Eesti õpetajad elavad tegelikult kaunis meeletus hirmuõhkkonnas. Ühelt poolt rusub neid sageli ise oma ametikohast meeleheitlikult kinni hoidva ja allasurutud koolijuhtide ja nende lähemate käsualuste argusest tagakihutatud ja äärmuseni krutitud "nõudlikkus" - õigemini küll suhtumine "ei midagi ei juhtuks" ja lõdisemine riigi haridusülemate ja haridusministeeriumi ees. Teisest küljest vaevavad õpetajaid n-ö üliteadlikud (enamasti küll hüsteeritsevad) lastevanemad, kes sageli nõuavad, et mis tahes "geneetilisest materjalist" tehtaks noori geenusi, kuigi need ise pole sellest eriti huvitatud. Kolmas õpetajate ahistaja on nüüdisaja õpilaskond, milles üha enam võtab maad enda kui XXI sajandi õppuri õiguste teadmine ja deklareerimine ning tavapäraste koolilapsekohustuste äraunustamine, lodevus, allumatus igasugusele korrale jne. Ühesõnaga, õpetaja on pidevalt haamri ja alasi vahel. Tal pole ka erilisi võimalusi oma tagasihoidliku palgaga ametit vahetada. Pealegi on õpetajaameti valinu enamasti oma valikule surmani truu.

Seepärast väldivad õpetajad vasturääkimist oma ülemustele, kes sageli ise on arad ja otsustusvõimetud ning takerdunud rohketesse ja vastuolulistesse eeskirjadesse. Igasugust õpetajate omavahelist arutelugi võidakse käsitada kui mässumeelsust ning selles silmapaistjad leiavad "vastavat" kohtlemist. Mõni julgem ehk riskeerib, kui töö kõrvalt mahti on, kaitsta end ja oma ametikaaslasi mõne kooliteemalise ajaleheloo kommentaaristikus, vastu vaieldes meie ühiskonnas vohavatele vääritimõistmistele õpetaja osast, kohustustest ja võimalustest ning tegelikult koolides valitsevast õhkkonnast. Seda tuleb muidugi teha selliselt, et keegi ei saaks tuvastada: see näide on võetud meie koolist või et kirjeldatakse meie koolis juhtunud pahandusi.
Kui varem said õpetajad omavahel kokku õpetajatetoas ning võisid vahetada operatiivinfot igapäevase õppe- ja kasvatustöö kohta, siis nüüd on õpetajate toas tühjus - kõik õpetajad istuvad raaliekraani ees ja vaevlevad e-kooli pidamisega. (See süsteem, mis pidanuks kergendama ja parendama õpetajate tööd, on sageli teinud neist sõna otseses mõttes "galeeriorjad", kes ei saa oma keeruka ametiala rohketest rollidest väljuda ka õhtuti ja puhkepäeviti.

Kohusetundlik, missiooniteadlik õpetaja on ametis sisuliselt 24/7 ning paljude võhikute meelest kadestusväärse "ülipika" puhkuse ajalgi.

Eesti Haridustöötajate Liit on aeg-ajalt püüdnud alustada võitlust õpetajatele väärilise (sageli lihtsalt vaid inimväärse!) palga saavutamise nimel. 25. oktoobri keskpäeval tahetakse selle võitluse kese kanda Toompeale Riigikogu ja õigeusu katedraali vahelisele platsile. Eks seal paista, kui palju ja kui julgelt õpetajad söandavad oma materiaalseid huve ja õigusi kaitsta. Tegelikult on aga märksa rohkem võidelda õpetajate õiguse eest olla tõeline loominguline isiksus, kellele on tagatud ühiskonna lugupidamine, kelle tööst ja sellega seotud muredest-rõõmudest saadaks aru. Mõnikord tundub, ja üha sagedamini, et Eesti õpetaja vajab kaitsmist lihtsalt kui ühiskonnaliige, kelle tööst oleneb Eesti tulevik märksa enamal määral kui kelle tahes teise ameti pidaja omast. See tähendab: materiaalsete nõudmiste (nii palga kui ka muude õpetajaametiga seotud ja sageli õpetajapalgast teha tulevate kulutuste) juurest tuleb jõuda poliitiliste nõudmisteni, sealhulgas ka selleni, mis tulenevad XXI sajandil kehtivatest inimõigustest.

