EV Omandireformi loojad said hakkama kuriteoga oma rahva vastu. Nad on ära teeninud samasuguse põlguse ja kohtlemise kui 1940.a. ja 1949.a. läbiviinud küüditajad. Paraku pärjati neid siis ordenitega ja pärjati praeguseid küüditajaid ordenitega . Hullem on see, et järgnevad Riigikogud kiidavad heaks selle omandireformi ja praegused valitsused ei kavatsegi heastada omandireformiga oma rahvale tekitatud kahju.

Kunagi pakkus tollane Ehitusministeerium neid maju Tallinna linnale nö. bilansist- bilanssi.Keskerakondlastest linnavalitsus aga keeldus, seades eeltingimuseks nende majade kap. remondi.Samuti ei saanud need elanikud oma elamispindu erastada.Kokku oli selliseid maju Tallinnas 484. mille elanikud tollase linnavolikogu otsusega (esimees Savisaar) oma elamispindu erastada ei saanud.(vt. Eesti Sõnumileht 11.05.1994 ja Õhtuleht 18.08.1995).Siin rikuti Põhiseadusest lähtuvalt võrdõiguslikkuse printsiipi ja siin peab hinnangu andma Õiguskantsler. Näiteks võib tuua Berliini, kus 70% elamutest kuulub munitsipaalile ja elanik valib, kellelt ta korteri üürib- linnalt või eraomanikult.Eestis lähtutakse kinnisvarafirmade huvidest ja püütakse munitsipaalelamufondi teket igati vältida. Kui elamud Akadeemia tee 38; 42, 46 ja Vilde tee omad kuulusid enne mahamüümist riigile, siis Akadeemia tee 32; 34 ja 48 kuuluvad siiani linnale, aga nende elanikel ei lastud samuti elamispinda erastada, kuigi vastav avaldus on Mustamäe LOV- ile esitatud.Avaldust vastu võtnud ametnikud ütlesid, et enne ei saa midagi teha, kuni linnavolikogu pole oma otsust muutnud. See-eest erastasid aga isamaliitlaste mahitusel oma Lasnamäe, Õismäe, Mustamäe jne. korterid need elanikud, keda isamaaliitlased muidu nn. okupantideks nimetavad.Sama said teha ka halli passiga sõjaveteranid, muutudes Eestis kinnisvaraomanikeks.Eestlased, kes elasid kehvemates puitasumites, ei saanud midagi erastada, sest välja oli ilmunud omanik.Korteritest aeti välja ka neid, kes aastal 1944 Sinimägedes rinnet hoides võimaldasid omanikel siit jalga lasta. EVP-de eest erastati ka ettevõtteid, kauplusi jne. Korduvalt valetati, et EVP-de kehtivus lõppeb, osteti siis odavalt neid kokku ja hiljem teatati, et kehtivusaega pikendati. EVP on võltsraha. Rikuti järjekordselt põhiseadust, sest raha väljalaske ainuõigus on Eesti Pangal. Selliste asjade eest makstakse esimesel võimalusel tagasi. Õudsa välimusega tüüpe liigub seal tõesti ringi, nemad on aga praeguse ühiskonna paratamatu tulemus. Nõukogude ajal oli tegemist ametipindadega, polnud seal selliseid kalakaid. Tollal aga kes töölt lahkus, pidi ka elamispinna vabastama. Peasekretär Andropovi ajal tuli korraldus, et need, kes on ettevõttes 10 aastat töötanud, ei pea enam elamispinda vabastama. Üüri maksti ettevõttele. Hiljem, kui ettevõte likvideeriti, anti toad linnaosa valitsusele üle. Just need ametnikud on nüüd nendesse majadesse hakanud igasugust kontingenti ja üürivõlglasi tooma, rikuvad teiste elanike põhiõigusi ja nüüd teevad ajakirjanduses näo, et oi kui kole. Omaette teema on üürivõlglastelt äravõetud korterite saatus, kuidas need maha parseldati? Seal on üüritud välja tube isikutele, kes maksavad üüri ilmselt otse ametnikule. Ametlikult näidatakse, et vabu elamispindu on Mustamäel ainult 2, tegelikult on rohkem, need on aga ametnike äritsemise objektid. Ega ilmaasjata ei taheta riigikontrolli lasta kohalikke omavalitsusi kontrollima. Räägitakse suure suuga riigi järjepidevusest, aga tagastamisel ei arvestatud, et paljud majaomanikud olid erinevatel põhjustel võlgu, mida aga välja nõudma ei hakatud. Kellele parseldati Punaarmeest maha jäänud korterid? Sundüürnike Keskus Sakala 23a (hoovipoolne maja), eelregistreerimine 12:00-17:00 tel. 627-2910

