palju polnud omal ajal selliseid mehi, kes rusikaga vastu rindu tagudes pateetiliselt röökisid: "Mina kui kommunist". Kuidas eilsest tulihingelisest sai niisama tulihingeline kapitalist, on omaette uurimistöö. Taal on selline mees. Temasuguste jaoks on igasugune solidaarsus ropp sõna. Üks tema Parteigenosse armastas ilkuda õdede madala palga ja streigiplaanide üle. Läks mõni aeg mööda ja lähedane sugulane vajas hooldust. Selgus, et õed on tema sõnu järgides parema paiga leidnud. Nüüd pritsis mehike tuld ja tõrva, miks ei olda missioonitundlikud, miks ei olda solidaarsed, kui TEMA seda vajab. Kui hr. Taali maja põleb, siis nõuab ta solidaarsust ja nõuab riigilt. Kui teistel põleb, on see nende endi asi.

Kas on lootust, et ~12 a tagasi ühismajandite lagunemisel üleöö rikkaks tegevast osalusest ilmajäänud kodanikke, kes on siiani maailmavaate olnud sunnitud palgatööga kuu alguses peost suhu elama ja ots otsaga välja tulemiseks regulaarselt laenama, oleks üldse sama reformi teoreetilisel kordusel võimelised süllekukkunud varandust ja jõukust enda juures hoidma ja edasi kasvatama? Miks küll kultiveeritakse tumedat viha nende inimeste vastu, kel on õnnestunud jõukust säilitada ja hoida ja need kel on õnnestunud oma võimalused rumalusest, laiskusest jt. põhjustel maha mängida, peaksid väärima õigeksmõistmist ja kaastunnet justkui nad oleksid millegi inimlikuga hakkama saanud, millega jõukusel olev hingetu kröösus-kapitlist kunagi ei teeks. Kahju nendest püsidepresioonis elavates inimestest, kellele on ajusoppides lupja kinnitunud arusaam riigi ümberehituse õnnehetke(de)st ,mille viljadega saab elada 22. sajandini ilma end pingutamata. Nad ei väsi vihastamast,et saatus on nenede vastu nii ebaõiglane olnud ega tõstnud neid jõukuriteks-ettevõtjateks- otsustajateks, riigivõimu teostajateks ja nii edasi. Ilmselt nad usuvad, et saatus ei ole neile ühtki võimalust pakkunud, et rutiini "karusellilt" kõrvale saaks astuda ja oma valitud teed käia. Lausa hale on kui võrrelda tektatava raevu jõudu ja võrrelda seda suutmatusega aru saada ja õppida jõuka staatuse pälvinud inimeste tegudest Valdab apaatia ise midagi ette võtta ja riskida(kui ebaõnnestumise korral sageli kaotada polegi midagi olulist aga on õppida ja järgmine üritus paremini sooritada). Sellise tausta ja olemusega kibestunud inimestele võib eneseteostusena avaneda võimalus ühineda teiste samasuguse kibetunud mõttelaadiga kodanikega, kelledele saab läbi demokraata ja poliitilise organisatsiooni pakkuda (sageli petlikke)võimalusi mdagi otsustada ja ära teha. Paraku võib selline organisatsioon võtta üle ususekti toimimise võtted läbi osava manipulatsiooni organisatsiooni ladviku poolt. Siit võib jääda vastastikku toimima kooslus, kus alamlihtkihile toodetakse illusiooni nende oma tahte ja otsuste toimimisest ja kättesaamatuna tunduva jõukuse väärastunud vihkamise realiseerumises. Ülemkiht omakorda saab nautida pööbli suunatava ja jätkusuutlikuks kultiveeritud ebaratsionaalset vihkamist kuid võim olulise osa pööbli üle on tekitanud sõltuvuse sarnase seose, millest ilmajäämine kutsuks eile ladviku elukvaliteedi märgatava languse. Vabandan, kui olen teinud kellegi suhtes ülekohtuseid üldistusi võrdsete võimaluste (tervise, harduse jms.) osas.