Kiri kodumaata inimestele ILMAR VANANURM Valitsus valis hukatusliku tee Valitsused on valinud Eesti integreerimise Euroopasse iga hinna eest. Õigemini – hinda vaatamata. Selle tegelik hind on riigist ja rahvusest loobumine. Kes praegustele poliitikutele juudaseeklid maksab ning kui palju, sellest kirjutavad ajaloolased kümne aasta pärast. Eesti iseseisva riigi lahustamiseks võetakse käiku – nagu ülbes ja üleolevas poliitikas ikka – valed, eksitamised ja tõdede mahavaikimine. Kui Eesti terviklikkuse kaitse initsiatiivgrupp viis 9. mail Riigikogu spiikrile ligi 12 tuhat allkirja meie ainsa ja õige piirileppe kaitseks, siis sõnas too heitunult: „Aga siis hakkavad ju ka teised riigid oma piire tagasi tahtma!“ Ja tõi näite, et Poola hakkab Vilniuse kanti endale nõudma. Ta oli seda kusagilt ühelt (pealiskaudselt) inimeselt kuulnud. Mis oli tegelikult? Leedu kuulutas välja oma iseseisvuse 8 päeva enne Eestit, 16. veebruaril 1918 Vilniuses. See ei sündinud mitte nondes piirides, mis Leedule jäi peale Vilniuse ja Vilniuse piirkonna vallutust 1920. a. 9. – 10. oktoobril kindral Lucjan Želigowski poolt. Oma sünnivaludes sõdis Leedu riik mitte anastajana vaid enda kaitsjana punavenelastega, sakslastega ja poolakatega, kuid on praegu just nendes (etnilistes) piirides mis ta oli iseseisvuse väljakuulutamise ajal 16. veebruaril 1918. Eesti kahjuks ei ole. Ning selle asemel, et nõuda oma eestlaste (Petserimaa-eestlaste) maid, paneb isand Paet ajalehes („Postimees“ 10. mai 2005) kirja ähmaseid eneseõigustuslikke lauseid nagu „Ikka satub rahvuskaaslasi elama siia- ja sinnapoole – rootslasi Soome, lätlasi Eestisse ja eestlasi Venemaale. Seegi on ajalooline paratamatus.“ Ma elasin Leedus 7 aastat, teades samal ajal väga hästi, kus on mu sünnimaa. Asi pole elamises, Paet, vaid sünnimaas, põlvkondade kaupa omaks peetud kodupaigas! Kingi Venele oma sünnipaik, kui see kallis ei ole, kuid ära võta seda teistelt! Aga ilmselt polegi teil kodumaad – paetid, langid, merid, tarandid, vähid! Olete Eesti Vabariigi kodanikud küll passi perra, ent sisimas tõelised nõukogude inimesed! Ajaloolise paratamatusega võib, nagu näha, õigustada ükskõik kui suurt kuritegu, mõrvugi sealhulgas! Seda on tehtud ja tehakse ikka jälle. Varjudes „demokraatia ja ajaloolise paratamatuse“ katteloori taha. Minister Paet kirjutab, et inimmälu on lühike. Ajaloolist mälu pole suurel ministril endal paraku olemaski. Praegu tema juhitavas ministeeriumis kirjutavad ametnikud, et „setud peaksid pöörduma tagasi Eestisse….“ Kas saab veel asjatundmatumalt öelda?! Kõige hullem pole see, et inimene üht-teist ei tea, vaid see, kui ta ei tahagi teada asju, mida ta peab teadma, et mitte valesid otsuseid teha. Teiste ajalugu võib tunda ja ka mitte tunda, kuid Eesti ajalugu peab Eesti riigi ametnik kindlasti tundma! Setod ehk Pihkvamaa-eestlased ehk Petserimaa-eestlased elasid oma ajaloolises paigas varem veel kui sakalased või virulased; nad ei ole niinimetatud Eestist sinna läinud (välja arvatud üksikud, erandid). Neil päevil ütles üks inimene mulle: „Ma küll ei taha Narva tagust tagasi.“ „Aga kas sa tahaksid loovutada oma koduküla, kodukalmistu, esiisade istutatud metsad?“ küsisin. „Muidugi ei taha!“ „Aga kuidas saab sul olla ükskõik, kui loovutatakse teiste inimeste kodud, kodukülad, koduvallad?!..“ Aina räägitakse, et piirilepe on vaja ära sõlmida. Mida hullu on juhtunud nende 10 aasta jooksul, kus üdini kapitulantlik piirilepe on küll valmis, kuid pole allkirjastatud? Miks mõnel nii kiire hakkas? Sest viibatakse ju, kuidas siis ei jookse?! Kuigi ka küsitluste järgi on näha, et suurem osa rahvast ei poolda ENSV joonele kavandatavat piirilepet. Miks ükski poliitik ei seleta veenvalt, milleks seda vaja on ja mis see meile maksma läheb? Millise väärtuse valitsus on nõus kinkima ja mis siis vastu saame?? Peab olema pime, et mitte näha – suurte rahade ja rahvust hukutavate eesmärkide nimel võidakse rahvast reeta küll! Kui reedetakse üks maakond, ei kohkuta tagasi suurematestki reetmistest! Ei lähe kuigi palju aega, kui rahvas seda veel paremini mõistma hakkab ning nii praegune kui tulevased valitsused puutuvad kokku mõõtmatult suuremate probleemidega kui allaheitliku piirileppe puudumine.