nii nii ja millal jõuame keila-joa suvilate ärastamiseni novosystems.ee?

Eluruumide erastamise seadus on vastuolus Põhiseadusega, sest rikub võrdõiguslikkuse printsiipi.(RT I 1995,32,505; 57,979; 1996,2,28). Just sellest seadusest lähtuvalt jäeti Tallinnas erastamata ligi 484 elamut. Seda tehti Tallinna Linnavolikogu 5.mai 1994.a. otsuse nr.62 lisaga. Linnavolinik Liilia Möldri sõnul on erastamisele mittekuuluvate hoonete elanikel õigus osaleda vabade elamispindade erastamiseks korraldatavail enampakkumistel! Eks osa 484 parseldati linnaametnike poolt endale ja see vajab veel uurimist. Lisaks Eluruumide erastamise kord- valitsuse määrus 1. juulist 1993.a. nr.198. Peaminister M.Laar, minister L.Hänni.Väljastatud EVP-l puudus rahaline kate ehk kattevara. Sellise osakute ideega soositi ühte kitsast elanikegruppi, neid kel nõukogude ajal oli võimalus saada riigilt tasuta korter.Ja eelkõige polnud need eestlased, vaid mujalt tulnud pagulased.

Ajaleht Vesti 1.09.05. kirjutab loo, kuidas Põhja -Tallinna LOV- i(vanem Sirje Potisepp) ametnikud aitasid Timoti 30 elanikel elamispinnast ilma jääda.Elanikele saadeti päring tähitamata(!) kirjaga aadressile, kus neid enam polnud ja kuna kuu aja jooksul vastust ei tulnud, siis rahuldati kinnisvarafirma Artico Grupi nõue, kes tegutses koos haldusfirmaga Zimmerhaus.

Mõningaid inimesi on represseeritud kaks korda. Esimesel korral saadeti Siberisse. Kui inimene tagasi pöördus oma perekonnaga, siis anti talle riigi poolt korter. Selle repressiooni eest anti talle hiljem ka "Murtud Rukkilill" Kui toimus majade tagastamine, mitte õigusjärgsele vaid lehma lellepojale, siis represseeriti inimene teist korda Eesti Vabariigis ilma Siberita. Seadused on aga neid parandatakse, nii nagu kasulikum. 1. Tuleb maksta kõigile sundüürnikele kompensatsiooni, et nad saavad omale kodu osta praeguse hinnaga 2. Kes on munitsipaalmajades, need peavad saama erastada selle väärtuse eest, millega erastasid need, kes said oma korterid erastada varem. Tuleb malli võtta Gaza sektori väljaviimisest( me ei pea ainult Holokausti malliks võtma) ja selle puhul, kui raha ei jätku, tuleb maailmalt tagastamatut abi paluda neil, kes eestlased selle portsu otsa sättisid- nimed on kõigile teada.Tegelikult on see neile inimestele nagu tsuanaami! Lõpp sellele aurukatlale!

Õiglasem ja odavam oleks Eesti riigil sundüürniku avalduse alusel taasriigistada see osa tagastatust majast, mis jäi enne maja natsionaliseerimist omanikul riiklikule pangale võlgu.

