Aeg annab arutust

kõik sõltub tõlgendustest aga tõlgendatakse ajalugu nii nagu nseda tänapäeva kontekstis vajalikuks ja kasulikuks peetakse. Pean vajalikuks viidata ka võimalusele, et Teise maailmasõjajärgselt poleks olnud "uhkete eestlaste" kogukonda kes meie heroismi üle uhkust võinuks tunda. Astudes vastu ühele okupandile, pdanuks me seda tegema ka teise okupandi suhtes - see võinuks viia meie rahva elujõu miinimumini. (Eestlasi kui seesuguse rahvuse esindajaid oleks vast ikka veel leidunud) Sõlmides aga teise okupandiga riiklikul tasemel "sõpruse ja koostöölepingu" - Sõda poleks olematuks olnud ja võite ise arvata kuidas oleks meie rahva käsi käinud riiklikul tasemel Saksamaa liitlastena Nõukogude vastu sõdinutena. Siinkohal on paslik meenutada kuidas kommunistid käitusid ühe teise Saksamaa enklaaviga, Preisimaaga - olid sakslased, uhked preislased ja pole neid enam, kõikpuha venelased ja poolakad. Vabandage väga, olen ikka aru saanud küll, et selloine tõlgendus pole meile tänases päevas sugu vastuvõetav aga mis teha, kehtib siiski vaba mõtte ja arvamusvabadus.

kes on siinmainitud sõjaennustusraamatut põhjalikult lugenud, leiab, et lugejale märkamatult ilmub sellest raamatust lugejate alateadvusse lootusetuse ja sõjaparatamatuse ängi, hajutades isegi mõtted sellest, et eestlastel võiksid olla (peaksid olema?!) pisutki normaalsemad suhted Eesti idanaabriga ja et neil olgu võimalus elada ilma pideva sõjaohu-hirmuta. Huvitav, mida mõtleks president Putin seda raamatut lugedes? Kas ta muigaks mõistvalt eestlaste hirmude peale või annaks kaitseministrile käsu raamatus välja pakutud kahest sõjaplaanist sobivam välja valida ja see ka tähtajaks ellu viia?