Ekstaole - ega tänapäevane õpetajaamet pole enam selline, kui näiteks pool sajandit või enam tagasi. Pole enam austust selle ameti vastu - õpetajast on tehtud mingi teenindaja, keda igaüks, olgu laps või tema paps, võib haugutada ja alandada. Ikka päris ime, et veel minnakse õpetajaks õppima. Vabas Eestis on ju lastel vabadus mitte õppida - lorude edasijõudmise eest vastutab õpetaja.

Seda kibedat tõde, et kui riik ja ühiskond ei ole võimeline ennast ise toiduga varustama, ei saa riigi iseseisvusest ja vabana olemisest juttugi olla, tuleb korrata lõpmatult, poliitjuhtidest nõmikutele lausa pähe taguda. Ehk siis hakkavad vastutama pidajad ükskord aru saama, et praegune aeg saab ükskord otsa, ei kesta igavesti. Kas peame võimalike ülemaailmsete vapustuste (sõjad, panganduskrahhid, uputused, seismilised katastroofid jne) tagajärjel hakkama nälga nägema, et saadaks aru: arukas riik tagab oma rahva äratoitmise? Praegu aitab vaid mõnest päevast, et Eestis näljahäda puhkeks. (Muidugi saadaks seda mõningate ühiskonnakahjurite hoogrikastumine, mis ei pruugi neil küll õnnelikult lõppeda.)

Nüüdsel ajal õpivad paljud küll õpetajaks, kuid seda ametit pidama ei jääda. Ollakse aasta või paar tööl, kuulutatakse avalikult oma vaimustust ja pääsetakse seeläbi isegi ajalehte või telekasse, kuid peagi kaovad sellised eriti suured õpetajaameti-entusiastid vaikselt kuskile büroosse sekretäri-kohvikeetja ametisse või lahkuvad teispoole riigipiiri - palk suurem ja töö rahulikum (kui just ülemus väga ligi ei tüki). Ja jäävadki kooli vanad koolmeistrid (kes võivad küll olla Metuusala-ealised, kuid paraku mitte Leninina igavesti elavad). Kõik on hädas, otsitakse lahendust küll riigi, küll omavalitsuse, küll igasuguste MTÜ-de tasandil, kuid seda pole ega tule. Ainsaks lahenduseks on veel rivvijäänuid koormata täiendavalt (sest haridusministeeriumist tuleb üha uusi käsulaudu ja direktorite-õppealajuhatajate kohad on ohus!) - kasvõi selleni välja, et tööga tapetud õpetajad hakkavad juba tööpostil kokku varisema, tapetud saama. Kangelaslikult hukkuma võitluspostil!? Või on lahendus selles, et koolid pannakse kinni - nii õpetajate kui ka õpilaste nappuse tõttu? Kool läheb kinni, küla läheb tühjaks, maa läheb eestlastest tühjaks... Asemele tuleb ikka kunagi keegi, sest looduses ei saa olla tühjust. Ja kunagi ongi alles mingi Estonia või Estland, kus elavad mingeid muid keeli kõnelevad ja isemoodi välja nägevad asukad. Nimi ei pruugigi kaduda - ka Preisimaa on maakaardilgi olemas, kuigi preislasi enam pole ammugi. Ja Liivimaa on olemas, kuigi liivlasi vaid suurema autobussi jagu veel alles.

Seepärast - hoidkem eesti kooli ja eesti õpetajat, sest nende käes on Eestimaa saatuse võti!

Pilt pole nii kole ja trööstitu nagu keskerakondlased püüavad siin manada. Ma saan aru, et keskerakondlastele meeldib liialada aga pidage vähe hoogu seltsimehed. Natuke häbi teie pärast.

Vääriks tutvumist - http://www.postimees.ee/?id=422771

Pealkirja all "Õpetajad, miks te enda eest ei seisa?" kirjutas
21.04.2011 "Postimehes" õpetaja elukaaslane Lauri Leht sellest, et
Eesti ühiskond laseb liugu õpetajate seljas ja õpetajate tegelik töökoormus on arutult suur, ületades ettenähtud tööaja kuni kaks korda. Punane alapeakiri hirmutab - "HIGI, VERI JA PISARAD EESTI KOOLIS".

