska nägi kuni bolševike võimuletulekuni Venemaal, Vene Ajutise valitsuse kohaliku kubernerina Eestimaad Vene Vabariigi koosseisus teatava kultuurilise autonoomiana. Bolševike võit Venemaal tegi temast Eesti Vabariigi pooldaja sest nägi selles võimalust bolševitlikust režiimist pääseteed. Targa ja andeka mehena Tartu rahulepingu sõlminud, heideti Poska Eesti Vabariigi loomisest praktiliselt kõrvale, sest ta ei olnud "nende mees"

Lugupeetavad eestlaste jaoks on tegu Jaan Poskaga ja ainult sest meie oleme eestlased ja samas on tegelt tegu Joann Poska ja Ivan Poskaga ja mis siis. Tegelt esmalt paneb ennast ajaloose paikka ja siis saab paljudest asjadest tublisti paremine aru - Esimene Ilmasõda pakkus teatud
võimalusi eestlastele vähemalt. Elik eestlaste allasurujad saksmannid ja venelased said sõjas tegelt lüüa ja tekkis täiesti uus olukord Läänemere idakaldal. Tollane Eesti juhtkond suutis olukorrast aru saada ja lahendada olukord vastavalt Eesti riigi ja eestlaste huivedel. Austus Jaan/Joann/Ivan Poskale ja suurmehe hääle võitluskaaslasele Konstantin Pätsile. Eesti riik on ja kui vaja siis klaarib ka Prüsseliga.

TARTU RAHU
Vabadussõja lõpetamiseks oli sisuliselt s e p a r a a t r a h u Lääneriikide suhtes, kes sõdisid Punase Venemaaga tema tsaari-aegse hiilguse taastamise nimel. Ükski neist ei olnud valmis Eestit, Tsaari-Venemaast eraldunud riigina, eraldi tunnustama.

Ainuüksi meie majandus, eriti aga igat laadi toidu (karjakasvatus) tootmine eeldab mõistlikul kaugusel turgusid.

Eesti seisab täna analoogse valiku ees!
See on tänase Eesti poliitika dilemma!

Eesti vajab Poska mõõtu meest presidendiks, olgu tal eesnimeks John või Iivan!

„USA president George Bush teatas 22.08.1991 toimunud pressikonverentsil, et Baltimaade iseseisvuse tunnustamiseks pole aeg veel küps.” („Päevaleht” 24.09.1991).
USA esindajad teatasid eestlastele juba 90-ndate alguses, et pole vaja ajaloolistest nüanssidest kinni pidada.
USA keeldus tunnustamast Eesti iseseisvust ka 1918. aastal.
12. jaanuaril 1918 vastas saadikute Poska ja Seljamaa vastavasisulisele palvele USA saatkonna nõunik, et USA küll tunnustaks Eesti iseseisvust, kui selleks Nõukogude Venemaa enamlaste nõusolek oleks. Seni aga, kui Nõukogude Venemaa seisukord on tume ja keeruline, olevat USA-l raske oma seisukohta välja öelda. USA-l puudub siiani seisukoht ka Tartu rahu suhtes.
1918. aasta 17. juuli USA – Jaapani ühismemorandumis teatatakse, et Nõukogude Venemaa poliitika ja territoriaalne suveräniteet jääb puutumatuks.
1918. aasta 17. oktoobril Wiliam L. Soundersi kiri USA presidendile Wilsonile: kommunism on Venemaa jaoks parim riigikord. Toetati Trotskit, Pöögelmanni & Co.
http://www.reformation.org/wall-st-bolshevik-rev.html
1920. aasta 15. veebruaril toimus Vladivostokis Punaarmee ja USA vägede ühismiiting, kus tähistati võitu Koltšaki vägede üle ja rõhutati liitlassuhteid. Koltšaki vastu sõdisid USA liitlastena ka Eesti Punased Kütid.
http://www.paksplace.com/skull&bones.htm

Mulle imponeerib Esimese maailmasõja järgne Suurbritannia käitumine - ajal kui Euroopa impeeriumid lagunesid, keisrid maailma prügikasti löödi, suutsid britid külma ja kaalutlevat meelt säilitada - halvema ärahoidmiseks revolutsioonituhinas rahva poolt riigistati suurtööstus, laiendati tunduvalt valimisõigust, tunnustati töölisklassi sõnaõigust kuigi monarhistid olid hirmul, et " mis küll saab kui tööliste parlamenti pääseb. Midagi ei saanud, läksid kuningakotta kummardust tegema ja Impeerium lagunes alles Teise ilmasõja tulemina. Võinuks ka siis säilida aga said "peapöörituse edusammudest" (tsitaat Stalinilt)

