Selline jutt tuleb raamida ja riigikogu koridori seinale riputada.

Eestis on riigitüüri juures olnud ikka ka suurepäraste võimetega isiksusi - Eesti mehi. See on ju praktiliselt prohvetlik kirjutis!

Profetlik riigimmes küll, aga ka tema ei suutnud seda eesti rahva katastroofi ära hoida. See on omandierform mis lõhkus ära tuhandete eesti inimeste kodud ja perekonnad ja tegi inimesed haigeks. Sellest kõigest on juba palju räägitud. Lootusetu ettevõtmine oleks oodata, et seda mõistaksid ja tunnistaksid need kes sellest ise isiklikku kasu said - see tähendab need kes ka mingi tüki kuidagi kätte said ja selle väärtuses rikkamaks said. Loomulikult on need isikud valmis kasvõi hundiratast viskama selle nimel, et selliselt läbiviidud omandireformi tegelikkus ja tõeline pale mitte kunagi avalikuks ei saaks. Teisele poole barrikaadi jäid Laulva revolutsiooni ohvrid, need kes Eesti Vabariigi kodanikena lootsid ka Eesti Vabariigi kui oma kodumaa seaduste peale, aga kes omandireformi käigus jäid kaotajate poolele ja jäeti seadusandja suva alusel toimunud vara ümberjaotamisel ühe isikutegrupi kitsastest majanduslikest erahuvidest lähtuvalt, oma kodudest ilma. Võigas on lugeda, et seda kõikke tehti algusest peale nii otsustus- ja vastutusvõimetult, küüniliselt kõigi õigusriigi printsiipide suhtes

selle vana Rahva Hääle loo taasavaldajaile! Kurb, kuid tõsi - vanades lehtedes peituvad ideed, mis ehk võiksid tänast Eestit edasi viia, või vähemalt annavad teada, mida oleme kaotanud.

---"Ma palusin kirjalikult Ülemnõukogu juhatust anda kaasettekandeks sõna mõnele Ülemkohtu liikmele – siis saanuksime teada, milline peaks olema seaduse struktuur, et kohtud võiksid seda oma töös tsiviilasjade arutamisel kasutada. Ülemkohtu esimees Kirikal istus kannatlikult saalis, kuid me ei tundnud vajadust teda kuulata, sest me oleme ise küllalt targad. Peale seaduse vastuvõtmist ütles mulle Kirikal, et selle seaduse alusel jõuame tagasi pretsedendikohtusse. Et vältida erinevaid pretsedente näiteks Saaremaal ja Põlvas, tuleb ﾜlemkohtul pöörduda tagasi stagnaaja praktika juurde. ﾜlemkohtu kolleegiumi otsusega loodi siis õiguslikke akte, milleks nendel tegelikult volitusi ei olnud. Vastuvõetud seaduse alusel aga kohut pidada ei saa.--- See lõik on ju otse tõsielust maha kirjutatud! On tõesti tähelepanuväärne, et Uluots isiksuse ja riigimehena nägi seda õigusriigi absurdiks pööramist juba toona läbi.

Nõus, et väga hea publikatsioon. Tea, kaas meie riigi juhid, sellist omandireformi toetanud poliitikud ja kohtunikud ka seda artiklit loevad? Ja mida nad siis tunda võiksid, tundma peaksid ja mida tegelikult tunnevad? Olen 100% nõus lugeja poolt kirjutatuga, et see jutt tuleks raamida ja Riigikogu seinale riputada. Võib-olla mõni neist, näiteks igavusest loekski selle läbi ja võib-olla ärkaks siis mõneski neist vastutustunne, mis peaks olema riigimehe esmaseks tunnuseks.

18.08.1952.a. Saksa Liitvabariigi parlamendis vastu võetud kompenseerimise e. Koormuste ühtlustamise seadus (Lastenausgleichgesetz) algab sõnadega: Tunnustades sõjast ja selle tagajärgedest (Eesti oludes võiks olla: Eesti taasiseseisvumisprotsessist ja selle tagajärgedest ning omandireformi läbiviimisest) eriti rängalt puudutatud elanikkonna kihtide nõudmist koormust ühtlustada, võttes arvesse sotsiaalse õigluse põhimõtteid ja rahvamajanduse võimalusi ning vajadust abi järele kannatanute integreerimisel ühiskonda /.../ on Liidupäev Liidunõukogu nõusolekul võtnud vastu järgmise seaduse ... Kui sõjas puruks pommitatud Saksamaa mõistis pärast üleelatud kannatusi oma erinevate elanikkonnakihtide muret ja erinevaid võimeid ning asus kõigest 7 aastat pärast sõja lõppu (ise Marschalli abi tingimustes elades) oma enim kannatanud kodanikke, ühiskonda integreerimisel , seaduse ja materjaalse abi andmisega õiglaselt järele aitama, siis kas ei peaks sedasama tegema Eesti Vabariik 16 aastat pärast taasiseseisvumisega kaasnenud vapustusi ja suure majanduskasvu tingimustes?