Loomulik on seegi, et mõned õpetajad, kes on kõigil aegadel silma paistnud ja eeskuju andnud truudusega parasjagu võimul olejate suhtes, manitsevad õpetajate olukorra valusaid teemasid mitte puutuma või tegema seda üksnes ülimõõdukalt -pehmes võtmes. Õpetajad, nagu ka tohtrid, ei saa hakata streikima tavapärases mõttes, sest streigi tagajärjel tegematajääv tuleb igal juhul ikka ära teha. Kuid mõlema ametiala ärksamad jõud saavad (patriootlike kodanikena on kohustatud!) valjul häälel andma avalikkusele teada, milliseks on olukord kujunenud. Siis saaks kogu arukas ühiskonnaosa ühiselt avaldada survet ebaõigluste likviderimise ja ärahoidmise nimel. Õpetajate raske olukord pole üksnes ülekohtuselt kehvapoolses palgas, vaid ka nende hindamatu töö alavääristamises.

Anna andeks Magnus aga elu pole nii lihtne, et tööl olles keegi ennast parem- või vasakpoolseks tituleerib ja vastavalt sellele tegutsetakse. Meil koolis isegi eriti ei arutata, kes ja mis erakonda pooldab- lihtsalt pole selleks aega. Õpetajate seis on hetkel "sama hull või hea" nagu enamus ühiskonnas. Väga nutta ka ei tasu- või keskerakonna arvates peaks me kõik nutma ja halama kui halb elu meil on ? Millist positiivset õhkkonda me küll noortele edasi annaksime.

Teie viga seal KE-s ongi see, et kipute liialdama ja asju must/valgelt nägema- tegelik elu on palju kirevam.

Teisipäeval, 25. oktoobril kell 12 on Eesti Haridustöötajate Liidu korraldamisel Toompeal Riigikogu esisel platsil miiting õpetajate palgavõitluse toetamiseks.
Sinna oodatakse ka teiste ametiliitude esindajaid, kes toetavad õpetajate palga tõstmist. Miks ei võiks sinna saabuda ka arukate lastevanemate aktiivsed esindajad? Või lihtviisilised huvilised, kes saavad aru, mida eesti kool on Eestile tähendanud ja mida võib Eestile tähendada eesti koolide kustu(ta)mine? Kõik me oleme olnud koolilapsed ja oma edu või ebaedu saavutanud suurelt jaolt tänu koolile ja õpetajaile.

Head Keskerakonna õpetajad ja haridustöötajad!


Eesti Haridustöötajate Liit on pidanud alates septembrist Vabariigi Valitsusega õpetajate töötasu alammäära tõstmiseks läbirääkimisi. Kahjuks lõppesid palga läbirääkimised teatega, et palgatõusuks on ainuke võimalus osa koole sulgeda. Sellised põhjendused õpetajaid ei rahuldanud. Eesti Haridustöötajate Liidu eestvedamisel korraldatakse teisipäeval, 25. oktoobril algusega kell 12.00 õpetajate palgatõusu toetuseks kogunemine Riigikogu esisel platsil.

On lubamatu, et pedagoogide töötasu on jäänud 2008. aasta tasemele olukorras, kus hinnatõusule ei paista lõppu tulevat. Kahjuks ei ole Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule üle antud 2012. aasta riigieelarves palgatõusuks raha ette nähtud. Selleks et tunda ka edaspidi uhkust suurepäraste rahvusvaheliste tulemuste eest, on vaja ka õpetajate palkade osas OECD riikide võrdluses tõusta häbiväärse nelja viimase hulgast.

Riigikogu menetleb 2012. aasta riigieelarvet kolmel lugemisel 26. oktoobril, 16. novembril ja 14. detsembril. Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni prioriteediks 2012. aasta riigieelarve muudatustes on õpetajate palgatõus. Vahendid 2012. aasta riigieelarves õpetajate palga tõstmiseks on olemas, kui seada see prioriteediks, veelgi enam – Eesti Keskfraktsioon esitas astmelise tulumaksu eelnõu, millega tagatakse samuti piisavad vahendid õpetajate palkade alammäärade tõstmiseks vähemalt Eesti keskmise palgani. Sel aastal on ka õpetajail endil võimalik juhtida parlamendierakondade tähelepanu õpetajate palga alammäärade tõstmise vajadusele, näidates üles oma toetust 25. oktoobril Riigikogu ees.


Lugupidamisega,

Mailis Reps

Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni aseesimees

Õpetajate Kogu esinaine

Mõttetu iba mõttetu? tehnokraadi poolt...