Otse loomulikult ei mahu hinge. Üks mu kunagine töökaaslane vandus avalikult peale seda kui pidi ühe küüditatu majast väljakolima peale selle Eestisse tagasitulekut Laulva revolutsiooni aastatel: "Et nad raisad ka Siberis ära ei külmunud ega näljaga tossu välja ei visanud"(?)

Needsamad "sirgeseljalised" Mered olid need kaabakad kes eesti rahvast aitasid venelastel Siberi saata, ja kus nüüd on tulnud veel kaitsjad välja,kindlasti ise osanikud genotsiidist Eesti rahva vastu või nende järeltulijad

Piinlik on, et KN avaldab sellise soperdise, kus väidetakse,et küüditamislaine tingis meie oma rahva vastastikune arveteõiendamine.Siit loogiline järeldus - KE häälekandja KN on Pika tänava häälekandja.

to Tõde&Õigus. Stalini poolt oli käsk teatud arv inimesi küüditada,seda me teame kõik.Aga keda küüditada,seda otsustati kohapeal.Need talunikud,kes olid jõukamad,tänu oma tööle,tembeldati kulakuteks ja seda laisa või kadeda naabri poolt.Meie külas oli samuti,ka meie oleks läinud,kui vanaisat poleks hoiatatud ja me saime peitu.Aga paljud viidi ära,minul viis vanaonu,üks tuli tagasi. Milles siis KE või KN süüdi on? Elu oli selline ja eestlastest pealekaebajaid jätkus.

Rumal jutt - vastasel juhul oleks terve Eesti eestlastest puhtaks tehtud k.a. sinu pere,juhul kui sa eestlane oled. See plaan oli Stalinil ka olemas.

Ei ole rumal jutt,usun seda,mida vanaisa mulle rääkis ja olen eestlane.Igas külas oli teatud arv,keda tuli küüditada ja siis neid näpuga näitajaid leidus.Nii oli igal pool üle Eesti.Juba järgmisel päeval küüditamine lõppes ja meie saime koju.1949.a.

Kuritegude õigustamine pole sõnavabadus vaid lollus või küünilisus. On sellel siis nüüd nii suur tähtsus, et eeslased ise pidid sigaduses osalema, see ei muuda ürituse enda mõtet küll kuidagi kaunimaks ega õigustatuks. See vennikene pole isegi oma nime suvatsenud alla kirjutada. Argpüks kah veel lisaks. Teine võimalus on see, et sellist inimest pole olemaski, vaid keegi pohmellis poliittöötaja KN toimetuses mõtles selle välja.

Tuleb tunnistada Megi ustavust ja järjekindlust murdmatu liidu ja suure Venemaa hõimu aadete kaitsjale. Molodets.

Muidugi oli küüditajad venelased, kellel isegi arvuline plaan palju küüditada. Kuid selles on MEG-il õigus need "sirgeseljaga" Meri sugused rahvareeturid olid teejuhud ja "näpuga näitajad". Kaabakaid on alati olnud iga rahva hulgas. Ka küllalt venelaste hulgas oli sakslaste ees pugejaid reetureid.

Seda, kuidas "sirgeseljaline" Arnold Meri ELKNÜ sekretärina lausa nuuksus ja isegi kõnevõime kaotas oma "ebaväärikat" sotsiaaalset päritolu mebutades, seda võite lugeda EK(b)P KK Stenogrammidest (publitseeritud "Akadeemias") Seal süüdisras ta teisi üüditamise löbiviijaid halva töökorralduse pärast Hiiumaal.

Palun ärgekirjutage asjadest, millest TE midagi ei tea. Idel Jakobsoni kohta käis ulatuslik uurimine, kuid "arstid" leidsid, et tervis ei pidavat kohtule vastu. Omaette küsimus on see, et kegi võiks kirjutada lühikokkuvõtte uurimise tulemustest, kui meie seadused seda ei keela.

