Täna, 19. novembril kell 18.00 on Haapsalu Kultuurikeskuses, Posti 3, kohtumine Eesti Üürnike Liidu inimestega ja filmi "Verised majad" näitamine. Filmile järgneb arutelu olukorrast praegu. Film räägib omandireformi ohvritest ja lõhutud ühiskonnast. Kõik need üritused üle Eesti on tasuta.

minu vanaema maja oli jah verine- mis pea 50 aastat tibla käsutuses oli. Õnneks see aeg sai mööda- saime vähemalt maa tagasi- maja mitte, kuna tibla suutis selle maha põletada enne.

Ma sain enda ostetud majast seda üürnike sitta mitu aastat rookida...Veel 10 a ja majaga oleks kööga olnud...

Aga mina ehitasin nõukogude ajal endale ise maja ja suvila!

tubli ! näed kesikud elasid nõukogude ajal tasuta majades ja korterites ja tahavad seda ka tänapäeval- näed muudkui räägivad jälle tasuta jagamisest kõigile...

Üldine seisukoht on aga teatavasti selline, et nõukogude ajal oli eramuehitus keelatud!

uus põlvkond hakkab akela vajuma, need kes vanemate muidusaadud korterid päranduseks saanud, kingiks saanud jne. Asjade muidusaamise lugu unustatakse vaikselt edasi rääkida oma lastele ja lastelastele, sest piinlik ju ka, et kõigi nende muidusaanute ühisel jõupingutusel jäi 100 000 eestimaa elanikku kodutuks.

to EELMISELE 2014-11-19 21:31:55

http://www.postimees.ee/310108/esileht/siseuudised/tallinn/309258.php
Komisjonile esitati andmed 21 pikaajalise hooldusremondiobjekti, 231 eluruumi tööandja eluruumiks tunnistamise juhu ning 61 lõpule viidud ja 14 senini pooleli oleva taastamislepingu kohta. Eluruumi asustamisõigust müüdi aastail 1990–1997 vähemalt 3000 juhul. Pikaajalisse hooldusrenti antud hoonetest pole valdav osa linna omandusest väljunud, samas on neilt saadav renditulu väike ning võimalusel tuleks rendilepingud üle vaadata. Üksikute objektide võõrandamine toimus Tallinna linnavolikogu, mitte aga Kesklinna valitsuse otsusega. Märksa huvitavamad lood toimusid tööandja eluruumidega. Näiteks soosis saatus Levicomi usinaid töömehi Toomas Hendrik Ilvest, Eerik-Niiles Krossi ja Tõnis Paltsu, kes väsitavast päevatööst toibumiseks said enda käsutusse avarad korterid Toompeal. Kas tõesti oli siin mängus Keskerakonna käsi? Uhked elamised omandasid sel teel ka Jaan Manitski, Linnar Viik, Urmas Arumäe jmt, keda Keskerakonnaga seostada oleks kohatu. Luksuskorterid hankisid tööandja eluruumide erastamise teel veel AS Mesileib virgad töötajad Rosimannused, endine sportlane ja praegune ärimees Even Tudeberg, teravapilguline pealtnägija Vahur Kersna. Nii polegi põhjust imestada, miks tööandja eluruumide erastamist uurib keskerakondliku linnavalitsuse komisjon, mitte aga erapooletu ja kallutamatu KAPO. Liialt paljudest kunagistest tööandja eluruumis virelnud „lihttöölistest“ on saanud presidendid, luurekoordinaatorid, miljonärid, vallavanemad, telestaarid ja muud VIP-id. Massiline eluruumi asustamisõiguse müümine aastatel 1990–1997 põhines küll linnavolikogu otsusel, ent nende korterite arvel oleks saanud lahendada sundüürnike probleemi. Nagu näha, on valdava osa korteritehingute taga linnavolikogu kui kollektiivse omavalitsusorgani otsus, mis taas kord kummutab väited Keskerakonna juhtpositsioonist korteritehingute korraldamisel. Ei kuulunud toona ega kuulu nüüd Keskerakonda Jüri Ott, kelle allkirjad kinnitavat suurt osa korterilepingutest. Teenimatult on jäänud varju Hannes Kulbach, kes ei kuulunud linnaosavanemana tegutsemise ajal ühtegi erakonda. Kui eraldada enam kui 3000 sõlmitud lepingust need 15, millele kirjutas alla Elmar Sepp, siis selgub, et tema viis omavalitsusorgani järjepidevusest lähtudes ellu eelkäijate alustatut. Kohtus mõisteti korteritehingute juhtfiguuriks tehtud Sepp kõigis süüdistustes õigeks.

ups- unustasin lisada.Kõikidel teistel laseks ma majas edasi elada- näiteks pensinäri ma välja tõstma ei hakkaks.