Kogu erastamise ja sellega kaasneva ebaseaduslikkuse ja kannatuste tekitamise eest(võrdse kohtlemise prinsiibi rikkumine) vastutavad on peaminister M.Laar,reformimnister L.Hänni ja justiitsminister U.Arumäe,kes institutsiooniliselt kinnitasid korra ,et omandireformi viib läbi ainuisikuliselt omavalitsus ,kusjuures Õiguskantsleril võeti õigus osaleda (ise kinnitas kirjaga mulle) omandireformis ja selle läbiviimise tagamisel põhiseadusele (ja alati saab seostada palju asju, ka seda sundüürniku staatust seoses selle omandireformiga) ja seega oli maavanem ja linnapea ainuisikuliselt vastutav n.ö otsuse tegemise ja selle seaduslikku eest ,oli samas täidesaatev võim ja NB! teenistusliku järelvalve viis läbi sama maavanem või linnapea.Diktatuur mingil määral IL ja Laari juhtimisel Riigikontroll ei tohtinud sekkuda ,alles nüüd sai õiguse kontrollida omavalitsusi,aga see ei ole üldse käivitunud ja sisuliselt senini on sama pokazuha nagu õiguskantsleri pokazuha EL ees. Muide õiguskantsler on veel ombudsman,kuid see on täislollitamine ,sest ta peab ombudsmanina aitama kodanikke kohtuvälises õiguslikus abis väärate otsuste vastu ametasutuste poolt vastavuses põhiseadusele ,kuid NB! samas ei tohi ta sekkuda omandireformi küsimustesse. Tehti ilmselt sama pokazuha mõttes veel nn.valitsuskomisjon ehk anneloigukomisjon ,kes pidi aitama kohtuväilselt otsuseid vaidlustada ,aga sellest sai truualamlik anneloigukomisjon,kelle otsused läksid enamuses kohtusse ja anneloik oma komisjoniga läks hingusele. Kes oleks seda kampa saanud peatada? Isamaaliidu ja M.Laari koalitsioonipartnerid- reformistid ja mõõdukad ,aga Kallas koos Nestori ja Pärnojaga lootsid jätta vastutuse IL ja Laarile ja panid ärastamist koos ebaseaduslikkusega täis rauaga. Tuleb minna väljaspoole Eestit ja suurte kampaaniatega koos allkirjade korjamisega.Paljude faktiliste materjalidega.