tulevad poliitiliselt sobivad ajad, hakatakse toimunud omandireformi alusel niigi kohe arveid klaarima.

Kas tehti ja nii peabki jääma või?Kui on tehtud midagi halvasti siis tuleb ka see kiiremas korras heastada OMA RAHVALE.

Tänapäeval Uluotsa-suguseid vabamõtlejaid ei ole. Keskerakonas endas ei julge keegi mõelda, et omandireformi rängad vead tuhandetele põliskodanikele tuleb heastada. Ja ei saagi aru, kuidas ei saa. Teglikult Laar andis majad omanikele ja laskis põhja põllumajanduse, nii et nüüd joome kõik piima mis ei hapne ja koort mis ei lähe vahtu ja võid, mis on poest tuues juba hallitanud. Ansip viis minema pronkssõduri, kisa oli palju aga tegu on tehtud. Samamoodi võiks keskerakond lahendada sundüürnike probleemi - igaühele papp pihku ja punuma. Kõik oleksid surmani tänulikud. Ja mis saab isamaal või oravatel selle vastu olla, et turule tuleb suur hulk ostmisvõimelisi kinnisvara huvilisi? Miks ikkagi tahetakse nagu tatti venitada seda sundüürnike jama?

See kirjutis oleks pidanud ja peaks panema küll kõik kodanikuvastutust tundvad ausad eesti kodanikud ja ka kõige tulihingelisemad omandireformi pooldajad (ka tagasisaajad)mõtlema ja pead vangutama. Ebaõiglusest ei sünni õiglust ütleb Rooma vanasõna ja omakasupüüdlikule vastutusvõimetule õiguslikule nihhilismile ülesehitatud riigi olevik-tulevik peaks iga väärika, aruka inimese murelikuks tegema. Tõenäoline, et omandireform vaadatakse kunagi veelkord läbi ja antakse õiguslik hinnang ja lahendus ka enamliku võimu poolt natsionaliseerimata jäetud (korstnasse kirjutatud) varal lasunud võlgade küsimuses. Omandit tagasi andes Eesti Vabariik eiras kogu omandi ja asjaõiguse mõtet. Andis kellelegi just nagu õiguse mingi vara sisse nõuda - aga samas jättis tähelepanuta võlakohustused (ka eraõiguslikud võlad mida ei saa ükski poliitiline võim kustutada)ja mis kuuluvad lahutamatult igasuguse omandi juurde. Saksa nö. eriti tugeva kinnisturaamatu (mis oli eeskujuks ka eesti omandireformijatele) tingimatu põhimõte on see, et iga omandi juures elustuvad esmalt sellel omandil või varal lasunud kohustused ja alles siis omand ise. Teisiti ei ole omand võimalik! Eesti omandireform aga seadustas nõukogude võimu poolt kustutatud võlad eesti Vabariigi seaduseks!

Keda võiks seda Uluotsa artiklit lugedes veel üllatada, et reformierakondliku arengutee valinud Eesti Vabariigis selliseid julgeid artikleid avaldav "Rahva Hääl" kinni pandi ja ilusaks lakutud ning äraspidimunaja Päevalehega asendati.

Ülo Uluots oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Vabade Demokraatide fraktsiooni liige. Vabad demokraadid - tänase parteidistsipliini printsiibil toimivas Riigikogus tekitaks iseseisev, vaba ja demokraatlik mõttelaad harjumatust ja hirmujudinaid.

Kas omandireformiga loodud ebaõiglust ning ülekohut igas Kesknädala kommentaariumis tulihingeliselt kaitsnud arno - ants on tänu sellele Ü.Uluotsa artiklile hakanud asja üle mõtlema ning asjade tegelikust olemusest aru saama? Vähemalt ei ole nad seekord siia ühtegi inetut rumalust kirjutanud. Ja selle üle on hea meel!