Tänu eelkõnelejatele viidete eest!
Aga ikkagi, kas me ikka peame venelase poole ja tema aadressil esisülitajad olema? Piisaks vaid ülemere naabri stiili jälgimisest, mõista seda.
Kas ei oleks ikkagi mõistlik Venega dialoogi, nagu seda Lenini Venega rahu sõlmimiseks läbi rinde tehti, kas alustada või pidada, vaatamata, et see oleks NATO-laste suhtes samuti separaatne, nagu Vabadussõjas rahu saavutamiseks vajalikuks peeti.
Ausalt me oleme NATO-laste kontingendi siiasaamiseks meeletult oma hirmu külvamisega üle pingutanud. MIks?
Sest tänased reitingud annavad seks neile, valitsejatele siis, järjekordselt selleks põhjust.

http://isekiri.blogspot.com.ee/2010/07/variasutused-b-nsv-liidus-ja-balti.html

Variasutused (B) NSV Liidus ja Balti riikides.

http://www.postimees.ee/1396447/tartu-rahu-tegi-eestist-bol-evike-kullapesula

Kullavihm meelitas Tallinna avantüriste ja aferiste igast maailma otsast, siinsest idaärist kirjutanud prantsuse ajakirjanik iseloomustas Tallinna kui «rahvusvahelist kloaaki».

http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=32592
Jurjevi offshore.

http://pseudology.org/Bank/Balt-off_shore.htm
Balti offshore.

Aastal 2005 andis õiguskantsler Allar Jõks selge juriidilise hinnangu piirileppe asjus ja teatas Riigikogu väliskomisjonile oma seisukohtades, mida refereeriti ka meedias, järgmist: “Tartu rahulepingu jätkuvat rahvusvahelis-õiguslikku kehtivust ei saa lugeda iseenesestmõistetavaks. Kuna ratifitseerimisele kuuluvad piirilepingud Tartu rahulepingut ei nimeta, siis ei kohaldu neile automaatselt ka Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikkel 30 (”Ühes ja samas küsimuses järjestikku sõlmitud lepingute kohaldamine”). Riigikogu poolt antava selgituseta võib rahvusvaheliselt tekkida mulje, nagu oleks Eesti vabariik tacite nõustunud Vene Föderatsiooni seisukohaga, et Tartu rahuleping on oma kehtivuse juba varasemalt (1940. aastal) minetanud või 2005. aasta piirileping asendab ratifitseerimisel Tartu rahulepingu täies ulatuses, muutes viimase sisuliselt kehtetuks või
unarusse langenuks.”
------
Siit võib teha veel ühe järelduse.
Teada on, et Venemaa Föderatsioon on teatud küsimustes Nõukogude Liidu õigusjärglane.
Juhul kui Venemaa Föderatsioon peab end teatud küsimustes ka Nõukogude Venemaa õigusjärglaseks, millega EW Tartu rahu sõlmis, siis on olemas “Vene NFSV ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste leping”, mis on vastu võetud 12.01.1991, ja mille on allkirjastanud Jeltsin ja Rüütel.
1991. aasta jaanuaris sõlmitud „Lepinguga riikidevaheliste suhete aluste kohta” said Eesti ja Venemaa õiguslikud suhted uue aluse. Kuivõrd on puudutatud sama reguleerimisvaldkonda, on määrav hilisem kokkulepe (suhete aluste leping, 1991) varasemast mööda minnes (Tartu rahuleping, 1920).

Tartu rahu sõlmisid Venemaa kodusõjas sõdinud erinevad osapooled, kes ei omanud rahvusvahelist tunnustust riikidena.
Ka 1991. aasta jaanuaris sõlmitud „Lepinguga riikidevaheliste suhete aluste kohta” ei olnud riikidevaheline leping, sest lepingu osapooli rahvusvaheliselt riikidena ei tunnustatud.
Ja üks nüanss veel. Tartu rahu sõlmiti Nõukogude Venemaa geivalitsusega.
http://ipvnews.org/bench_article24112010.php