Kõik sundüürnikud koos Euroopa kohtusse! Keskerakond leiab, et sundüürnike õigusi on rikutud. Kas on rikutud ka nende inimõigusi? Küsime seda Euroopa kohtult! Riigikogus räägitakse omandireformiseaduse tagajärgedest, mitte põhjustest ja mitte sellest, mida valesti tehti. Jaak Allik on ainus mees, kes kahetseb toonast käetõstmist. Asi seegi. Kuid seda on sundüürnikele vähe. Kaebuse Euroopa inimõiguste kohtule oleks pidanud esitama sel hetkel, kui olid jõustunud omandireformi aluste seadus (ORAS), eluruumide erastamise seadus (EES) ja Eesti oli allkirjastanud Euroopa inimõiguste konventsiooni. Kuid siis ei uskunud mitte keegi, et riik on võtnud abiks salakavaluse selleks, et ettekavatsetult jätta tagastatavates elamutes elavad riigikodanikud ilma oma eluruumide ostueesõigusega erastamisõigusest ja neile kord juba seadustega tagatud oma eluruumide tähtajata kasutamise pärandatavast õigusest. Salakaval riik Kohe tõuseb küsimus: milles peitub riigi salakavalus? ORASe § 12 lg 4 sätestab (tsiteerin kahte viimast lõiku): “Elamu kuulub tagastamisele, kui õigustatud subjekt võtab endale kõik üürnikuga varem sõlmitud üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused. Tagastatavas elamus elavatel üürnikel on sel juhul õigus taotleda uue eluruumi saamist.” Salakavalus peitub selles, et õigus taotleda uue eluruumi saamist on sisuliselt pettus, sest rohkem kui 12 aastat pärast selle õiguse omamist ei ole minu andmetel keegi sundüürnikest saanud täpselt sama suure raha eest erastada enda korteriga täpselt samaväärset korterit, nii nagu tegid seda kõik teised eestlased, mitte-eestlased ja isegi võõrriikide kodanikud. Õigusi antakse juurde. 1997. a ORAS annab sundüürnikule enda eluruumide ostueesõiguse § 12 ` lg 10, kuid see õigus ei ole võrdväärne enda eluruumide erastamisõigusega EVP-de eest. Tõdeme veel kord, et sundüürnikke on salakavalalt petetud, sest õigus taotleda uue eluruumi saamist on igal kodanikul vaatamata sellele, kas mingi seadus sätestab selle õiguse või mitte. Taotluse esitamist uue eluruumi saamiseks ei saa keelata. On mõttetu kirjutada seadusse sundüürnikule antav õigus taotleda uut eluruumi, kui ei näidata tagatisi selle õiguse realiseerimise kohta. Järelikult õigus taotleda uue eluruumi saamist kirjutati seadusse eesmärgiga luua tagastatavates majades elavatele üürnikele väär ettekujutlus, just nagu pärast uue eluruumi taotlemist antaksegi neile uus eluruum, mida saab teistega võrdväärselt erastada. Eesti Üürnike Liit on korraldanud suurearvulise sundüürnike kaebuste esitamise kohtule. Üürnike ühendused kaitsevad sundüürnikke majaomanike omavoli eest. Sundüürnikud ise väljendavad pahameelt riigi vastu igaüks eraldi. Riigil on väga lihtne igale sundüürnikule ühekaupa lubadusi jagada ja otseteed uksest välja saata. Poliitilise otsusega jäeti meid, sundüürnikke, ilma oma eluruumide ostueesõigusega erastamisõigusest, mis on varaline õigus, sest selle õiguse realiseerumisel on võimalik omandada korter, mida on võimalik rahaliselt hinnata. Nõuame oma vara Eesti riigilt Varalisest õigusest ilmajäämine tähendab vara vähenemist, vara vähenemine tähendab kahju tekkimist ja kui on tekitatud kahju, siis on alust nõuda hüvitist kahjutekitajalt - kohalikult omavalitsuselt, Eesti riigilt. On sundüürnikke, kes läbisid kõik kolm kohtuinstantsi, kuid nende kaebust inimõiguste rikkumisest, varalisest õigusest ilmajätmisest ja kahju tekitamisest ei ole rahuldatud. Kohtud on üksmeelselt leidnud, et seadused on õiged ja sundüürnikele pole mingit kahju tekitatud. Seega ei jää meil muud üle kui muuta seadusi nii, et riigil lasuks kohustus hüvitada sundüürnikele tekitatud kahjud täies ulatuses. 16. juunil 2001. a moodustati Viljandis Keskerakonna juurde poliitiline organisatsioon sundüürnike kogu, mis tegutseb lähtudes erakonna põhikirjast ja II programmist. Meie tegevus taandub sotsiaalpoliitikas kodu teemale. Programmis on kirjas, et tagastatud majade üürnikud peavad saama elamispinda erastada samadel tingimustel riigikorterites elavatega (programm, sotsiaalpoliitika lg 3 p 83). Sundüürnike probleemi lahendamiseks puudub poliitiline otsus. Keskerakondlased Riigikogus püüdsid seadusi muuta, nii et tagastatud majade elanikud saaksid korterid erastada võrdsetel alustel teistega. Kuid seadusemuudatuste ettepanekud lükati häälteenamusega tagasi. Siit saab teha järelduse, et Eesti riik ei soovi seadustada sundüürnikele tekitatud kahjude hüvitamist ja rikub jätkuvalt sundüürnikele inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatud inimõigusi, rahvusvahelist õigust ja põhiseadust. Seega ei jää sundüürnikel muud üle kui pöörduda kaebusega Euroopa inimõiguste kohtu poole. Rait Marustet ei saa usaldada Meedias (nt SL Õhtuleht 4. august 2001. a “Eestlane - vilets kaebaja”) väidab Eestit inimõiguste kohtus esindav kõrge kohtunik Rait Maruste muuhulgas: “Tasub teada, et vaidlustatav probleem tuleb enne kindlasti tõstatada riigisiseses kohtus. Euroopa inimõiguste kohtusse