to Leo 2008-11-22 03:40:21
//Lugege uuesti mida ma kirjutasin/-ma ei kirjutanud kuupäeva //

Aitäh saatusele, et aastatel 1988 –1991, laulva revolutsiooni ajal, oli Eestil arukas, tasakaalukas ja kõrgtasemelist diplomaatiat valdav juhtkond, kes oskas juhtida Eesti veretule vabanemisele N.Liidust.
Eestit juhtisid siis: Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel, valitsusjuhid Indrek Toome ja Edgar Savisaar (ühtlasi ka üks Rahvarinde juhtidest), kompartei juht Vaino Väljas.
Aitäh neile, kes Moskvas, N.Liidu Rahvasaadikute kongressil osaledes lõid head suhted B.Jeltsiniga, kes oli tollal üks Vene demokraatide liidreid. Kongressi peeti ajavahemikus 1989 – 1991 ja eestimeelseid saadikuid oli seal umbes 40 (kellest enamik valiti Rahvarinde toel). Tänu headele suhetele hakkas B.Jeltsin Eesti iseseisvumist toetama ja tunnustas seda 24.08.1991. Aitäh A.Rüütlile ja Indrek Toomele (siis Ülemnõukogu väliskomisjoni esimees), kes kohe pärast 20.08.1991 sõitsid Moskvasse B.Jeltsinilt Eesti tunnustusotsust küsima ja selle ka said.
Enne B.Jeltsini tunnustusotsust oli Eesti iseseisvust tunnustanud vaid Island, kuid selle järel hakkasid seda tegema kõik riigid üksteise järel. Hakkasid, sest B.Jeltsini allkirjastatud otsus sisaldas üleskutset maailma riikidele tunnustada Eestit. See üleskutse kirjutati otsusesse Arnold Rüütli palvel.
Eespool mainitud oskasid poliitikat teha !

Huvitav, kuidas iseloomustaks B.Jeltsin Eesti läänemeelseid poliitikuid ja nende kintsukraapijaid kui ta saaks hauast üles tõusta. Arvan, ta ütleks:" Tee neile Eestlastele head ja saad sitta vastu pead ". Venemaal on palju demokraate, kuid vaevalt ükski vene demokraat praegu Eesti riiki nii hästi suhtub kui omal ajal Jeltsin. Kes on selles süüdi, et me nüüd kardame riiki milline meile iseseisvuse kinkis, kardame et ta tuleb meile kallale?

ma ikkagi ei väljenduks nõnda, et keegi meile vabaduse kinkis. See oli tolleaegsete poliitikute järjepidev tark töö, mis meile Jeltsini allkirja, iseseisva riigi tunnistamiseks, andis.

ambuja ja teema - te nagu vaidlete natuke, aga teil mõlemal on tuline õigus!

tegelikult ma ei vaidle, pigem täiendan omapoolse repliigiga ambujat.

"Aga missuguse õigusega tohiks matta Jeruusalemma Õlimäele neid kes olid võtnud oma elu sihiks purustada kirikuid, juurida välja usk kui selline üldse ja hävitada usklikke???"
Sellepärast, et Jumal laseb oma päiksel paista ja vihmal särada nii õigate kui õelate peale. See surnute kastidesse jaotamine, et keda kuhu matta tohib, on ei ole Jumala õigus, vaid politiseerunud kirikuisade õigus.

Vabandust, vihmal sadada.

haigutaja, Teie suuremeelsus on kahtlemata suurepärqane, aga on see seda maailma paremaks muutnud? Jeesus käskis kõigile andestada aga seesama pime ja etendust ihkav mass karjus selle peale: Lööge ta risti... Ervatavasti olete Teiegi lugenud Libahunti. Kes pildsusid Tiina ema kiriku häbipostis kividega surnuksÜ ei papid ega mõisnikud, vaid needsamad koduküla inimesed, keda Ta kogu oma elu oli oma võimete ja ande piires oli aidanud... Ei ole seadused ega karistused väljamõeldud kellegi oma lõbuks vaid ikka igapäevase elu regulatsiooniks. Kuni on olnud inimkond on olnud mõiste Kuritöö ja Karistus selle saatjaks ja Karistus pole mitte Kättemaks vaid Tasu teostatud Kurja eest.

Piiblilood on arnol selged. Just sellepärast ma ei lähegi kaasa suurte kiitjatega ega suurte manajatega, sest ma ei tea, kuidas asi tegelikult oli. Aga Libahundiga on lugu nii, et Tiina ema peksti hoopis kirikutulbas surnuks. Kividega surnuks pildumine ei ole meie kultuurist.
Mul oli väga tark isa, kes irvitas ühtmoodi nii usklike kui kommunistide üle, aga ta õpetas mulle, et ei tohi teiste inimeste üle kohut mõista.
"Karistus pole mitte Kättemaks vaid Tasu teostatud Kurja eest."
Mida kurja tegi Jeesus Kristus?
Aga Tiina ema?

Järelikult polnud Teie "väga tark isa Libahunti lugenud