Aga jah- kesikute puhul oleks mul selline jälestus- et selle viskaks hoobilt välja ja mul jumala savi mis kuuse alla kesik läheb edasi ruigama- ta nii kui nii vihkab meie kodumaad, pritsigu sappi siis kuuse all nagu marutõbine kährik- miks teised peavad selle debiiliga ühes majas elama.

Poliitikute eluasemeskandaalid

Peaminister Tiit Vähi langemisele andis tõuke asjaolu, et ta erastas seadusvastaselt oma tütrele kahetoalise korteri Liivalaia tänaval Hansapanga peakorteri lähikonnas. Sellest puhkenud skandaal avalikustas paarsada ülimalt kahtlast korteritehingut vanalinnas, millega seostusid Vähi ja omaaegne linnapea Jaak Tamm koos abilistega.

Peaminister Mart Siimann elas Roosikrantsi tänavas kahetoalises korteris ning otsustas 25 000 krooniga oma elamistingimusi parandada, ostes Müürivahe tänaval 1995. aastal rohkem kui poole seitsmetoalisest korterist. Ost tehti Siimanni sugulaselt, kes oli pinna hankimisel osavalt kilbina kasutanud 84aastast vanamemme. Odavalt saadud pinna remontimine käis aga Siimannile ta enda sõnul üle jõu ning ta müüs poolmuidu saadud pinna poolteisemiljonilise vahekasuga kohe edasi.

Linnapea Tõnis Palts ostis 1995. aastal Toompeale üle sajaruutmeetrise korteri ning maksis linnale selle eest vaid 6600 krooni (EVPd on arvutatud kroonideks toonase kursi järgi). Palts kinnitas küll, et ta maksis kõva raha humanitaarinstituudile, kelle omanduses korter oli, kuid 1995. aastal humanitaarinstituuti juhtinud Rein Raud lükkas Paltsu sõnad ümber: "Me ei saanud midagi müüa, kuna rentisime seda pinda linnalt." Seejärel kinnitati Paltsu sõprusringkonnast, et linn müüs odavalt jõukatele inimestele, kellelt loodeti maja korrastamist. Selleks olevatki Palts kulutanud kaks miljonit krooni. Tegelikult erastas maja tööandja eluruumideks Paltsule kuulnud Levicom ning hiljem muudeti tööandja eluruum müüdavaks.

Saanud Tallinnas küll korteri, kolis välisminister Toomas Hendrik Ilves mõne aja pärast talle üüritud residentsi. Ilvese sõnul olevat residentsivajadusest rääkinud president Lennart Meri peaminister Tiit Vähiga, ent kui 20 000 krooni suuruse üüriga residentsi kasutamist uurima hakati, siis tuli välja, et minister vajas kallist elamispinda proosalisel põhjusel: tal oli vaja kuhugi elama panna oma abikaasa Merry Bullock. Minister oli hakanud kokku elama Evelin Ilvesega.

Nn okupandid Lasnamäel jne said elamispinna evp- hinnaga erastada ja muutuda erinevalt paljudest põliseestlastest ( sundüürnikud) omanikeks ja peremeesteks Eestis?
See näitab ilmekalt, et nõukogude okupatsiooni Eestis ei olnud ja omandireformi valdkonnas Eestis on Eesti ise NLiidu õigusjärglane.

põliseestlastel oli võimalus osta, ehitada. Ei pidanud tingimata tasuta võrrasse majja elama minema. Kui seda tegid, siis pidigi arvestama sellega, et asi on antud tasuta kasutamiseks mitte selle omandamiseks.

http://www.ap3.ee/?PublicationId=b462c046-b07c-4833-a94b-7818fee4e3c5#comment

Kommentaar: üürnikega elamute tagastamine oli kuritegelik

Õiguskantsler kinnitas Eesti Üürnike Liidule, et kui kohalikul omavalitsusel pole sundüürnikule eluruumi anda, eraldab vahendid eluruumi ehitamiseks või ostmiseks riik. Kuna paljud on sundolukorrast omal käel välja rabelenud, tuleb riigil pealesunnitud väljaminekud korvata.

Aga näiteks kui olid võõra eramu vähemalt 51% ümber ehitanud, siis seda eramut kunagisele omanikule ei tagastatud.

Vastavalt 1940. aastal kehtinud Balti Eraõiguse järgi pärandasid kunagised omanikud oma pärijatele võõrandamatu kohustuse maksta oma võlad. Selles osas Balti Eraõigust ei tunnistata, kuid juhtudel, kus see vastab endiste omanike huvidele, Balti Eraõigust rakendatakse.