saab pöörduda kuue kuu jooksul pärast lahendi saamist kohalikus kohtus. /---/ Eestist saab siia pöörduda ainult nende asjade suhtes, mis on toimunud pärast 16. aprilli 1996. a, see on alates Euroopa inimõiguste konventsiooni jõustumisest Eestis,” rõhutas Maruste. Mõnedel konverentsidel on levitatud poolikut informatsiooni kaebuste esitamise võimaluste kohta Euroopa inimõiguste kohtule. Kõrge kohtunik Maruste väidab, et kaebuse saab esitada siis, kui vaidlustatav probleem on tõstatatud riigisiseses kohtus. See on poolik informatsioon. Eesti Vabariik ühines Euroopa Nõukoguga ja kirjutas alla Euroopa inimõiguste konventsioonile 14. mail 1993. a. Kaebuse Euroopa inimõiguste kohtule Strasbourgis võivad esitada kõik sundüürnikud olenemata sellest, kas nad on vaidlustatava probleemi tõstatanud riigisiseses kohtus või mitte. Kui kaebuse esitaja ei ole vaidlustatavat probleemi varem tõstatanud, peab ta suutma Euroopa kohtule põhjendada siseriiklike kaitsevahendite läbimise võimatust, mille põhjusteks võivad olla: a) kahtlemine ühe või teise kaitsemooduse efektiivsuses; b) avaldaja teadmatus ühe või teise kaitsemooduse olemasolust; c) tasuta õigusabi puudumine; d) advokaadipoolne eksimus või väärsoovitus. Sundüürnikud peavad esitama ühises kaebuses eraldi kõikide kaebuse esitajate isiklikud andmed ja tõendama neile kord juba seadustega antud üürilepingu alusel eluruumide tähtajata kasutamise pärandatava õiguse olemuse ja riigi poolt selle rikkumise inimõiguste rikkumise läbi. Kohtulahendi saavad need sundüürnikud, kelle andmed on kaebuses. Mitte mingil juhul ei tee Euroopa kohus üldist laadi otsust, mis hõlmaks kõiki sundüürnikke. Seega, kes leiab, et tema inimõigusi on rikutud, peab kaebuse isiklikult esitama. Lugupeetud sundüürnikud, ühineme! Euroopa inimõiguste kohtu suhtes ei maksa olla sinisilmne. Miks? Institutsiooni Euroopa kohus lõid Euroopa riigid vajadusest tuvastada iseenda toimepandud inimõiguste rikkumisi. Meie, sundüürnikud, teame täpselt, et meie suhtes on rikutud nii põhiõigusi, rahvusvahelist õigust kui ka inimõigusi. Sellega on meile tekitatud suur varaline ja moraalne kahju - loeme ajakirjandusest ja vaatame televisioonist, kuidas meid nimetatakse halvustavalt sundüürnikeks, eluga mittetoimetulevateks inimesteks, elu hammasrataste vahele sattunuteks, mis kõik kokku on ühiskondlik hukkamõist, meie alandamine, meile moraalse kahju tekitamine. Kui sundüürnike kaebuse esitab Euroopa kohtus meie suhtes vaenulikult meelestatud, meie põhiõigusi ja inimõigusi rikkuva riigi esindaja, siis on vähe tõenäoline, et teised kõrged kohtunikud sellest probleemist üldse midagi taipavad. On oluline, et meid esindaks välisriigi jurist, kes tunneb hästi Euroopa inimõiguste kohtu süsteemi ja meile, sundüürnikele, konventsiooniga tagatud inim- ja rahvusvahelisi õigusi. Tavakodanikust sundüürnik ei suuda palgata advokaati välismaalt. Küll aga on võimalik palgata välisjurist siis, kui ühe ja sama kaebuse inimõiguste rikkumise kohta esitavad tuhanded sundüürnikud. Kui tunnetate, et teid ei koheldud võrdväärselt teiste üürnikega, siis esitame kaebuse koos! Kordan, et Euroopa kohtu kaudu võib saada hüvitist inimõiguste rikkumise eest ainult kaebuse esitanud sundüürnik. Eesti NSV-s oli enamik elamufondist (korterid, elamud) riigi omand, s.t rahva omand, sest kõik majad, korterid ehitati ja hooldati kogu rahva rahadega. Riik tagas seadustega üürnikele oma eluruumide pärandatava (sissekirjutuse kaudu) tähtajata kasutamise õiguse. Eesti Vabariik võttis seaduste kaudu kõigilt üürnikelt oma eluruumide tähtajata kasutamise õiguse. Suuremal osal ENSV aegsetest üürnikest taastus oma eluruumide tähtajata kasutamise pärandatav õigus oma eluruumide erastamise läbi. Kusjuures korteri omanikuks muutusid kõik täiskasvanud pereliikmed ja kaasüürnikud. Ka meie, sundüürnike rahade eest ehitatud-hooldatud majad ja korterid erastati teiste üürnike poolt. Sundüürnikud jäeti ilma oma eluruumide tähtajata kasutamise pärandatavast õigusest ja erastamise õigusest. Sellega rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet - ka sundüürnikule tagatud õigust omandada vara tulevikus - niinimetatud ooteõigust. Hea oleks, kui kõik 40 000-50 000 sundüürnikku esitaksid kaebuse ühekorraga. Siis me ilmselt näeksime, kas Euroopa inimõiguste kohtul on samad kriteeriumid inimõiguste mõistmisel ja hindamisel kui meil või mitte. Milline otsus meie kaebusele tehakse, oleneb suuresti asjaolust, kes meid esindab ja kui paljud sundüürnikud kaebuse esitavad. Keskerakond võiks ühendada kõik sundüürnikud ja saada valimistel nende hääled. Vt ka INIMÕIGUSED. ÜKSIKISIKUTE KAEBUSED ÜROle ja EUROOPA NÕUKOGULE. Inimõiguste teabekeskus, 2000. ISBN 9985-9319-0-4. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. http://seadus.ibs.ee/seadus/aktid/rk.s.19960313.146.19960416 .11.html Info sundüürnike kogu ja kaebuse esitamise kohta Euroopa kohtule telefonil 52 42 074 Henn Leetna HENN LEETNA Sundüürnike kogu esimees