---- Original Message ----- From: Mart Arold To: kantselei@lv.parnu.ee Sent: Saturday, February 16, 2008 12:44 PM Subject: Valter Ojakäärule aukodaniku tiitli omistamisest Pärnu Linnavalitsusesele ja volikogule Olen teadlik Pärnu linnavõimude kavatsusest omistada Valter Ojakäärule Pärnu linna aukodaniku tiitel. Ma tean Valter Ojakääru kui tõepoolest väga teenekat muusikut. Aga lähiajaloo uurijana tean ka seda, et Valter Ojakäär oli juba sõjaeelne komnoor ja võttis Hävituspataljoni liikmena osa Liivamäe lahingust. Kuigi ta aastaid seda tõika oma elust varjas, oli ta siiski sunnitud minu ainult arhiivimaterjalide põhjal kirjutatud raamatu "Pärnumaa kommunistid kutsetööl" mõjul esitama oma mälestusteraamatus " Omad viisid võõras väes : 1940-1945 " sellest kõigest oma versiooni. Riiklike teenemärkide annetamisel kehtib meil kord, et teenetemärki ei omistata ka muidu väga teenekale inimesele juhul, kui ta on hakkama saanud millegi häbiväärsega. Loodan, et lähtuvalt headest tavadest toimib Pärnu linn analoogiliselt ka Pärnu linna aukodaniku nimetuse omistamisel. Mõjuks lausa irvitusena asjaolu, et koos EV omaaegse Presidendi Kontantin Pätsiga oleks Pärnu linna aukodanikuks ka hävituspataljonlane ning linna üks esimesi sõjaeelseid komnoori Valter Ojakäär. Lugupidamisest Eesti Vabariigi ja eesti rahva vastu ning lähtudes headest tavadest palun jätta Valter Ojakäärule Pärnu linna aukodaniku nimetus omistamata. Lugupidamisega Mart Arold EV kodanik

Kas nüüd on Mart Aroldi süda tahe? Et võib öelda: TTTEHTUD!Idarahvaste veretasu-põhimõte näib eestlaste 1941. aastal alanud komnoortejahi kõrval ikka üsna lahjaks jäävat. Seepärast pole midagi imestada, et sõjaaegses Tallinna ringhäälingus mängitud kuuldemängus pakuti kõige jubedama-ropuma-ulgumapanevama sõimusõnana välja "komnoor". Ehk on siiski aeg sellele ainulaadsele poliitilisele inimjahile Eesti poliitdþunglis lõppude lõpuks kriips alla tõmmata, "saak" kokku arvata, pea kaineks magada, ja katsuda oma elulõpupäevi rahulikumal viisil viimse hingetõmbeni veeretada.

To-teine vana kommar-- Sinusugused olidki need küüditajad ja "näpuga näitajad". Mart Arnold väärib lugupidamist kui avalikustas kunagise hävituspataljoni mõrtsuka nime. Inimsuse vastased kuritööd ei aegu kunagi. Seda toonitavad ka venelased koos kogu maailma rahvastega. Oleks häbi anda Pärnu linna aukodaniku nimi endisele komnoorest hävituspataljoni mõrtsukale. Tubli Mart Arnold ! Ei mingit leppimist rahvareeturitega

Ja sellegi "karjatuse" on teine vasna kommar kirjutanud neil vähestel selgusehetkedel mis remataolistel, kes püüavad viinaklaasi uputada omi süümepiinu, esinevad haruharva.

Kas te ei arva, et võite ise selliste räigete iseloomustuste loopimisega tõepoolest osutuda mõrtsukaks? Samas kui Mart Aroldi ohvri hingel ei pruugi olla ainsatki inimelu.

HÄVITUSpataljonis olid inimesed, kes olid valmis tapma ja hävitama, potensiaalsed mõrtsukad. Kui mõnel ei õnnestunud tapatööga hakkama saada, siis ta võis olla lihtsalt äpu.

Ühiskond, hoidu Antsu eest!Sellised antsud võivad sellise vaenukülvamisega teha suurt kurja. 1941. aasta sügisel alustatud tapatalgud Eestis tuleb nende meelest viia võiduka lõpuni. Mis sest, et nüüd on sihikul kõrges eas vanurid. Kust küll võtab mõningane osa eesti rahvast sellist väsimatut, raugematut tapahimu? (Jah, just tapahimu - ollakse valmis surmama kasvõi paljaste sõnadega!) 1941. aastal tapeti omakülamehi, kellest teati või isegi ainult arvati, et nad olid kunagi 1917-1918 kuulunud (vägisi võetud?) Punakaarti. Nüüd on 1941. aastast möödas ligi kolm korda pikem aeg, aga - verejanu kobrutab!