21.02.2007
Ratas: kas omandireform tuleks tagasi pöörata?
Tallinna linnapea Jüri Ratase sõnul on korterite otsustuskorras sundüürnikele erastamise puhul tegemist omandireformi lõpuleviimisega lähtudes võrdse kohtlemise printsiibist.
"Kuni 2002. aastani erastati Tallinnas kollaste kaartide eest üle 91 000 korteri, kokku üle 4,6 miljoni ruutmeetri elamispinda," ütles Ratas. "Lähtudes korterite otsustuskorras erastamise vastaste loogikast kannatas riik seeläbi vähemalt 46 miljardit krooni kahju ja kas see kahju tuleks nende arvates 300 000 tallinlaselt sisse nõuda."
Linnapea sõnul on korterite otsustuskorras müügi vaidlustanud SDE ja IRL seega omandireformi alused kahtluse alla seadnud. "Kas oponentide arvates tuleks omandireform kehtetuks kuulutada?" küsis Ratas. "Korterite otsustuskorras sundüürnikele müümise näol on tegemist omandireformi jätkuga. Aitame sellega tagastamisele läinud majades elavaid inimesi, kes ei saanud teistega võrdsetel alustel endale eluaset erastada."
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=18485801
Samal teemal Vitsut.

Õigusjärgsed omanikud, kes polnud nii palju aastaid oma vara hallanud, olid Balti eraseaduse järgi ammu kaotanud õiguse sellele varale.

to 2014-11-23 12:38:31

Nõukogude ajal ei saanud mitte keegi ise minna kuhugi elama.
Kortereid jaotati töökohtade kaudu. Olid järjekorrad ja valida ei lastud sul eriti midagi.

Korteriühingutele kuulunud vara ei natsionaliseeritud 1940-1941 aastal, vaid korteriühingud likvideeriti 1949. aastal. Enamus korteriühinguid oli pantinud oma vara (kinnistud ja hooned) võlgade katteks Pikalaenupangale jt pankadele. Seega, ei kuulunud korteriühingute vara koos korteritega mitte korteriühingu liikmetele, vaid pankadele. Aga - mis tehti Eestis? Eestis otsustati tagastada endistele korteriühingu liikmetele reaalselt korterid (miljardeid kroone maksvat vara). mis pole iial olnud korteriühingute liikmete omand omandiõigse alusel, ja mida pole ühingu liikmetelt ka õigusevastaselt võõrandatud. Korteriühingute majad koos seal asuvate korteritega kuulusid juriidilisele isikule, st ühingule, mitte üksikisikutele. Seega tehti Eestis aastal 1993 eraldi seadus, mlle alusel tehti omanikeks isikud, kes seda ei olnud 1940 aastal ja kellelt ei olnud vara ka õigusevastaselt võõrandatud.

Kohalikud omavalitsused on jõuetuna üritanud lahendada tuhandete sundüürnike põhjendatud nõuet uuele elamispinnale, mida võimaldavad nii omandireformiseadus (1991), erastamise seadus (1993) kui ka elamuseadus (199…). Kuid seaduste täitmiseks pole riigikogu kohalikele omavalitsustele seni raha eraldanud. Peab kahjuks ütlema, et kohalikud omavalitsused pole täie otsustavusega seda raha riigilt ka nõudnud. Viimati näiteks eraldas Mart Siimanni valitsus 1998. aastal 1999. riigieelarvesse 130 miljonit krooni munitsipaalelamute ehituse käivitamiseks.
1999. aastal võimule tulnud Mõõdukate (Sotsiaaldemokraadid), Isamaaliidu (IRL) ja Reformierakonna koalitsioon aga kõrvaldas selle raha lisaeelarvega, kuigi see on vastuolus seadusest tulenevate nõuetega.
Omavalitsustel tuli munitsipaalelamute ehitamiseks pöörduda abi saamiseks erasektori poole, mis on tunduvalt kallim variant maksumaksja jaoks, ereettevõtja jaoks aga parim lahendus.
http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=3634/uud_uudidx_363404
Nn munitsipaalkorterid kuuluvad tegelikult eraettevõttele, kellelt siis Tallinna linn neid rendib. Munitsipaalomandiks ei muutu nad kunagi.
http://www.kinnisvaraturg.ee/?c=uudised&a_id=13565&agr=1

Hüvitusfondi ajalugu on kriminaalasjadest kirju nagu rosinasai.
Sundüürnikele korterite ehitamiseks mõeldud Hüvitusfondi rahaga kaeti börsisullerdaja Ühispanga hiigelkahjud.
http://vaher.blogspot.com/2005/11/meedia-silmakirjalik-hukkamist.html
http://www.kodueest.ee/cms/eesti/info/meedia
Arvo Kuddo artikkel " Omandireformi okkaline rada"
Hüvitusfondi rahade haihtumisest.