Omandireformiga tekitatud ylekohus on yhele osale inimestest,sundyyrnikele,puutumatul-muutmatul kujul eksisteerinud kuni tänaseni?!Vöib öelda,et need meie poolt valitud,kes on praegu riigikogus ja omavalitsustes,ei taha sellest midagi ausalt-avalikult rääkida.Sundyyrnike probleem oleks pidanud saama esmase lahenduse,sest see on seotud paljude Eesti inimeste eluasemega.Ka Euroopa Parlamendi liige Siiri Oviir vöiks kasvöi KESKNÄDALAS teada anda,mis on saanud Tartu kodanikeyhenduse Sundyyrnikud pöördumisest.Kiri sai yle antud Tartu raekojas 16.mail ka.Ja millise seisukoha vöttis Euroopa Parlament Eestis ORASega rikutud inimöiguste suhtes?!

Õiguskantslerilt(!) võeti õigus osaleda omandireformis, siis rikuti ka sellega Põhiseadust.Aga kas Siiri Oviir üldse kirja edasi andis ja kui andis, siis kas see kiri polnud juba oma sisu muutnud. Oviirile tuleb teha tähitud kirjaga päring, millele ta on kohustatud vastama.Samuti saab pöörduda Euroopa Parlamendi poole, et teha kindlaks kas ja millise avaldus on edastatud. Euroopa Kohus ja Euroopa Inimõiguste kohus on kaks ise asja.Inimõiguste esindusorganisatsioonide filiaalid tegutsevad ka Eestis ja pöörduda tuleb samuti nende poole.Huvitav, et nad ise pole veel märganud omandireformist lähtuvat probleemi!Mida nad siin Eestis üldse passivad.

Inimõiguste Teabekeskus www.lichr.ee/est/ Nunne 2, 10133 Tallinn, Estonia Tel: (+372) 64 64 27 0 Fax: (+372) 64 64 27 2 E-mail: centre@lichr.ee Inimõiguste Instituut http://www.eihr.ee/Est/IndexEst.html Kui vaadata, kes neis töötavad, siis pole imestada, et omandirefomiga seotu on maha vaikitud. Samuti pole kohalikes omavalitsustes omandireformi läbiviinud keskerakondlased huvitatud asja rahvusvahelisele tasandile viimisest.Tuleb pöörduda otse, ilma kahtlaste vahendajateta.

Ma usun,et Siiri Oviir teeb Kesknädalas ilmunud artiklile"Omandireformiga kaasnevad öigusrikkumised Eestis"vastulause,mis ilmub järgmises Kesknädalas.Tahame loota,et saame ka oma pöördumisele vastuse.Teisiti pole see yldse möeldav!

Märkimist väärib, et 2005 aasta Riigikogu lahtiste uste päeval, vastates Riigikogu suures saalis külaliste küsimustele tavatses vastne Peaminister A.Antsip möönda, et tema arvamust mööda on Omandireformiga põhjustatud tõesti uut ülekohut. See peaks olema tolle päeva Riigikogu turvakaamerate lindistustel ka jäädvustatud. Meiega koos saalis olnud inimesed mäletavad seda kindlasti. Mida ja kuidas ta seda mõistab ja mil moel tekitatud ülekohut heastada kavatsetakse ta atrgu ei lisanud. See, et tekitatud ülekohtu eest vabandust palutakse ja seda heastada püütakse ei ole eesti riigis veel nagunii kombeks. Selleks annab "tublit" eeskuju ju parlament ise, kes varsti juba 3 aastat ei ole pidanud vajalikuks täitta isegi mitte Riigikohtu üldkogu otsust ORAS §7 lg 3 osas (kurikuulus Vaterlandi ümberasunute küsimus). Peaminister Antsipile tuleks aga siiski tõsiselt au anda sest tõsise mehena on ta julgenud siiski selle koleda kollektiivse enesepettuse kohta - Omandireformi näol, tunnistada ja välja öelda seda mida me kõik ju näeme ja teame aga mida senini ükski Eesti peaminister pole söandunud õige nimega välja öelda. Teiseks väärib eraldi väljatoomist Peeter Oleski poolt Vikerraadio saates välja öeldu, et Laulva revolutsiooni ohvrid on need eesti Vabariigi kodanikud, kes Omandireformi jagamistehingutes jäid nö. teisele poole barrikaadi ja sundüürnike poolele. Need on väikesed asjad, aga veel 5-10 aastat tagasi ei öelnud mitte midagi sellist välja mitte ükski õilis nn. parempoolne poliitik. Nüüd annab see lootust, et 5-10 aasta pärast räägivad paljud jõulised kodanikud juba sellest Omandireformist nii nagu ta tegelikult tehti. Ja võib-olla veab õiglus siis ka mitmed toonased tegijad kohtupinkki oma tegude eest "ajaloolise õigluse taastamisel" vastust andma.

Vigu tuleb kohe parandama hakata, viie-kümne aasta pärast on hilja. Meie peame käituma tsiviliseeritud inimestena, mitte nii nagu Venemaa. Ka süüdlased peavad vastust andma.

Võib ainult aimata, mis toimub siis, kui järjekordne sõda Eestist üle käib.Kohus on aga loonud ka pretsedendi sundüürnike Oviiride asjus.Kuna nemad olid heausksete üürnikena maja oma vahenditega kõvasti remontinud, siis omanikule maja ei tagastatud.

Tuleks avaldada nende rahvasaadikute nimekiri, kes hääletasid eluruumide erastamise seaduse vastuvõtmise poolt, mis läks vastuollu Põhiseadusega.Õiguskantsleri ametis oli siis Truupõld.

Ühtedel lubati elamispind või ettevõte erastada rahalist katet mitteomavate EVP-de eest, teistele öeldi, et minge ostke korter enampakkumisega oksjonil.

Taastatud (mõnede arvates - jätkatud) Eesti Vabariigi "omandireformiseadus" on siseolemuselt samasugune "õigluse taastamine" kui seda oleks mis tahes röövel, kes tuleb inimese vara kallale ning selle endale "reformib".

Syyd Venemaale,vene söjaväelastele kyll panna ei saa.Nad lahkusid siit Eestist rahumeelselt,jättes endast tyhjaks korteid ja neid kortereid oli väga palju.Aga kellele,kuhu need said,sellest pole siiamaani räägitud?! Praegu oleks öige aeg,enne 16.oktoobri valimisi,need isikud avalikkuse ette tuua.Ma usun,et neid teadjaid on meie igas omavalitsuses piisavalt.Aga,kes on see aus,kes julgeb avalikult oma erakonna mainet sellega töstes,need nimed välja öelda?!